Bexfordi muuseumi uue väljapaneku avamine nurjub, kui Brock ja Poole avastavad, et selle osaks on ka surnukeha. Taustaks kõlakad kadunud aardest, hulluks ajav kooslus kahtlusalustest ja juhtumiga seotud isiklikud asjaolud, peavad nad kurikaela avastamisele keskenduma.

Lihtsaks see ei osutu. Seersant Guy Poole tunneb hirmu hetke ees, mil ta peab omaenese minevikusündmustega seotud tõe välja selgitamiseks silmitsi seisma emaga, kuna sellega käib kaasas oht jääda ilma ka teisest vanemast. Inspektor Sam Brocki elu on muutumas ja tuleviku osas tuleb langetada olulisi otsuseid.

Kas nad suudavad saladustepuntra lahti harutada ja tapja leida?

Loe raamatust üht väga põnevat katkendit!

***

«Oled sa kindel, et neil ikka on meeles teda pärast sööki välja lasta?»

«Jah, Sam,» vastas Laura ohates.

«Muidugi eeldusel, et neil on kõigepealt meeles talle süüa anda,» torises Sam Brock.

«Taevane arm!» kähvas Laura. «Tal pole häda midagi, ta on nüüd juba neljakuune ehk koera-aastates umbes kahekümneaastane!»

«Tegelikult kahene,» vastas Brock. «Ja nagu sa ise ei teaks, millised su vanemad on. Ma käisin mõne päeva eest nende juures ja välisuks oli pärani lahti ja nad ise olid kuskile läinud!»

«Meiega on vähemalt kaks korda samamoodi juhtunud, Sam,» tähendas Laura. «Kas me võiksime nüüd proovida vähemalt teeselda, et sa tahad täna õhtul minuga välja minna?»

Brock tundis kerget süütorget.

Sel õhtul pidi aset leidma Bexfordi muuseumi uue eksponaadi pidulik avamine. See ja lisaks vajadus tähistada muuseumi sajandat tegutsemisaastat oli andnud põhjust peo korraldamiseks. Mis omakorda oli selle põhjus, et nad nüüd pärastlõunase päikese kumas läbi Bexfordi kesklinna jalutasid. Kollane kivi, millest linn oli ehitatud, peegeldas tänavatele sooja oranžikat valgust ja muutis kogu ümbruse sürreaalseks.

«No nii, räägi siis mulle sellest uuest tootemisambast,» ütles Brock käes olevat brošüüri silmitsedes.

«Sa pead silmas uuesti rääkimist?» küsis naine ja heitis talle pilgu, mis oleks ka terast lõiganud. «Noh, nagu ma ütlesin sulle tol korral, mil sa mind nii tähelepanelikult kuulasid, on tegemist matusesambaga.»

«Matusesammas? Mis pagana asi see veel on?»

«Neid nikerdati siis, kui suri mõni kogukonna jaoks oluline inimene. Mõnikord oli tagumises küljes uks – meie omal on ka –, mille taha paigutati inimese tuhk.»

«Niisiis sisuliselt hiiglaslik puust hauasammas ja haud ühes?»

«Jah, Sam,» ohkas Laura.

«Kas sinuga on kõik korras?» küsis mees, kui nad jõudsid peatänavalt eemale, muuseumi suunas viivale kõnniteele.

«Jah, ikka. Mul on lihtsalt pea mõtteid täis.»

«Kõik läheb hästi,» ütles Brock. «Proovi õige seda sündmust nautida.»

Nad astusid üles kaarega ukseava juurde viivatest madalatest ja kulunud astmetest, mille juures neid tervitas noor süsimustade juustega kahvatu naine, kelle silmameik oli nii tugev, et see viis Brocki mõtted pandade juurde.

«Tere, Laura,» ütles tüdruk ja välgutas naeratust, mille osaks oli ka rõngastatud ülahuul.

«Tere, Nancy, kas keegi on juba tulnud ka?»

«Ainult Byron ja Jemima,» vastas tüdruk naeratades. «Ära muretse, kell on alles nii vähe!»

