/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/21/15211212t1hcfca.jpg)
Anna Janssoni «Minu süda on sinu» on põnev krimiromaan, kus idüllilises Gotlandi suves varitsevad tegelasi nii eraelulised mured kui ka arvestav kurjus.
KRIMIROMAAN ⟩ Väikesel tüdrukul on raske südamerike ja teda päästaks vaid siirdamine. Kust saada süda?
Visbys on jaanilaupäev. Õhtuhämaruses püstitab mingi mees Nordenstrandile telgi. Varjude seas ootab teda tumedapäine valges arstikitlis naine. Nad lähevad koos telki. Mõne minuti pärast võetakse aga armupesa maha. Järgmisel õhtul kordub sama stseen, kuigi naine on teine. Üks naaber jälgib seda oma köögiaknast. Kas naised käivad seal tõesti oma vabal tahtel?
Maria Wern ja tema kolleegid uurivad ühe naise kadumist. Viimast korda, nähti 29-aastast Cecilia Svenssonita bussis koos ühe mehega, kellel oli seljas seljakott, kuhu oleks Mahtunud ka telk. Kriminaalinspektor Per Arvidssoni tütrel on raske südamerike ja teda päästaks vaid südame siirdamine. Elundeid napib, kuid teaduses on olnud ka teisi teedrajavaid edusamme. See paneb Peri arstist eksnaise vaagima vaieldavaid meditsiinilisi meetodeid.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/03/08/15186918t1h71da.jpg)
POLITSEIMAJA OLI ÄRGANUD ja öised tühjad koridorid täitusid häältega. Maria Wern koputas Tomas Hartmani kabineti uksele, ehkki see oli pooleldi lahti. «Kas tohib sisse tulla?»
«Jah,» vastas Hartman, tõstmata pilku paberitelt oma käes. Oli selgesti näha, et ta tahab lõpuni lugeda.
Maria istus teisele poole kirjutuslauda ja vaatas kolleegi, meest, kes oli kogu tema karjääri jooksul – kadetist uurijani – olnud talle nagu isa. Tark ja hooliv, kuigi üpris väsinud. Maria tundis tema vastu suurt õrnust. Pärast seda, kui Tomas Hartman aasta tagasi vanaisaks sai, oli ta vanaks jäänud. Unepuudus ja mure tütre pärast olid oma jälje jätnud. Kortsud olid sügavamad, juuksed peaaegu valgeks läinud ja varjud silmade ümber tumedamaks muutunud. Hartmani kommentaarid polnud enam nii kiired ning ta töötas aeglasemalt. Viimastel kuudel oli ta vähendanud koormust poole kohani. Lapselaps Simonil oli epilepsia ja krambid enamasti öösel. Poisi ema Sofi polnud ikka veel teda tabanud sünnitusjärgsest depressioonist toibunud. Tomas tegi, mis suutis. Maria oli veendunud, et ta on imeline vanaisa. Aga osalise ajaga töötades ei saanud ta enam uurimisi juhtida ja nad olid kokku leppinud, et ta võtab käsile vanad vähemtähtsaks peetud juhtumid, mis olid seisma jäänud. Närib läbi need hunnikud, mis kõigi nende südametunnistust vaevasid.
«Mis sa teed?»
«Vaatan läbi ühte avaldust selle kohta, et mullu juulikuus varastati paar siga. Avaldus jäi seisma, ilma et me oleks otsustanud, kas asja üleüldse uurida.»
«On olnud palju muud, mida oleme olnud sunnitud tähtsamaks pidama.»
«Muidugi. Aga see talunik helistas uuesti ja küsis, kuidas asi edeneb. Ma tunnen teda. Käisime Mark Jolöviga gümnaasiumis ühes klassis. Piinlik on, et me pole isegi teatanud, kas vargust hakatakse uurima või asi lõpetatakse. Ta võttis prillid eest ja hõõrus silmi. «Mõni aasta tagasi varastati Bursis sigu. On sul meeles? Kolmest eri talust üheksa siga. Jultunud vargused, sead tapeti öösel ja lasti verest tühjaks otse lauda ees mahalaadimisruumis, enne kui kehad minema viidi.»
«Nad kasutasid laadijat ja traktorit ja aiakäru,» tuletas Maria meelde. «Need polnud mingid amatöörid, nad oskasid tappa ja neil olid riistad.»
«Täpselt nii. Aga neist jäid jäljed maha ja nad võeti kinni. Sellest vargusest ei jäänud mingeid jälgi. Stenkumla talust varastati kaks põrsast päev enne seda, kui nad pidi viidama teise taluniku juurde, kes neid tapaleviimiseks nuumab. Kahekümne viie kilose sea suudab inimene üksinda kotti toppida ja minema viia, üks kott ühe, teine teise käe otsas. Aga nad kisavad loomulikult kohutavalt. Oleksid pidanud kisama, aga keegi ei kuulnud midagi, kuigi Mark ja tema naine olid kodus ning magasid, aken lahti. Nood teised, Bursis varastatud sead, olid täiskasvanud ja varastati jõulude ajal, kui singi järele oli suur nõudmine. Siis võis üks siga sisse tuua peaaegu kaks tuhat. Aga miks võtta juuli algul kaks põrsast?»
«Nii et sinu meelest on selle taga keegi teine?»
«Jah, arvata võib, et see on teine kurjategija. Stenkumla taluniku avaldus tehti aasta tagasi. Ma tahtsin ainult paberid läbi vaadata ja mõelda, enne kui asja lõpetame.»
