SÜNGE KRIMI ⟩ Kui seadus ja õiglus ei tähenda enam sama asja, siis kumba valida?

Raamatuportaal
Copy
Foto: Shutterstock

«Päev, mis ei tule iial» on Caimh McDonnelli Dublini triloogia teine raamat, mis ühendab ootamatute pööretega kriminaalsed sündmused ehtiirlasliku teravmeelsusega.

Kas mäletate mehi, kes keerasid majanduse tuksi ja purjetasid seejärel oma jahtidel minema? Võtke teadmiseks – keegi on hakanud neid maha nottima. Dublin on kesk kuumalainet ja inimesed hakkavad närvi minema. Keldi tiiger on päriselt surnud, skvotterid on üle võtnud põhja läinud panga peakorteri ja kohtuprotsess kolme kinnisvaraarendajast kaabaka üle on muutumas farsiks. Kõige selle keskele ilmub kuratlik sekt, mis nõuab verist kättemaksu lihtrahvale tehtud ülekohtu eest.

Paul Mulchrone ei hooli sellest, tal on omad probleemid. Tema äsja asutatud detektiivibüroo võib peagi allavett minna. Üks partneritest ei räägi temaga vägagi mõjuval põhjusel ja teine on, näiliselt põhjuseta, täiesti kadunud. Kas Paul suudab oma firmat piisavalt kaua vee peal hoida, et mõista, mis seos on Bunny McGarry värvikal minevikul ta kadumisega? Kui seadus ja õiglus ei tähenda enam sama asja, siis kumma teie valiksite?

Loe raamatust katkendit!

***

Caimh McDonnell, «Päev, mis ei tule iial».
Caimh McDonnell, «Päev, mis ei tule iial». Foto: Raamat

NELJAPÄEV, 7. JUULI 2016

Uurija Wilson hingas aeglaselt ja sügavalt sisse ning püüdis end rahulikuks sundida. Veel enne, kui ta aju jõudis lehka töötlema hakata, hakkas ta magu sellele füüsiliselt reageerima ja mitte mingi hulk meelekindlust ei suutnud seda džinni tagasi pudelisse toppida. Ta mõnusalt rasvane Iiri hommikusöök lastakse tagasi loodusesse, meeldib see talle või mitte. Ta pöördus kõrvale ja tõstis parema käe huultele, keel juba tõmblemas, suu täitumas hoiatava süljevooga. Kuna nüüd oli selge, «mis» juhtuma hakkab, sai kõige olulisemaks küsimuseks «kus». Wilson proovis ruumist tuldud teed pidi väljuda kindlameelse, kuid kiire kõnnakuga, justkui läheks vastama tähtsale telefonikõnele.

Surnukeha – või õigemini see, mis temast alles oli – istus suures avatud planeeringuga salongis. Sellele majale oli kord ühes seltskonnaajakirjas pühendatud kuue lehekülje pikkune lugu, ammu enne seda, kui majaomanikust sai selliseid ajakirju tootva, täitva ja tarbiva eliidi jaoks häbiplekk. Palju tähelepanu pälvis ruumi domineeriv marmorist kamin. See oli tohutu raha eest ühest Toscana villast ühes tükis Iirimaale veetud. Maja omanik, kinnisvaraarendaja, heitis nalja, et odavam oleks olnud lihtsalt kogu maja Itaaliasse kolida. See polnud just kuigi hea nali, kuid maja omanik oli olnud sedavõrd varakas, et inimesed naersid ta naljade üle sellegipoolest. Nüüd oli ta seotud kamina ees seisva tooli külge, nägu moondunud võikaks surnumaskiks, mis võinuks mingi kindla nurga alt vaadatuna jätta mulje, nagu ta naeraks, kui kõik muud tõendid poleks seda võimalust nii jubedalt välistanud.

Hommikuse ajalehe suur pealkiri rääkis kahekümnest bussijuhist, kes said loterii peavõidu. See oli tore lugu. Homne pealkiri nii tore ei tule.

Kui Wilson väljus toast sellise sundimatu rutuga, kui vähegi võimalik, põrkas ta vastu parajasti sisseastuva tehnilise osakonna nohiku õlga ja seejärel rikošetina vastu seina. Ta tõstis vasaku käe jõuetuks vabanduseks ja kiirustas edasi, julgemata suud avada. Ainult mitte siseruumis. See ei saa juhtuda siseruumis. Ta pidi jõudma värske õhu kätte. Leidma kusagil varjatud koha. Phoenix Parki vahejuhtumist oli möödas kaheksa kuud ja kolm nädalat sellest, kui ta viimati kuulis hüüdnime «Ropsija». Ta tõesti lootis, et sellega on nüüd ühel pool. Järgmisest kolmekümnest sekundist oleneb päris kindlasti, kas on või jääbki see talle külge kogu ülejäänud politseikarjääriks.