«Ma tean, ma tean!» ütles Laura, võttis vastu Nancy ulatatud brošüüri ja andis selle Brockile. «See on Sam, mu abikaasa. Sam, saa tuttavaks, Nancy.»

Brock mühatas noore naise suunas tervituse, viimane reageeris häälitsusele kahtlustava pilguga.

«Ah nii, selge,» ütles ta viletsalt varjatud halvakspanuga.

Kui nad mööda koridori peasaali suunas liikusid, märkas Brock, et Laura naeratab.

«Mis see nüüd siis oli?» küsis Brock. «Ta poleks isegi külmkapis istudes jäisem olla saanud.»

«Nancy ei vaimustu eriti ametivõimudest,» ütles Laura endiselt muiates. «Ta on hullusti mässumeelne. Aga samas on ta tark tüdruk, tahab reaalaineid õppima minna.»

Brock pidi just küsima, millal oleks lootust saada klaasike kihisevat ja mingit toidupoolist, kui kõrgete kiviseinte vahelt hakkas kostma kellegi riiaka hääle kaja.

«Ma olen täiesti teadlik, et seda kohta ei ole võimalik käimas hoida õhu ja armastusega,» ütles haritud naisehääl teravalt. «Aga mis mõte kogu sellel asjal üldse on, kui me ei püüa hankida parimaid eksponaate ja neid välja panna?!»

Nad astusid hiiglaslikku muuseumisaali ja nägid keskmises vahekäigus seismas pikka saledat kogu.

Ruum kümbles sellessamas kuldses valguses, milles nad väljas olid jalutanud. See immitses sisse läbi klaaskatuse, mille konstruktsioon oli ehitatud raudtaladest, talasid katsid lille- ja loomakujutised.

«Me räägime sellest homme,» teatas naine vihaselt. Ta vajutas kõne lõpetamiseks pöidlaga telefoniekraani ja jäi seda siis niimoodi vaatama, nagu oleks see teda isiklikult solvanud.

«Kas kõik on korras, Jemima?» küsis Laura, kui nad naisele lähenesid.

«Oi, sa oled siin!» ütles Jemima ringi pöörates. Ärritunud ilme ta näol kadus ja asendus laia naeratusega.

Kaks naist kallistasid ja suudlesid teineteise põse kõrval õhku, sellal kui Brock õudusega oma korda ootas.

Ta polnud mandrilt tulnud kommet inimesi mõlemale põsele suudelda kunagi sallinud. Veelgi veidram oli tema jaoks olukord, mil temalt oodati naise põsele suudlemist ja seejärel ta kõrval seisva mehe käe surumist. Mandril suudlesid mõistagi kõik kõiki. Kuid britid polnud sugugi selliseks asjaks valmis ja olid niisiis omaks võtnud mingi kentsaka hübriidlahenduse, mille puhul inspektor kunagi aimata ei osanud, mida temalt oodatakse.

Jemima seevastu ei jätnud talle kõhklemisruumi, vaid krabas mõlema käega mehe laiadest õlgadest kinni ja mutsatas valjusti õhku kahel pool ta nägu.

«Tore taas kohtuda,» mühatas mees.

«No nii, kas kõik on korras? See jutuajamine tundus pisut tuliseks kiskuvat,» ütles Laura endiselt mureliku ilmega.

«Oo jaa,» kinnitas Jemima. «Tavaline värk, tead küll. Ma usun, et kui me Byroniga vähemalt kord päevas ei tülitseks, läheksime mõlemad segi!»

Laura naeris. «Meil tuleb seda ette keskmiselt kord tunnis,» ütles ta end Brocki käevangu haakides ja seda pigistades, andes nii mõista, et teeb üksnes nalja.

«Noh, toitlustajad on igatahes valmis,» tähendas Jemima üle õla kiigates. «Minust jäid nad viimaseid kandikuid täitma ja šampanjat avama.»

«Kas bänd on siin?» küsis Laura.

«Jah, proovisid juba tehnika ära ja maiustavad nüüd suupistetega. Meie oleme täiesti valmis!» ütles naine innukalt. «Nüüd on vaja vaid seda, et inimesed kohale tuleksid.»

«Noh, oodata peaks olema poolt politseijaoskonda, küllap neist on ka inimeste arvu suurendamise seisukohast abi,» arvas Brock.

«Šampanja manustamise osas kindlasti,» tähendas Laura naeratades. «No nii, kas sind saab veel millegagi aidata?»

«Ei, sa oled sel nädalal juba niigi palju teinud. Äkki lähed ja näitad Samile tootemisammast?»

«Teeme nii, ja anna teada, kui sul midagi tarvis on.»

Naine sikutas Brocki mööda koridori edasi, selle keskele, kust algasid paremale ja vasakule, eksponaatide juurde suunduvad vahekäigud.

«Lähme siis,» ütles Brock pükse kergitades. «Räägi mulle selle samba ajaloost ja sellest, miks see nii oluline on.»

«Ühesõnaga, sedalaadi matusesambad on kõige haruldasemad tootemisambad üldse. Nagu ma varem mainisin, on sisuliselt tegemist hauasambaga, milles on süvend, kuhu saab paigutada surnukeha või kadunukese tuha.»

«Ja teie oma sees ei ole surnukeha?»

«Paraku mitte.»

Mees silmitses teda kulme kergitades.

«Ma pean silmas seda, et muuseumi jaoks oleks see leiule väärtust juurde andnud, aga meie oma oli tühi.»

«Kust te selle leidsitegi? Oli vist mingi mõis?»

«Otworthi härrastemaja. See oli mõisa ühes küünis, arvatavasti aastakümneid seal vedelenud. Pentonville’id on selles mõisas elanud sajandeid ja mingil hetkel tõi üks nende esivanem selle Kanadast kaasa. Me alles uurime selle kohta täpsemalt. Aga igatahes suri William Pentonville mõne kuu eest ja sammas jõudis muuseumisse.»

«Noh, igatahes on see kuradima vinge,» tähendas Brock, kui nad puidust samba juurde jõudsid. Selle alusele oli nikerdatud kaks suurt figuuri, mõlemad hoidsid süles väiksemat. Suure samba peale oli asetatud teine, nii et moodustus T-täht; ka ülemine osa oli keeruliste nikerdustega kaetud, kuid figuure oli sellel vaid üks.

Sammas oli viieteist meetri kõrgune ja küündis hoone teise korruseni, mis koosnes ümber kogu ruumi kulgevast rõdust.

«Ja see Pentonville lihtsalt pärandas tootemisamba muuseumile?» küsis Brock.

«Jah, minu teada küll. Mis siis?» küsis Laura, märgates, kuidas Brocki silmad särama lõid.

«Aga see on ju pisut imelik? Ma mõtlen, miks just selle samba? Eriti arvestades, et see vedeles aastaid mingis küünis. Kindlasti oli seal lisaks sellele muudki muuseumi jaoks väärtuslikku kraami?»

«Kas sa saaksid korrakski normaalselt käituda? Ei ole vaja iga jumala kord uurimist alustada.»

«Vabandust,» ütles Brock naise reaktsiooni peale pisut üllatudes. Ta tõmbas naist enda poole. «Tead ikka, et ma olen su üle uhke? Kõik see värk on täiesti vapustav.»

«Sam,» ütles naine vaikselt, pilk omaenese rahutult liikuvates jalgades kinni.

«Milles asi?» küsis mees korraga murelikuks muutudes.

Laura polnud kunagi nii närviline. Tema võttis alati kõike rahulikult.

«Oota hetkeks siin,» ütles naine korraga ringi pöörates ja tuldud teed tagasi kiirustades.

Brock vahtis talle järele. Laura oli päev otsa veidras tujus olnud ja see ajas mehe miskipärast pingesse.

Ta pööras end aegamisi taas sammast silmitsema. See oli mingil arusaamatul moel ühekorraga ilus ja inetu.

Brock kuulis enda taga suures ruumis kajamas hääli ja nägi sinnapoole vaadates lähenemas jaoskonna seltskonda. Eemalt nägid nad üsna veidrad välja.

Daniel Davies kõndis vasakul – pikka kasvu vilajas noormees, kelle esiisaks pidi Brocki meelest olema pliiats. Tema kõrval oli Roland Hale, ülekaaluline pisikeste silmadega mees, kelle huumorimeel keskendus teiste inimeste ärritamisele. Siis Sanita Sanders ja Guy Poole. Inspektor märkas, kui lähestikku nad kõndisid; nende käsivarred olid igal sammul kokku puutumise ohus. Ah, noor armastus, mõtles mees.

«Tere, boss,» ütles Poole, kui nad kohale jõudsid. «Jõudsime pisut vara, aga meile öeldi, et sa oled siin.»

«See ongi või?» küsis Roland nende selja taga kõrguvat tootemisammast silmitsedes.

«See jah,» vastas Poole samuti seda vaatama pöördudes. «Mida sa sellest arvad?»

«Minu meelest on see jõhkralt inetu,» vastas Roland. «Mis mõte sellistel asjadel on?»

«Väidetavalt maetakse nende sisse tähtsaid ninasid.»

«Hullumaja,» ütles Roland. «Mulle pange tuli otsa ja võtke siis üks õlu. Pole tarvis midagi nikerdama hakata.»

«Tänan,» ütles Poole. «Jätame meelde.» Ta pöördus Brocki poole. «Kus siis Laura on?»

«Minu meelest lipsas korraks tualetti.» Brocki silmad helkisid muuseumi hämaras valguses. «Kas hiilime korrus kõrgemale ja uurime järele, kuhu see surnukeha käib?»

Kostis üldine nõusolev sumin ja seltskond liikus lifti suunas. Kõik pressisid end sinna sisse, Roland võttis teistest tublisti rohkem ruumi. Rühm jõudis vahekorrusele, kus asus kentsaka välimusega relvadest, voodoo-nukkudest ja krimpsu kuivanud peadest koosnev väljapanek.

Kohalikele jõmpsikatele meeldis levitada kuulujutte, et need olid koolilaste pead, mille kuivatajaks oli kohaliku kooli segi keeranud endine õpetaja. Tegelikult oli tegemist Lõuna-Ameerikast pärit ammu unustatud hõimu liikmetega, kuid sedalaadi legendid kõlasid palju toredamana.

Nad liikusid edasi, kuni seisid kohakuti samba pealmise osa ülemise servaga ja jäid seda vahtima. See oli rõduga täpselt ühel tasandil ja Poole libistas käega üle puidu sileda pinna.

«Tagumise küljega pole eriti vaeva nähtud, mis?» nentis Davies.

Tal oli õigus. Samba tagumiseks küljeks oli sile, ilma kaunistuste ja sisselõigeteta plank.

«Ma oletan, et inimesed ei pidanud seda külge nägema,» arvas Poole. «Kas seal hoitigi surnukeha?» küsis ta ja osutas samba horisontaalses osas olevatele pragudele, mis moodustasid täiusliku nelinurga.

«Paistab sedamoodi,» arvas Brock lähemale kummardudes. Mees kortsutas kulmu, kui ta pilk paneeli ülemisel serval peatus. «Keegi on sellega üsna hooletult ümber käinud,» ütles ta end sirgu ajades. «Vaadake, sellest on killud väljas.»

Poole naaldus koos teistega lähemale.

«Paistab sedamoodi, et keegi on kangi kasutanud,» ütles Sanita. «Kas seal oli midagi sees ka, kui see lahti tehti?»

«Ei,» vastas Brock mõtlikult. Talle hakkas ähmaselt meenuma miski, mida Laura oli mõne päeva eest samba kohta rääkinud. «Aga ma pole kindel, kas avajaks olid muuseumi inimesed,» lisas ta oma kobakaid kämblaid üle puidul olevate värskete kahjustuste libistades.

«Mis mõttes avajaks?» küsis Laura rühma selja tagant. Ta tuli parasjagu lifti poolt, laup kortsus.