«Kui ühtegi kahtlusalust ei ole, peabki vist nii tegema.»
«Mark Jolöv on pettunud nii meis kui ka põllumajanduspoliitikas. Rootsis on keelatud loomadele kasvuhormoone anda ja antibiootikumidega ravitakse ainult nakkuse saanud loomi. Keelatud on ennetaval eesmärgil kogu karjale manustada. Ja sellest keelust hoolimata ostavad koolid ja haiglad antibiootikumide ja hormoonide toel toodetud liha teistest riikidest, kus loomapidamine on palju viletsamal järjel. Ainult sellepärast, et see on odavam. Kas tead, Maria, mis mina arvan, kuigi see on minu ülimalt isiklik hüpotees? Mina arvan, et läänemaailma rasvumisepideemia johtub kasvuhormoonidest kogu selles odavas lihas, mida me pahaaimamatult sööme ja oma lastele anname!»
«Sa tahad öelda, et koolilapsed, vanad ja haiged peavad sööma liha, mida meie riigis on keelatud toota?» Maria polnud enne selle peale mõelnud, polnud kunagi küsinud, kust koolitoit pärineb.
«Nagu üks teine talunik ütles: «Ma läheksin vangi, kui toodaksin seesugust liha, mida mu lastele koolis pakutakse.»» Hartman oli ennast üles kütnud, põsed õhetasid kuni kõrvanibudeni välja. «Meie enda seakasvatajad tõrjutakse konkurentsist välja, sest inimesed ostavad odavat ja viletsat liha. Üheksakümnendatel oli Rootsis neliteist tuhat seakasvatustalu, nüüd on terves riigis ainult tuhat kakssada. Neil talumeestel, kes jätkavad, on raske uuteks investeeringuteks pangast laenu saada. Ja meie pole Stenkumla taluniku sigade vargust veel uurida jõudnudki, sest on olnud olulisemaid asju. Ma tahan öelda, et kui teed avalduse, mis maandub paberihunnikus kõige alla ja läheb kaduma, võib see olla viimane piisk karikasse. Mark Jolöv ütles, et kaalub talu mahamüümist ja tegevuse lõpetamist.»
«Kes kavatseb tegevuse lõpetada?» Per Arvidsson astus kolme pika sammuga kabinetti ja maandus Hartmani diivanile. Päike püüdis kinni tema punase tuka ja pani juuksed tulena leekima. Ta oli lihaseline ja peaaegu kõhn. Kui ta jalad välja sirutas, näisid need poolde kabinetti ulatuvat. Ta vajus veel rohkem patjadele, kuni oli pooleldi lamavas asendis. Halb kehahoiak oli leebelt öeldud. Arvidssonil polnud kunagi olnud ambitsiooni toolil sirge seljaga istuda.
«Seakasvataja, keda Tomas tunneb. Temalt varastati kaks põrsast ja avaldus jäi rohkem kui aastaks vedelema.»
Arvidsson nägi väsinud välja. «Elu on igavene jama. Nii et paar siga siia-sinna ei saa olla midagi niisugust, mida me tähtsaks peame. Meil on praegu olulisemaid asju, millega tegeleda. Ühe loomaarsti abiline on kadunud. Tema peika on siin, et avaldust teha. Aga ma ei saa teda vastu võtta. Pean haige lapsega kodus olema. Hoidja helistas.» Arvidssoni näoilme muutus ning ta oli tõsine. Maria sai aru, et asi pole mitte tavalises külmetusega kaasnevas palavikus. See oli midagi muud, midagi hullemat. Küsimus oli Wilmas.
«Ma arvasin, et su lapsed on lasteaias,» lausus Hartman
Per koondas tähelepanu mujale. «Wilma ei jaksa. Tal on koht hoidja juures, kuna tal on vaja rahulikumat keskkonda ja teda tuleb nakkuste eest kaitsta. Sellepärast ei saa Masse ka lasteaias käia.» Ta ohkas raskelt. «Wilma südamehäda on hullemaks läinud.»
«Sa oled üksjagu aega ära olnud ja muidugi oleme mõelnud, kuidas läheb.» Hartmanil polnud kindlasti plaanis süüdistavalt rääkida, kuid Peri nägu muutus valvsamaks ja kinnisemaks.
«Wilma südamerike on kaasasündinud, kuid algul seda ei avastatud. Viimastel kuudel on asi halvemaks läinud. Praegu ei jaksa ta mängida ja tal on raske süüa. Tal on kogu aeg paha olla.» Per tõusis kähku püsti, oli selgesti näha, et ta ei taha, ei suuda rohkem midagi öelda. Kui kaua ta oli oma muret sõnagi lausumata kandnud? Maria jõudis näha pisaraid, mis mehe silmi tõusid, enne kui ta kabinetist lahkus.
«Per, oota!»
Mees seisatas.
Kui Maria talle järele jõudis, ei teadnud ta, mida öelda. Ta silitas kohmetult mehe käsivart ja lõi silmad maha.
«Mul on kiire.» Per vaatas Maria kätt oma küünarlohus ega liigutanud ennast enne, kui Maria ta lahti laskis.
«Võta kodus olemiseks nii palju aega, kui sul vaja on. Miski pole tähtsam kui su pisike Wilma.» Maria oleks tahtnud meest emmata, kuid nägi, kuidas too vaeva näeb, et ennast valitseda, ja loobus. «Kui ma saan midagi teha ...»
Per raputas vaikides pead ja keeras näo ära.
«Miski pole tähtsam kui lapsed,» kostis kajana Hartmani kabinetist.