Raamatublogija menukist: paraku ei ühine ma seekord kiidukooriga

Taylor Jenkins Reid. Foto: Billy Bennight/AdMedia/SIPA/Scanpix

Taylor Jenkins Reidi «Daisy Jones & The Six» toob intervjuukatkete vahendusel lugeja ette ühe sensatsioonilise (väljamõeldud) rokkbändi selle sünnist surmani. Varem olen kirjanikult lugenud samuti väljamõeldud staarist kõnelevat romaani «The Seven Husbands of Evelyn Hugo», mis mulle väga meeldis. Seega olid ootused uue raamatu ees laes, pealegi on see välismaal laineid löönud ja võitis lausa Goodreadsis 2019. aasta parima ajaloolise romaani tiitli, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

1965-1979/tänapäev, USA. 1970ndatel valitses maailma rokkmuusika. Daisy Jones ujus juba õige noorelt bändimeestele külje alla, unistades enda kirjutatud lauludega läbi löömisest. Nood olid lahkelt nõus piltilusa plika endaga klubidesse ja hiljem voodisse viima.

Sex-drugs-rock'n'roll'i elustiili elades ei jäta Daisy jonni ning viimaks märgatakse tema ilu kõrval ka erilist lauluhäält. Samal ajal teeb endale nime ka The Six, kahe venna loodud kuueliikmeline bänd. Nende ninamees Billy oli karjääri algusaastail narkoga pahuksis ning näeb nüüd iga päev vaeva, et pere nimel kaine püsida. Üks nutikas produtsent viis nad kokku ja sündis legendaarne album «Aurora».

Järgnenud tuuril läks bänd aga lahku ja keegi pole siiani aru saanud, miks.

Taylor Jenkins Reid, «Daisy Jones & The Six». Foto: Raamat

Paraku ei ühine ma seekord kiidukooriga. «Daisy Jones & The Six» ei olnud ühestki otsast halb raamat, aga ma ei saanud pihta, millest nii suur vaimustus. Romaan jutustab muusika tegemisest ning rokkarite elustiilist, seksist ja narkootikumidest.

See on kirjutatud nagu dokumentaalromaan, aga tegu on täiesti fiktiivse bändi ja tegelastega. Lugu kannavad kokkulõigatud intervjuukatked, milles bändiliikmed ja kõiksugu muud lähedased möödunud aegadele tagasi vaadates suu puhtaks räägivad. Peatükke otseselt ei ole, hüpatakse ühe episoodi juurest järgmise juurde, nii nagu ajajoon kulgeb.

Seitsmeliikmelise bändi puhul on neid, kes sõna saavad, palju, aga neid, kes teistest eristuvad, napib. Intervjuukatkete abil on raske edasi anda iseloomu. Lisaks jäävad tegelased oma meenutustes passiivseks. Ma ei tajunud üldse kirge, nostalgiat või kahetsust, ja polnud sõnakestki sellest, kuidas pöörased noorusaastad nende edasist elu mõjutasid. See-eest teisi kiputi väga kommenteerima, mistõttu kahest solistist sai rohkem sotti, kuna kõigil oli nende kohta midagi öelda.

Kangelanna Daisy Jones meenutas mulle oma iseseisvuse ja isepäisusega kangesti Pipi Pikksukka. Kõrvaltegelastest torkas silma Eddie, kelle kibestumus kumas lehtedelt välja. Üldiselt oli aga tegelaste jutt nii sarnane, et sulas kokku, eriti kuna kujutletava raamatu kujutletav toimetaja oli intervjuukatked kenasti kui pusletükid klappima sobitanud. Mulle meeldis rohkem, kuidas mõnda sündmust mäletati erinevalt, nii et vahepeal muutus häguseks, mis on tõde. See sõnum oleks võinud raamatust veel selgemalt välja tulla.

Algusest peale ootab kergitamist saladuseloor, miks bänd kuulsuse tipus ootamatult laiali läks. Intervjuude kaudu üritatakse jõuda asja tuumani. Pinget kruvivad rock’n’roll'iga käsikäes käivad seks ja narkootikumid. Kui juba, siis ootad midagi pöörast. Igasuguste tablettide neelamist ja pulbri ninnatõmbamist oli raamatus tõesti ohtralt, seks jäi pigem ridade vahele, aga mõlemad olid lihtsalt loomulik elustiili osa.

Ma ei jäänud rahule, et see pidev uimasolek neid rohkem ei mõjutanud, ei põhjustanud ekstreemseid tagajärgi. Eeldasin kõvasti rohkem draamat ja lendavaid sädemeid, aga kulminatsioon oli antiklimaktiline, vaikne susin suure paugu asemel. Ühesõnaga, nagu tegelased, jättis ka lugu ise viimistlemata mulje. Tundsin end kõrvaltvaatajana, mitte sündmuste keskpunktis.

Raamatu tõeline trump on see, kui reaalse mulje kõik jätab. Vabalt võiks olla tegu päris bändi, päris inimeste, päris probleemidega. Ainuke pisiasi, mis vihjab sündmuste fiktiivsusele on see, et päris inimeste puhul ei jõuaks raamatusse säärane ausus. Intervjuudes paljastab nii mõnigi tegelane enda kõige haavatavamad küljed. Kõigepealt tutvustatakse Daisy Jonesi, seejärel The Sixi kujunemist ja siis nende ühist teekonda. Luubi all on muusikute elustiili juurde käiv pidev uimas olek, tasakaal perekonna ja muusika vahel, laste saamine või saamata jätmine, ning muidugi ei saa üle ega ümber bändiliikmete omavahelistest suhetest ja lahkhelidest.

Veelgi enam dokumentaalteose muljet loob pilguheit loomeprotsessi ja albumi telgitagustesse, kus kogutakse inspiratsiooni, lihvitakse sõnu, lindistatakse materjali. Palju on pisidetailidele tähelepanu pööramist. Üks asi on lugeda, kuidas väljamõeldud bänd muusikat teeb ja sõnu kirjutab, hoopis teine asi oleks seda teha, laulud peas kajamas. Ilma muusikata jäi kuivaks. Ega ma totu, tulnud ka selle peale, et Amazoni sarja lood taustaks mängima panna. Kujutan ette, et selles osas töötab seriaal raamatust palju paremini, aga ma ei ole veel oma hüpoteesi kinnitamiseni jõudnud.

Soovitan, kui sulle meeldivad dialoogi- ja tegelastepõhised romaanid! Raamat inspireeris mind järgmiseks ette võtma ühe päris muusiku mälestused.