«Politseinik vanglas. Seda ei kannata mõeldagi… mida temaga tehakse»

Foto: Shutterstock

Helen Coxi «Laip raamatupoes» on teine raamat haaravast muhekrimisarjast, mille tegevuspaigaks on Yorki linn.

Yorkis on jõulud peaaegu käes, kuid heade soovide aeg pole vist kõigi inimesteni jõudnud…

Uurija Charlotte Banks kõrvaldatakse töölt, süüdistatuna kallaletungis noormehele, keda kahtlustatakse kohalikku raamatupoodi sissemurdmises. Raamatukoguhoidja Kitt Hartley ja tema sõbranna Evie Bowes keelduvad naise süüd uskumast. Aga miks püütakse Charlotte’i süüdi lavastada? Kuna Charlotte’i ülemus inspektor Malcolm Halloran aidata ei saa, otsustavad Kitt ja Evie asja ise lahendama hakata.

Olgu tegu Yorki raamatumüüjate kokkuhoidva kogukonna või kogu riigi ühe klatširohkeima bussiliiniga, ei jäta Kitt ja Evie midagi läbi uurimata, et sissemurdmise põhjus välja selgitada. Siis aga leitakse laip ja panused tõusevad veelgi. Evie ja nüüd ka Kitti jaoks ei saaks juhtum enam isiklikumaks minna. Kas nad suudavad mõrvari õigel ajal tabada, et kõledast talvest saaks rõõmus ja särav jõuluaeg?

Sarjas on varem ilmunud «Mõrv toomkiriku lähistel» (2022).

Loe raamatust katkendit!

***

Helen Cox, «Laip raamatupoes». Foto: Raamat

Evie pilgutas silmi, kaheldes, kas ta neid sõnu mitte ette ei kujutanud. «See küll õige olla ei saa. Charley ei teeks niisugust asja.»

Halloran just ei võpatanud, kui Evie Banksi eesnime kasutas, aga tal oli ilmselgelt veider seda kuulda. Temal oli arvatavasti kõige mugavam mõelda naisest kui kolleegist. Evie seevastu oli oktoobris haiglas olles ka uurija pehmemat külge näinud – hetkel, mil ta taolist pehmust kõige rohkem vajas.

«Töölt kõrvaldatud kallaletungi tõttu…» sõnas Kitt pead vangutades. «Raske uskuda politseiniku puhul, kes minu kogemuste järgi vast ehk liigagi täpselt teeb kõike reeglite kohaselt.»

«Eks ole,» kostis Halloran. «Asi… asi on väga keeruline.»

«Mismoodi keeruline?» küsis Evie inspektorit karmi pilguga seirates. «Sa arvad, et ta tõepoolest tegi seda?»

Hallorani lõug tõmbus pingule. «Ma ei taha seda uskuda. Ta pole kunagi ilmutanud ühtki märki, et võiks selliseks teoks võimeline olla.»

«Miks sa siis kahtled?» küsis Evie.

Halloran heitis pilgu Kittile ja vaatas siis tagasi Evie poole. «Ütleme nii, et mul on mõningaid… kogemusi inimestega, kes samuti ei paistnud millekski niisuguseks võimelised olevat, kuid tõestasid vastupidist.»

Kitt ohkas sügavalt ja kaastundlikult ning silitas inspektori käsivart. Siis meenus Eviele lugu, mille sõbranna talle paari nädala eest saladuskatte all oli usaldanud: et Hallorani endine kolleeg oli mõrvanud tema naise. Oli arusaadav, et pärast niisugust asja polnud mehel kerge kedagi usaldada.

«Aga sa ometi püüad teda aidata?» küsis Evie, inspektori ilme tõttu mõningase kahtlusega.

«Teen kõik, mis suudan, et aidata selle asjaga tegelejaid tõeni jõuda,» vastas Halloran.

Evie tundis, kuidas sisemus krampi kiskus. See ei kõlanud just julgustavalt. Kas Halloran siis ei hoolinud sellest, et tema partnerile valesüüdistus esitati? Kas ta ei tahtnud tema süütust tõestada?

«Banksi asjale ei aita kaasa ka uus superintendant, kes varsti peasuperintendant Percivali koha üle võtab,» jätkas mees.

«Oh jaa,» meenus Kittile. «Sa mainisid seda naist, mis ta nimi oligi? Ricci?»

«Tema jah. Ta on meiega olnud kolm nädalat, aga mul oli algusest peale tunne, et nad ei saa Banksiga omavahel kuigi hästi hakkama, ja ta ei ole just Banksi kaitsele tormanud. Selle asemel helistas ta kohemaid sõltumatusse teenistusse, mis tegeleb politseinike tööalase ülalpidamise järelevalvega.»

«Mina arvasin, et politseinikud ikka hoiavad kokku, loovad ühisrinde,» märkis Evie.

«Taolisi asju peab põhjalikult uurima kas järelevalve või ametistandardite järelevalve osakond,» kostis Halloran. «Arvasin, et Banksi senini laitmatu tööalane toimik äratab Riccis tema suhtes pisutki usaldust, aga nagu näha, siis mitte.»

«Aga pane ennast Ricci asemele,» ütles Kitt vahele. «Ta ei tunne Banksi. Ta on alles alustanud ja esimese asjana peab tegelema ühe oma alluva vastu esitatud kallaletungisüüdistusega.»

«Vaene Charley,» ütles Evie iseend emmates. Ehk õnnestub tal naise vastu pisut kaastunnet tekitada, veenda Hallorani tema poolel võitlema. «Tema tunnistus ju ometi loeb samuti midagi? Politseiuurija sõna sissemurdmises kahtlustatava sõna vastu?»

«See on osa probleemist,» vastas Halloran. «Kui oleks ainult sõna sõna vastu, siis arvatavasti saaks juhtunu kiiresti välja selgitada. Aga Banksi vastu on korralikud tõendid.»

«Korralikud – nagu kohtumeditsiinilised?» küsis Kitt.

Hallorani noogutus oli peaaegu märkamatu.

«Missugused tõendid?» tahtis Evie teada, meenutades kõiki neid, mis alles mõni nädal tagasi tema vastu kuhjusid. See kogemus oli talle õpetanud, kui petlikud tõendid olla võivad.

«Rünnakurelvalt leiti tema sõrmejäljed,» vastas Halloran.

«Mis relv see oli?» Sellest, kui aegamisi inspektor küsimustele vastas, sai Evie aru, et mees päris hea meelega nii palju infot välja ei andnud, ent ta suutis mõelda vaid sellele, kui lahke oli Charley olnud tema vastu pärast jõest välja tõmbamist. Ta lausa saatis senimaani aeg-ajalt julgustavaid sõnumeid, soovides kiiret kosumist ja pannes ette, et nad võiksid välja dringile minna, kui Evie end paremini tunneb. Sedasorti lahkus jäi igatahes politsei tööülesannetest väljapoole.

«Haamer. Banks tunnistas selle endale kuuluvaks. Ütles, et hoiab seda garaažis tööriistakastis ja et kui ta järele vaatas, siis oli see kadunud. Muidugi olid sellel tema sõrmejäljed, aga ründaja kasutas kindaid ja ajas mõned neist laiali, mis annab meile pisut lootust. Tekitab vähemalt kahtluse, kas Charley oli viimane, kes haamrit kasutas. Aga see pole piisavalt veenev. Osalised sõrmejäljed on tema omad. Relv kuulub talle ja see on kaetud ohvri verega.»

«Aga ohver? Kas temaga on kõik korras?» küsis Kitt.

«Tema on haiglas,» kostis Halloran. «Näost sinisekirju, aga siiski napilt teadvusel.»

«Heldus, see on küll jõhker!» hüüatas Evie. «Aga kas tema ei saa asjasse selgust tuua? Ta pidi ju ründajat nägema.»

Halloran raputas pead moel, mis reetis vähemalt mõningat kahetsust. Ehk hoolis ta Banksist rohkem, kui välja näitas.

«Ründaja kandis kootud näomaski. Aga pikkus, kehaehitus, aktsent ja sookirjeldus vastavad Banksile ja mees ütles, et ründaja karjus talle midagi temaga seotud juhtumi kohta. Et tal oleks mõistlikum üles tunnistada, või muidu nad tulevad ja teevad talle lõpu peale.»

«Mis sorti juhtum see oli?» küsis Kitt.

«Suhteliselt tagasihoidlik lugu,» vastas Halloran. «Kaks nädalat tagasi varastati Bootham Bar Booksist mõned haruldased raamatud.»

«Ah jaa,» sõnas Kitt ning ta sinised silmad lõid särama nagu ikka siis, kui raamatutest juttu tuli. «Niipea, kui olin sellest lugenud, käisin vaatasin Donaldi ja Shereeni üle.»

«Miks see mind imestama ei pane, et sa raamatukaupluse omanikke eesnime pidi tunned?» nokkis Halloran. «Ja kindlasti oli sinna mineku ainsaks põhjuseks mure personali pärast.»

«No võib-olla ostsin ka paar raamatut, kui juba juhtusin seal olema. Tundus õige rahakott välja otsida. Varastatud raamatud oli üsna palju väärt, kas tead.»

«Kui palju?» küsis Evie.

«Viiskümmend tuhat,» vastas Halloran.

«Taevake!»

«Nii et Banks uuris seda?» küsis Kitt.

Halloran noogutas. «Kärbete tõttu ei tegele me kõigi sissemurdmistega, aga kuna varastatud esemed olid nii väärtuslikud, siis tekkis kahtlus, et siin võib tegemist olla millegi suuremaga.»

«Mul polnud aimugi, et raamatud võivad nii palju väärt olla,» lausus Evie.

«Need polnud ka tavalised raamatud,» selgitas Kitt. «Kõik olid esmatrükid: «Sügav uni», «Endymion», «Jamaica võõrastemaja». Rääkimata Christopher Isherwoodi «Hüvasti, Berliin» esmatrükist. Olen seda nii palju läbi kapi klaasukse igatsevalt silmitsenud. See oli imeilus. Donald lubas mul kord seda puudutada.»

«Loodan, et ta naine sellest teada ei saa,» ütles Evie, suutmata end tagasi hoida. Ta pilk söösti kohemaid inspektorile. Ta polnud sellega harjunud, et Kittil oli kallim. Niipalju kui see Eviesse puutus, siis oli Kitt viimased kümme aastat oma peas olnud abielus «Jane Eyre’i» härra Rochesteriga. Ent Halloran tõi kuuldavale kõlava, sügava ja kogu tuba täitva naerupahvaku, millist Evie tema suust varem polnud kuulnud.

«Sa ei saa ka ühtki võimalust kahemõttelisuseks käest lasta, mis?» küsis Kitt ohates.

«See tundub tohutu raiskamisena,» kostis Evie.

«Tegelikult polnud need ainsad varastatud asjad,» ütles Halloran. «Aga muud polnud nii väärtuslikud ja sellepärast me neist pressile ei rääkinud. Arvasime, et nende abil on ehk võimalik varas ülekuulamisel vahele võtta.»

«Mis siis veel võeti?» uuris Kitt.

«Üks Enid Blytoni raamat ja pehme mänguasi, nagu neid letis müüakse.»

«Milline Enid Blytoni raamat?» käis Kitt peale – kui asi puudutas raamatuid, siis tahtis ta kõike teada, pisiasjadeni.

««Salajase Seitsme mõistatus».»

«Veel üks esmatrükk?»

Halloran raputas pead. «See raamat polnud midagi väärt.»

«Vargale ilmselgelt oli,» tähendas Kitt.

«Aga mänguasi?» küsis Evie Kitti teadja ilmest välja tegemata. Evie oli sõbrannale rääkinud, kui raske tal oli olnud lapsepõlve pehmetest leludest loobuda. Isa oli öelnud, et täiskasvanud kaisukarudega ei mängivat, kuid tema oli iseeneses neist kogu aeg puudust tundnud. Mistõttu ta aeg-ajalt Kittile peale käis, püüdes teda veenda endaga kohalikku Teddy Bear Tea Roomi tulema, ja vahel Kitt ka nõustus, kuigi avaldas sealjuures arvamust, et kahele kolmekümnendate keskpaigas olevale naisterahvale polnud see õige teejoomise koht. Ent hoolimata tema protestist oli neil seal alati väga lõbus.

«Oli suur Peeter Pikk-kõrv, leti kõrvalt väljapanekust,» vastas Halloran.

«Jah, neid ma tean. Aga varga jaoks on see ikkagi pentsik asi võtta,» lausus Evie ning jäi siis hetkeks mõttesse. «See peksmine. Haamer ja puha – kas Banks poleks siis teadnud, et kõik tõendid temale viitavad? Ta ju ometi ei teeks midagi nii rumalat?»

«Pealtnäha tundub jah, et selles on miski jama,» kostis Halloran. «Ära saa minust valesti aru, ta on tugev ja füüsiliselt võimeline midagi niisugust tegema – ta suudab enda eest seista. Aga intellektuaalsel ja professionaalsel tasandil on Banks alati toetunud kirjapandud seadustele. Ta on ambitsioonikas. Tema eesmärgiks on end politsei ametiredeli tippu töötada. Tundub ebatõenäoline, et ta selle millegi – liiati veel nii väikese juhtumi – pärast ohtu seaks.»

«Nii et sinu arvates lavastab keegi Banksi patuoinaks?» küsis Kitt.

«Mulle meeldiks nii arvata, jah. Sest lõppude lõpuks…» Inspektor vakatas ja vaatas ühelt naiselt teisele. «Viimase aja sündmused on pannud mind hoolikamalt mõtlema selle üle, kuhu suunda tõendid osutada võivad.»

Evie naeratas inspektorile vastumeelselt. Omal moel ütles mees, et usaldab neid Kittiga või vähemalt tahab usaldada.

Ta mõtted libisesid tagasi Charleyle. Ta teadis, mis tunne on, kui sind milleski andestamatult jõhkras süüdistatakse. Teadis ka seda, kui üksildasena inimene end sellisel puhul tunneb.

