«Loomulikult elavad kõigis raamatukogudes kummitused. Kõik teavad, et kummitustele meeldib lugeda»

Foto: Shutterstock

Sally Page'i «Lugude hoidja» on võluv romaan, milles on nii huumorit kui ka sügavaid mõttekäike.

Cambridge’i usina koristaja Janice’i elu on pealtnäha igav ja tavaline. Ja kuigi paljud tööandjad ei paista teda märkavat, usaldab mõni neist talle oma loo, sest Janice’il on haruldane oskus – ta oskab kuulata. Päevast päeva täiendab ta oma lugude kogu, mille juurde sageli naaseb, kui tal endal hästi ei lähe. Kui ta asub tööle ekstsentrilise vanaproua B. majas, selgub, et seekord tahab keegi tema enda lugu kuulata. Janice annab mõista, et ta on vaid lugude jutustaja, enda kohta pole tal midagi huvitavat öelda. Proua B. teab aga väga hästi, et näivus petab. Janice’is on rohkem, kui esmapilgul paistab. Mida ta varjab? Meil kõigi – ka Janice’il – on oma lugu.

Loe raamatust katkendit!

***

PEREKONNALOOD

«Loomulikult elavad kõigis raamatukogudes kummitused. Kõik teavad, et kummitustele meeldib lugeda.»

Sally Page, «Lugude hoidja». Foto: Raamat

Noormees, kes raamatukogu trepist alla tuleb, seletab seda tõsimeeli oma kaaslasele – umbes kahekümne viie aastasele naisele. Janice soovib, et tal oleks aega neile järele minna, nende vestlusest rohkem kuulda ja kummitustest veel midagi teada saada. Mees paistab olevat eneses täiesti kindel, nagu räägiks ta oma kaaslasele, et õhus lendavad linnud ja taevas sõuavad pilved. Janice’ile pakub mõte raamatukogus elavatest kummitustest huvi ja ta mõtleb, kas ka tema peaks täna mõnda neist kohtama. Lõuna ajal astub ta sageli raamatukokku sisse, et eelmine raamat uue vastu vahetada ja ruumi taganurka riiulite vahele seatud laua ääres vargsi oma võileib ära süüa.

Täna ei paista seal olevat kummitusi, vaid kõigest kaks õde – sest kindlasti peavad need kaks raamatukoguhoidjat olema õed. Neil on ühtmoodi haruldast tooni punakaspruunid juuksed – mõned vasekarva salgud punakasblondi seas. Ühel õel ulatuvad juuksed õlgadeni ja kaarduvad sissepoole, teisel on veidi külje peale tõmmatud pikk pats. See tuletab Janice’ile meelde väikest tüdrukut, ehkki see õde siin on ilmselt juba viiekümnele lähenemas. Janice’i arvates pats naisele sobib ja talle meeldib ka see, kuidas ta on selle sisse põiminud värvilise paela. Janice neist eriti palju ei tea, kui kõrvale jätta see, et nad on tõepoolest õed ja et kokku on peres neli õde. Noorem õde (see, kes oma juukseid lahtiselt kannab) oli talle kunagi öelnud: «Emal oli meid neli tükki. Isa endale poissi ei saanudki.» Vanem õde oli omalt poolt rõhutanud: «Kujutage ette, neli! Vaene mees. Terve maja naisi täis.» Edasi oli noorem õde seletanud, et nad on kõik omavahel väga lähedased ja näevad silmapaistvalt sarnased välja. «Loomulikult,» oli vanem õde toonitanud, «oleme me kõik ikkagi väga erinevad.» Tema õde oli noogutanud. «Jah, ja me ise oleme endile nimeks pannud Taibu, Kaunitar, Kamandaja ja Kullake.» Siis olid nad mõlemad naernud. «See on meie peres niisugune nali,» ütles vanem õde. «Jah, niisugune peresisene nali,» kordas teine õele naeratades.

Janice oli siis mõelnud omaenda õe peale ja püüdnud ette kujutada, kuidas nad kahekesi koos töötaksid ja Cambridge’is raamatukogus raamatuid sorteeriksid. Ta teab, et see kõik on üksnes mõttemäng – neid hoiavad lahus tuhanded kilomeetrid ja mälestused, millest nad pole kunagi rääkinud –, aga selle kujutluspildi kutsub ta mõnikord esile samamoodi, nagu valib lugusid, mille juurde tagasi pöörduda. Õdedel ei ole aimugi, et ka temal on õde, aga nad teavad, et ta armastab raamatuid, ja vestlevad temaga ta lemmikutest. Õed ei arva, et raamatukogus peaks ilmtingimata vaikselt olema. «Loomulikult tahavad inimesed, kes raamatuid armastavad, neist ka rääkida,» oli noorem õde kunagi öelnud.

Janice on püüdnud välja mõelda, kumb õde on vanem ja kumb noorem, aga ei ole tahtnud seda küsida, sest on kartnud, et võis valesti arvata. Omaette on ta mõelnud, et noorem õde peab olema Kaunitar ja vanem kas Taibu või hoopis Kamandaja. Ta on näinud, kuidas too raamatukogu vähem kui kahe minutiga tühjaks teeb, kui sulgemisaeg lähenema hakkab.

Täna tervitavad nad teda ühel häälel. «Janice, teie raamat on kohal.»

Praegu loeb Janice üle vanu lemmikuid ja on endale tellinud Stella Gibbonsi «Viletsavõitu lohutuse talu». Ta võtab raamatu tänusõnadega vastu, ent siis tuleb talle pähe küsida: «Kas te ei ole kunagi selle peale mõelnud, et siin raamatukogus võiks mõni kummitus elada?» Seda küsides on tal üsna rumal tunne ja ta mõtleb, kuidas too noormees võis sel teemal küll niisuguse enesestmõistetavusega sõna võtta.

Vanem õde nõjatub kergelt üle leti. «Nojah, veider, et te seda küsite. Te olete täna teine inimene, kes meil siin räägib, et raamatukogus kummitab.»

Ahaa, seesama noormees. «No ja kuidas siis on? Et kas kummitab?»

Nad paistavad sügavalt mõttesse jäävat. Siis vastab vanem õde: «No ma ei tea. Ma olen mõnikord mõelnud, et raamatud elavad omaenda elu. Aga üldiselt ma arvan, et see on lihtsalt vana hea härra Banks, kes ei pane asju kunagi oma kohale tagasi.» Noorem õde jääb vanema sõnade peale hetkeks mõttesse. «Aga muidugi teavad kõik, et kummitustele meeldib lugeda. Nii et võib-olla ...»

Enne kui Janice midagi edasi küsib – Kust te seda teate? Ja kuidas on võimalik, et kõik seda teavad, aga mina ei tea? Või te lihtsalt kuulsite, kuidas see noormees seda ütles? –, katkestavad neid vadistavad noored naised, kes koos oma põngerjatega õdede tähelepanu vajavad.

Janice viib oma mõtted, «Viletsavõitu lohutuse talu» ja juustuvõileiva raamatukogu tagumisse nurka varjulise laua juurde. Ta istub mõnda aega seal avamata raamatu taga ja juurdleb küsimuse üle, kas inimeste lugusid määratleb see, millisel positsioonil nad oma perekonnas asuvad. Kui nii, siis kus on tema ise? Seda mõtet ei taha ta eriti edasi mõelda ja kujutab selle asemel ette, kuidas siin mingi kummitus pärast sulgemist riiulite vahel ringi käib. Talle tundub see väljavaade pigem rahustav kui muret tekitav – kummitus, kellele meeldivad raamatud, ei saa olla ju halb. Ja niisugune rahu toob kaasa kergenduse. Tegelikult on Janice paras muretseja. Nimekiri asjadest, mille pärast ta muret tunneb, paistab iga päevaga kasvavat. Ta muretseb ookeanide seisundi, kilekottide, kliimamuutuse, pagulaste, poliitiliste rahutuste, paremäärmuslaste ja vasakäärmuslaste pärast, samuti nende pärast, kes peavad oma laste ära toitmiseks toidupankadelt abi otsima, siis veel diiselmootoriga autode pärast ja selle pärast, kas taaskasutus võiks tema elus tähtsamat rolli mängida. Kas ta peaks vähem liha sööma? Ta muretseb riikliku tervishoiusüsteemi olukorra pärast, nulltunnilepingute pärast ja selle pärast, miks paljud, keda temagi tunneb, ei saa ei haigusraha ega puhkusetasu. Talle teevad sügavat muret kõik need, kes on üürnikena ebakindlas olukorras või elavad oma vanemate juures ligi neljakümne aastaseks saamiseni. Lisaks teeb talle muret see, miks peaks keegi tahtma teist trollida või tema peale tänaval karjuda kõigest tema nahavärvi tõttu.

Varem oli tal tavaks ajalehti lugeda ja nende ristsõnu teha. Nüüd heidab ta igal hommikul kiire pilgu oma tahvelarvutisse, et ega kusagil ei ole mingit maavärinat toimunud või mõni kuningliku perekonna tähtis tegelane ära surnud. Aga lugema ta ei hakka. Iga uudislugu üksnes suurendaks ta murede hulka. Ja mured imbuvad ka ta ülejäänud ellu. Selle asemel, et endale raamatukogust uute raamatute näol väljakutseid otsida, leiab ta lohutust vanades klassikutes ja juba tuttavaks saanud lemmikutes – Austenis, Hardys, Trollope’is, Thackerays ja Fitzgeraldis.

Ta teeb lahti oma «Viletsavõitu lohutuse talu» ja valmistub selle tuttavasse lustlikku tooni sukelduma. Lisaks on selles raamatus kangelanna, kellega ta saab end seostada: Flora Poste on naine, kellele meeldib asju korras hoida, ja see meeldib ka Janice’ile.

Pool tundi hiljem lahkub Janice raamatukogust, astudes sama teed, mida oli kõndinud kummitustesse uskunud noormees. Ta läheb oma järgmisele tööle – dr Huangi juurde –, enne kui päeva viimase töö juurde suundub. Ta on juba trepist alla jõudmas, kui näeb teisel pool tänavat tuttavat kuju. Sel pikka kasvu mehel on selgelt ära tuntav vetruv samm. Kõndides kiigub ta ühe jala päkalt teisele. Janice’ile tundub ikka veel üllatav, et tema abikaasa Mike, kes säärases hoogsas rütmis kõnnib, võib nii vilets tantsija olla. Aga mida ta siin teeb? Janice vaatab kella. Ta oleks pidanud juba mitme tunni eest tööl olema. Kui mees ta nägemisulatusest kaob, toob Janice’ile kergendust see, et abikaasat ei pea ta oma murede nimekirja lisama. Mees seisab seal nagunii juba esimesel kohal.