Brock pöördus talle otsa vaatama. «Laura, kas sa ütlesid, et seda paneeli ei ole muuseumis kordagi avatud?»

«Muidugi mitte, me ei tahtnud seda kahjustada. Kui me seda mõisas üle vaatamas käisime, võtsime kaasa ultraheliseadmed, et selle tühjuses veenduda. Mis siis?»

Ta astus mehest mööda piirde juurde ja vaatas samba suunas, naise käsi sirutus silmapilk puidus olevaid vigastusi puudutama. Kui ta taas teiste poole pöördus, oli ta nägu kahvatu. «Sam, me pole seda paneeli kordagi lahti teinud ja kui me seda mõisas uurisime, siis polnud see päris kindlasti sellises seisukorras. Sellest ei olnud tükid niimoodi väljas.»

«Millal see oli?»

«Kolmapäeval.»

Brock noogutas ja pöördus taas samba poole. Ta sirutas käe ja koputas vastu puitu. Kostis tuhm heli. Ta jätkas koputamist, kätt piki puitu edasi nihutades, kuni heli muutus kõlavamaks. Ta nihutas käe tagasi tuhmi heli tekitanud koha poole ja vaatas Laurale otsa.

«Siin on midagi sees.»

«See ei ole võimalik!» väitis Laura pead raputades.

«Need märgid näitavad, et keegi püüdis seda avada,» ütles Brock kahjustustele osutades. «Sinu sõnul näitas ultraheli, et sammas on tühi, niisiis kui see enam nii ei ole, pidi seda avada üritanud inimene selle lahti saama ja sinna midagi sisse panema.»

«Aga miks oleks keegi pidanud ...» alustas Laura ja jäi siis abikaasale otsa vaadates vait.

Brock tõmbas sügavalt hinge ja pöördus ülejäänud rühma poole. «Poole, Sanders, jääge teie siia ja veenduge, et keegi sellele asjandusele ei lähene. Davies, Hale, teie minge tagasi alla ja vaadake, et keegi ei liftiga ega trepist üles ei tuleks.»

Ta vaatas, kuidas kaks noort politseinikku talle nõustuvalt noogutasid. «Noh, hakake siis liikuma!» ärgitas ta neid. Mehed läksid korraga käima, nagu oleks keegi käivitinööri sikutanud. Davies tegi oma kohmaka ja ebakindla kõnnakuga minekut ja Hale sibas pisut vänderdades temaga kaasa.

«Me peame selle paneeli lahti saama,» ütles Brock endiselt jahmunud vaikuses seisvale Laurale. «Kus see teie majahoidja on? Frazer oli vist ta nimi?»

«Jah.» Laura noogutas, kulm kipras. «Ta peaks keldris olema, ma tulen sinuga kaasa.»

Nad suundusid lifti poole ja astusid vaikides kabiini. Brock pöördus naise poole, kes käed rinnale vaheliti põimis ja otsusekindlalt otse enda ette vahtis.

«Kas kõik on korras?» küsis mees.

Naine ohkas. «Ei, Sam, kõik ei ole korras. Keegi on meie paganama uut eksponaati lammutatud ja jumal teab, mis sinna sisse nüüd peidetud on.»

«Nojah, seda küll,» ütles Brock talle otsa vaadates. «Aga sa oled kuidagi ... ma ei teagi ... mul on tunne, nagu oleks veel midagi teoksil.»

Naine heitis pea kuklasse ja inspektor nägi ta silmis pisaraid. «Jah, midagi ongi teoksil!» nähvas Laura ja asus käekotis tuhnima. Brock silmitses seda pruunist nahast aksessuaari kahtlustava pilguga. Laura kuradima kott oli temas alati teatavat hirmu tekitanud. Neil harvadel juhtudel, mil naine palus tal sealt midagi otsida, pidi mees pingutama, et mitte külma higiga kattuda. See ese oli nagu erinevaid vidinaid täis labürint ja sellest soovitud asja leidmine võis võtta tunde.

Naine tõi käe kotist lagedale, selles oli midagi pastakataolist. Brock kummardus kulmu kortsutades lähemalt vaatama, liftikabiin tõi kuuldavale plõnni ja selle uksed hakkasid lahti vajuma.

«Kas see on ...?» küsis inspektor ja ta silmad venisid suureks. Ta võttis asjakese enda kätte ja jäi vahtima kitsukest digiekraani selle ühel küljel. Sellel paremas otsas oli näha rasvast ja vasakus palju kahvatumat triipu. Mees vaatas üksisilmi ekraani kõrval asuvat kasutusjuhendit. Üks triip tähendas negatiivset ja kaks positiivset rasedustesti. «Kas see tähendab, et ...?» tahtis ta teada ja vaatas Laura poole, sellal kui kabiiniuksed taas kinni vajusid.

«Ma ei tea!» vastas naine silmi pööritades. «Sa vaata seda kuramuse asjandust! Mina ei saa aru – kas sina näed seal kahte triipu või mitte?!»

Brock jäi uuesti pulgakest vahtima. Vasakpoolne triip oli nii kahvatu, et otsevaates polnud seda peaaegu nähagi. «Ma ka ei tea.» Mees kehitas õlgu. «Sa siis ...»

«Paar päeva on üle läinud, see ei pruugi midagi tähendada.» Naine napsas testi enda kätte, viskas selle käekotti ja kuivatas silmi. «Tule, lähme ja selgitame nüüd välja, mis selle sambaga toimub.»

Brock vaatas nagu unes, kuidas naine liftiuksest välja vuhises, et siis pead vangutada ja talle järgneda. Ta möödus Roland Hale’ist ja Daniel Daviesest, kes kahekesi ülespoole vahtides samba jalamil seisid.

«Ma olen täiesti aus,» ütles Brock naisele järele jõudes. «Nende kahe selle asjanduse juurde seisma jätmine tähendab, et me võime selle tagasi tulles eest leida maani maha põletatuna.»

«Siiapoole,» ütles Laura ja pöördus vasakule, ühe väljapanekute rea vahele; mehe katse ta tuju parandada oli ilmselgelt ebaõnnestunud.

«Teeme veel ühe testi, siis on pilt selge,» ütles inspektor.

«Jah, siis on pilt selge,» vastas naine, hääles allaandmine, mis ütles mehele, et Laura on juba ette ära otsustanud, milline vastus olema saab. «Aga praegu proovime ehk välja selgitada, miks keegi on midagi mu eksponaadi sisse sokutanud.»

Brock ei öelnud midagi ja lihtsalt järgnes talle mööda vahekäiku, peas tiirlemas erinevad mõtted.

Kas see oligi käes? Kas neist saavad viimaks lapsevanemad? Mehe mõtted võtsid suuna ta sisemuses kasvavast elevusest eemale, tumedamate teemade juurde. Siin nad siis olid, keskendusid rõõmustamise asemel hoopis süngemat laadi asjatoimetustele. Ja sünged need olid, selles oli inspektor kindel. Keegi ei hakka mingi tavalise muuseumieksponaadi lahti kangutamiseks ja sinna millegi sisse sokutamiseks niimoodi vaeva nägema, kui selle taga pole mõnd vägagi ebameeldivat põhjust.

Laura avas raske ukse ja nad astusid jahedasse pimedasse koridori. Seejärel pöörasid nad vasakule ja läksid alla järsust trepist, mida valgustasid kitsad päevavalguslampide read.

«See sell töötab siis tõepoolest siin all?» küsis Brock, püüdes välja mõelda, mida veel võiks sellises olukorras öelda.

«Jah, Sam.» Laura vastus oli napp.

«Ma tean, et sa oled mulle sellest varem rääkinud; ma lihtsalt ei osanud arvata, et see võiks olla nii, kuidas nüüd öeldagi, sünge urgas.»

«Kui sa seda Frazeri kuuldes ütlema peaksid, saad tõenäoliselt obaduse.»