«Mis Charleyst saab? Kas ta tõesti jääb tööst ilma?»

«Kahju nii öelda, aga praegu paistab see küll parima stsenaariumina.»

«Mis mõttes?» küsis Evie.

«Politseiniku roll on inimesi kaitsta ja igasugust selle vastast rikkumist võetakse väga tõsiselt. Tõenäoliselt palub ametistandardite järelevalve osakond sellega tegelema korruptsioonivastase üksuse ja kui nad leiavad Banksi süüdi olevat, siis läheb ta oma tegude eest kohtu alla.»

Evie neelatas tugevalt. Oma endise kallima mõrvas süüdistatuna oli see olnud üks tema suurimaid hirme. Seista kohtusaalis, ümbritsetuna teda vaatavatest inimestest, kes mõistsid tema üle kohut asja eest, mida ta teinud ei olnud. Kui kõik usuvad, et oled kurjategija.

«Nii et Banks võib päriselt vangi minna?» küsis Kitt silmi pärani ajades.

«Kui nad koguvad piisavalt tõendeid, et asi kohtuni viia, siis peaaegu kindlasti,» kostis Halloran.

«Politseinik vanglas…» sõnas Kitt. «Seda ei kannata mõeldagi… mida temaga tehakse.»

«Banks on ellujääja,» lausus Halloran. «Aga millegi säärase üleelamiseks peabki olema.»

«Kus ta on?» küsis Evie kella vaadates.

«Pole aimugi, pärastlõunal saadeti ta jaoskonnast minema.»

«Ma pean teda kohe vaatama minema,» pahvatas Evie.

Kitt kergitas kulme ja Evie oli sunnitud iseendas tunnistama, et tal polnud aimugi, miks tal oli vaja minna lohutama kedagi, keda ta oli kohanud vaid paar korda, mis siis, et need korrad olid olnud omajagu kaalukad ja mälestusväärsed. Võib-olla selle pärast, et Charley oli temaga haiglas, pärast tema surmalähedast kogemust nii lahke olnud. Ta tahtis samaga vastata ja Banksi jaoks olemas olla.

«Sa oled temaga ühendust pidanud?» küsis Halloran.

«Kohati,» kostis Evie. «Ta on… noh, pärast juhtunut minu vastu väga lahke olnud. Mulle ei meeldi mõelda, et ta peab selle üksi läbi tegema.»

«Ah nii,» sõnas Halloran. «Ma käisin enne siiatulekut tema juurest läbi, et küsida, kuidas temaga on, aga teda polnud kodus.»

«Ma leian ta üles,» teatas Evie.

«Mismoodi?» küsis Kitt.

«Ei tea, aga York pole nii suur linn. Saadan talle sõnumi või helistan või midagi.»

«Minu kõnesid ta vastu ei võta,» ütles Halloran ja mõtles hetke, enne kui jätkas. «Aga sinule ehk vastab… sest sa oled keegi, kel pole tema tööga mingit seost. Võib-olla midagi niisugust ta praegu vajabki.»

Evie ajas end tugitoolist püsti ja hakkas mantlit selga panema.

«Aga kuidas…» hakkas Kitt küsima, ent vakatas siis Hallorani poole vaadates. Ta ei kavatsenud Evie ennistise nutuse hetke kohta midagi otsesõnu öelda, kuid ta otsaesisele tekkis murekorts. «Kuidas teejoomisega jääb?»

«Küll ma hakkama saan,» vastas Evie, hääles vaid pisuke kahetsusenoot. Lasanje nägi väga isuäratav välja, aga praegu oli tungivamaid probleeme. Ta vaatas sõbranna sinisilmadesse. «Halloran võib minu osa endale saada.»

«No igatahes saada sõnum, kui midagi vaja,» ütles Kitt.

«Kindlasti.»

«Ja homme olen raamatukogus hilisemas vahetuses, luba, et tuled sealt läbi?»

«Kokku lepitud,» kostis Evie. Ta sikutas ust. See andis vaid tolli jagu järele, rohkemast aga keeldus.

«Luba mul,» sõnas Halloran, haaras käepidemest ja tõmbas ukse ühe kiire liigutusega lahti.

«Suurustaja,» ütles Kitt talle, lisades ruttu: «Hoia end, Evie.»

«Jaa!» hõikas Evie vastu. Nad Kittiga teadsid, et Yorki tänavatel ei varitsenud õigupoolest erilist ohtu, eriti nii varajasel kellaajal, kuid pärast hiljutisi sündmusi olid nad – ehk arusaadavalt – teineteise suhtes veelgi kaitsvamad.

Evie kiirustas mööda rada minema, tõmmates kapuutsi pähe ja naeratades kaitstuse tundest, mille süvenev, kõike varjav hämarus temas tekitas.