Enda kaitseks leidis Wilson, et seekord polnud tema ainuke. Vaene koristaja, kes laiba leidis, oli niisama hästi kui peast segi läinud. Häirekeskus saatis kohe politseiauto ja tellis kohale kiirabibrigaadi, kes oli saanud hädaolukorras inimestega ümberkäimise koolitust. Eeldati, et naisterahvas tuleb vaimse tervise seaduse alusel psühhiaatriahaiglasse paigutada. Tema kisendamisest eristus vaid sõna «Szatan», mida ta kordas ikka ja jälle. Hiljem kohale toodud tõlkija, kes pidi koristaja hädaabikõnet kuulama lootuses, et sealt leiab mõne kasuliku vihje, selgitas, et see tähendab poola keeles «saatan».

Kui Wilson majauksest välja astus, möödus ta riigikohtuarsti dr Denise Devane’i tuttavast kujust. Dr Devane oli kiirkorras ära kutsutud tavapärasemalt lahangult teemal turvavööd-on-troppidele. Surm oli olnud tema igapäevatöö sisuks üle seitsmeteistkümne aasta ja kui temalt oleks eile küsitud, öelnuks ta, et nüüd suudab ta seda vaadelda kliiniliselt distantsilt. Sellegipoolest, kui ta on homme hilisõhtul üksi oma kabinetis, koostamas üksikasjalikku ja pikka nimekirja viisidest, kuidas kannatanut oli füüsiliselt kuritarvitatud, keerab ta aknakatted kinni, istub külaliste tooli ja poetab vaikse pisara inimkonna näruse julmuse pärast. Kõike seda polnud ära teeninud mitte ükski inimene, isegi mitte see mees. Dr Devane heitis Wilsonile mureliku pilgu, kui too möödus, sest kuigi ta oli jaheda loomuga, suutis ta siiski ära tunda trauma ka elavates, mitte ainult surnutes.

Wilson märkas, et vasakut kätt oli rohule pargitud üks tehnilise osakonna äratuntavatest kaubikutest, ja tegi silmapilkselt otsuse. See oli üldise mürgli keskel parim võimalus varjuda. Ta kiirustas otsejoones kaubiku poole, tegemata välja kriminaalpolitsei seersant Hickey hõigetest, millega too üritas tema tähelepanu äratada. Nagu ennast finišilindi poole sirutav sprinter, läbis ta allesjäänud meetrid sööstuga, mis tõi ta viimasel hetkel kaubiku taha. Tema mao sisu purskus välja. Ta sai hakkama.

Peaaegu.

Kriminaalpolitsei ringkonnaülem Susan Burns teadis hästi, kuidas muljet avaldada. Ta oli silmatorkava välimusega naine, kellest õhkus vastuvaidlematut autoriteeti hoolimata sellest, et ta oli kõigest nelikümmend kaks aastat vana – mis oli nii kõrgele teenistusastmele jõudmiseks märkimisväärselt õrn iga. See asjaolu, millele lisandusid silmipimestav edu vägivaldsete kuritegelike jõukude likvideerimisel Limerickis ja ajakirjanduse eksimatu vaist sellest teadasaamisel, oli viinud selleni, et ta edutati riikliku kriminaaluurimisbüroo juhiks, kohale, kus ta oli tänaseks töötanud juba tervelt poolteist päeva. Susanil olid läbitungivad sinised silmad, mis tekitasid tunde, et ta puuris pilguga punkti, mis paiknes umbes kümne sentimeetri jagu vestluspartneri sees, võimalik, et seal, kus asus inimese hing. Ta oli pikka kasvu ja sõudja saleda figuuriga. Sellised naised vältisid sageli kõrgete kontsade kandmist, et mehed ennast ebamugavalt ei tunneks. Susan kandis neid justnimelt selsamal põhjusel. Samuti, olgugi, et see oli täielik klišee, oli tal teatav nõrkus kingade vastu. Kingad olid tema muidu rangelt reglementeeritud elus ainus enesehellitus. Viimati nimetatud asjaolu oli uurija Donnacha Wilsoni ehk Ropsija – mis saab nüüd kahtlemata tema hüüdnimeks kuni elu lõpuni – jaoks eriti oluline. Kaks päeva tagasi ostis kriminaalpolitsei ringkonnaülem Susan Burns endale uues ametis alustamise puhul paari Louboutini kingi. Kaks sekundit tagasi oksendas uurija Wilson need täis.

Naise näoilme sööbis Wilsonile igaveseks mällu. Ent see ei ole siiski see mälestus, mille tõttu ta keset ööd külmast higist kaetuna üles ärkab. Ei. See on üks teine nägu, kujuteldamatus agoonias tardunud nägu, mille laugudeta silmad vahivad hirmkalli Toscana kamina kohal seinale kritseldatud sõnu. Analüüsid kinnitavad hiljem, et need on kirjutatud ohvri enda verega ja tõenäoliselt oli ta seda ise pealt vaadanud.

Sõnad olid lihtsad.

Käes on päev, mis ei tule iial.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles