Märten Kross esitles autobiograafiliste sugemetega romaani «Hullumäng»

Märten Kross esitles 23. märtsil Tallinna Solarise Apollo kaupluses oma esimese romaani «Hullumäng» kordustrükki. Autoriga vestles kirjastaja Jesper Parve.

Esitlusel tuli juttu raamatu sünniloost, kirjutamisest ja sellest, mis mees see multitalent Märten Kross tegelikult on. Lisaks oli Märtenil kaasas tema aastakümnetetagune toimik, mille ta alles nüüd arhiivist üles leidis ning mis annab natukenegi ehk vastust küsimusele - kas see raamat põhineb tõesti päriselt toimunud sündmustel.

Märten Kross, «Hullumäng». Foto: Raamat

«Hullumäng» on Märten Krossi autobiograafiliste sugemetega romaan – kui tõsine see mäng ikka olla saab? Mõnikord ei pruugi me mõista, kas meie oleme need, kes mängivad või mängitakse hoopis meiega. Tihtilugu toimubki selline mäng mõlemal suunal.

Mis juhtus kaheksakümnendate aastate lõpus noorte eesti meestega? Kui paljud neist said meheks Nõukogude armees teenides? Mõned said kogemuse, püüdes armeest kõrvale hoida. Impeerium logises ja korises oma viimaseid korinaid, vähesed tajusid seda, mis tulemas oli. Mida julgemaks läksid rahva ootused vabama tuleviku osas, seda halvemaks tundus minevat noorte eesti meeste vaimne tervis, sest «suure kodumaa» kaugetesse soppidesse või koguni Afganistani sõtta sattumise vältimiseks ei peetud paljuks isegi hullu mängida.

Kuigi 1980. aastate lõpus tekkis Eestis kollektiivne lootus muutustele, tuli paljudel noortel meestel ikka veel silmitsi seista kohustusliku ajateenistusega. Samal ajal kui «väljas» keeb elu, pendeldab noor muusik Hendrik mitu aastat Tallinna ja Riia hullumajade ja sõjaväe osakondade vahel, olemata kindel, kas tal õnnestub lõpuks võim üle mängida. Või mängib võim tema üle.

«Märten Krossi romaanis «Hullumäng» on palju kihte, palju psühholoogiat ja palju fakte,» kommenteerib kirjanik ja mäluuurija Imbi Paju. «Peategelase mõtted, uned, sisekõne, mis leiavad aset, toimuvad 1989. aasta Nõukogude okupatsiooni lõpu reaalsuses. Kirjanik on võtnud, tulevikku silmas pidades, justkui meie kõigi elude eest vastutuse. Lugeja asetatakse kirjaniku poolt sümboolselt psühhoanalüüsi isa Sigmund Freudi punasele sohvale, kus rääkija ja loo vastuvõtja saavad koos võimaluse puhastada end haige ühiskonna taagast. See on olukord, mis annab võimaluse uuestisünnile ja vabadusele. Teadmised sellest, kust me tuleme ja mida me oleme üksikisikuna ja kollektiivselt läbi elanud, sellega kaasnev puhastumine, empaatia, arusaamine ja arm enda ja ligimese vastu, on vabaduse eeldus.»