Brock püüdis sellal, kui nad järgmisse lühikesse koridori jõudsid, Frazerit vaimusilma ette manada. Ta oli mehega kohtunud vaid paar korda ja alati väljaspool muuseumi, enamasti mingil töötajatele mõeldud üritusel, kas jõululõunal või suvisel grillipeol. Valgejuukseline ja tasase jutuga šotlane ei paistnud küll sedalaadi tegelane olevat, kes rusikatega vehkima kipuks, ehkki Laura jutust jäi kahtlemata mulje, nagu mõtleks ta seda tõsiselt.

Brock ei teadnud isegi, miks, kuid ta polnud seda meest kunagi sallinud. Frazeri pilgus oli midagi sellist, mis teda närvi ajas.

Laura koputas uksele, mis asus neist vasakul.

«Sisse,» kostis hääl teiselt poolt ust.

Laura avas selle ja astus sisse, Brock kannul.

«Frazer, meil on su abi vaja.»

Frazer seisis näoga nende poole, käed toetatud kahele poole sülearvutit, mis oli asetatud väiksele lauale. Tegemist oli mingi müstilise olendina mõjuva, paharetinäoga kuuekümnendates mehega. Soojad ja säravad sinised silmad varjasid end peene raamiga prillide taha. Sassis valge juuksepahmakas pakkus kontrasti ta kenasti soetud parrale.

«Mis lahti on?» küsis ta end sirgu ajades.

«Me arvame, et ...» Naine vakatas ja vaatas Brocki poole.

«Me arvame, et tootemisamba sees võib midagi olla,» võttis Brock ohjad enda kätte. «Meil on tarvis see kohe lahti teha. On sul midagi, mida selleks kasutada saaks, näiteks sõrgkangi?»

«Jääh, ikka on,» kinnitas Frazer ümber laua astudes. «Ja mul on rõõm sind näha, Sam – ma nimelt märkasin just, et keegi on eelmisel ööl üritanud siia sisse murda.»

«Sisse murda?» imestas Laura. «Kuhu? Kuidas?»

«Ma näitan kohe, kang on nagunii seal.»

Nad järgnesid mehele koridori ja kõndisid seda mööda edasi, kuni too avas vasakus seinas oleva ukse. Seltskond astus suurde ruumi, milles kerkisid ja kadusid kaugusse laeni ulatuvate metallriiulite read.

«See on siis laoruum?» küsis Brock ringi vaadates.

«Kas sa üritad mulle oma uurijavõimetega muljet avaldada, Sam?» Frazer kõkutas naerda.

Laura naeris samuti, paistis, et ta paha tuju oli selleks korraks otsa saanud. Miskipärast ärritas see Brocki rohkem, kui talle meeldinuks.

Ruumi kaugemasse otsa minnes jõudsid nad kahe poolega varuväljapääsuni, mille lattlinkide ümber oli veetud ketijupp.

«Evakuatsiooniukse kohta üsna ohtlik olukord,» porises Brock.

«Ma panin ukse seniks ketiga kinni, kuni ma saan siin asjad korda tehtud,» ütles Frazer kummardudes ja ketiotsi koos hoidvat tabalukku lahti keerates. «Keegi üritas lukustusmehhanismi lahti kangutada.» Ta lükkas uksed valla ja astus muusemi taga kulgevale tupiktänavale. «Vaadake ise,» soovitas ta uksele osutades.

Brock ja Laura astusid lähemale ja vaatasid.

«Keegi on tõepoolest üritanud ust lahti murda,» nõustus Brock seda silmitsedes. Ta ajas end sirgu ja uuris tänavat. Selle üks ots lõppes kivimüüri vastas, teine viis muuseumi ees olevale tänavale. «Kas teil on valvekaamera olemas?» küsis Brock, osutades tänava kohale kerkiva seina küljest paistvale helehallile asjandusele.

«Jääh, see on suunatud tänavaotsale, aga keegi virutas selle eile kivi või millegi muuga puruks. Ma uurisin parasjagu salvestist, kui te kohale jõudsite, aga ei leidnud sealt midagi.»

«Aga valvesignalisatsioon on teil ju ikka olemas?»

«See ei hakanud tööle. Selle käivitavad majas seespool asuvad liikumisandurid, niisiis paistab, et sisse ei saadud.» Mees kehitas õlgu.

Brock noogutas ja jäi siis vait. Ta silmitses paar sekundit mõtlikult ust ja näis siis taas ellu ärkavat.

«Mul on tarvis, et sa oleksid seni siin, kuni ma kutsun politseiniku olukorda fikseerima,» ütles ta.

«Selge. Ma tahtsin niikuinii suitsupausi teha,» vastas Frazer Laurale silma pilgutades.

«Kus see kang siis on?» kähvas Brock.

«Sealsamas, kust me tulime: halli suunduva ukse kõrval vasakul. Ma kasutasin seda mingil hetkel kastide avamiseks.»

Brock mühatas ja pöördus tagasi laoruumi suunas.

«Mis kell ta harilikult siia jõuab?» küsis Brock Laura käest, kui viimane talle metallriiulitega ääristatud vahekäigus järele jõudis.

«Kes, Frazer või? Pole aimugi. Kui aus olla, siis vahel tundub, et ta elabki siin. Mis siis?»

«Ma lihtsalt mõtlesin, kui kaua tal enne aega läks, kui ta sissemurdmiskatset märkas. Praegu on ju kell juba kuus õhtul.»

«No ja kuidas ta seda teadma pidi, kui signalisatsioon tööle ei hakanud? Sulle teadmiseks, see siin ei ole mingi Londoni loodusloomuuseum. Meil ei ole siin tipptasemel tehnikat.»

Brock ei öelnud midagi ja astus pika sammuga edasi, Laura kõrval üritamas temaga sammu pidada. Nad jõudsid ukseni ja mees kõndis mööda seinaäärt, kuni leidis kangi ja nad läksid sellega tagasi muuseumisaali.

Suur ruum oli nende lahkumise hetkega võrreldes hoopis teistsugune. Korraga kajasid kõrgetelt klaastahvlitelt nende pea kohal vastu hääled ja kokku löödavate klaaside kõlksatused.

Brock vaatas enda kõrval seisva Laura poole ja nägi naise näos murekurde. Millele ta praegu mõtles? Tänaõhtusele peole? Sellele, mis võib olla tootemisambas? Või siis hoopis võimalusele, et nende unistusest on saanud tõelisus ja ta on rase?

Eksponaatide vahelt läbi kulgevasse suurde vahekäiku jõudes heitsid nad pilgu sissepääsu poole. Toitlustusfirma inimesed sebisid ringi ja sättisid valgete linadega kaetud laudadele klaase ja pudeleid kihisevaga.

«Plaanis oli kõiki mõnda aega jookide ja näksidega siin hoida ja siis, seitsme paiku, ühiselt tootemisamba juurde minna,» ütles Laura Brocki mõtteid aimates.

Nad pöörasid ringi ja vaatasid samba poole, mille kõrval seisid endiselt Hale ja Davies. Hale vahtis läbi ühe klaasvitriini selle sisemusse, Davies seisis sambajalamil valvel. Ta käänas pead vasakule ja paremale, otsides järjekindlalt inimesi, keda valvatavast ruumist minema saata.

Brock ei öelnud meestest möödudes neile midagi, vaid suundus otse lifti. Nad sõitsid sõnagi lausumata üles, liftikabiini uksed avanesid ja nad astusid Poole’i ja Sanita juurde.

«Hakkame siis pihta,» ütles Brock kangi paremini kätte sättides. «Astute äkki paar sammu tahapoole,» soovitas ta ülejäänud rühmale. Laura kortsutas küll pisut kulmu, kuid taandus siiski.

Mees surus kangi otsa paneeli ülemise serva taha, kus puit juba kahjustatud oli, ja sikutas seda allapoole. Puit kriuksatas, kui paneel järele andis ja nende ette kukkus.

Sambas olevasse süvendisse oli topitud mees. Ta elutud silmad vahtisid neid midagi nägemata.