/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/03/27/15221653t1hc499.jpg)
Hendrik Groeni «Rõõm ja Rahu» sisaldab humoorikaid pildikesi sündmustest ühes Hollandi tüüpilises aiandusühistus.
LÕBUS RAAMAT ⟩ Kui aiandusühistu esimees on tühine türann, kes kipub oma võimu ära kasutama
Kui Emma Quaadvliegh pärast oma mehe surma vanu pabereid korrastama hakkab, leiab ta nende hulgast sooviavalduse aiamajakese omandamiseks. Märkamatult on möödunud üksteist aastat, seega peaks järjekord olema temani jõudnud. Esimese vabanenud majakese ülevaatamisel tunneb ta, et sinna ta kuulub. Rohenäppude hulka ta end just ei liigita, aga kenad naabrid tõttavad appi. Aiandusühistu esimees on harjunud reeglitele viidates oma võimu kehtestama. Selgub, et roheline paradiis polegi nii rahuarmastav. Emma on aga otsustanud rõõmu ja rahu nimel võitlusse astuda.
Hendrik Groen on Hollandi kirjaniku Peter de Smeki pseudonüüm. Ta sai tuntuks oma humoorikate salapäevikutega, mis on tõlgitud 36 keelde. Nende lugude põhjal on valminud film, teleseriaal ja näidend. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaan «Ela ja lase elada».
Loe raamatust vahvaid katkendeid!
***
/nginx/o/2023/03/27/15221598t1h9553.jpg)
«Mis imelik nimi.»
«Emma?»
«Ei, teie perekonnanimi: Kwaadvlieg.»
«Q-ga.»
«Mis kuuga?»
«Ei, niimoodi kirjutatakse, alguses on tähed q ja u. Ja lõpus on gh.»
«Järjest imelikumaks läheb.»
«Ega ma ise seda valinud pole. Aga tegelikult päris hea nimi: Quaadvliegh. Ja mis teie nimi on?»
«Herman.»
«Kah kena.»
«Te narrite mind?»
«Ei-ei, seda ma küll ei söandaks.»
«Aga mis tema nimi on?» Herman osutas koerale.
«Tema on Wodan.»
«Wodan? Selline väike peni? Teile vist kohe meeldivad veidrad nimed.»
«Abikaasa mul arvas, et see nimi nalja pärast sobib talle. Koera täielik nimi on Wodan Herakles Räpakott. Me leidsime ta Belgias ühest prügikastist. Ta on ehtsat prügikastikoera tõugu.»
Herman tegi suured silmad. «Prügikastist? Siis ta pidi küll hullusti haisema. Või ei istunud ta seal sees nii kaua?»
«Seda me täpselt ei tea. Silti juures polnud. Aga räpane oli ta tõesti. Pistsime ta duši alla.»
«Belgias?»
«Ei, kodus. Meil on kodus dušš.»
Üle Emma huulte lipsas sõbralik ohe. Ta tundis Hermanit nüüd umbes kolm minutit ja leidis, et too on väga kena inimene, kuigi mitte just kõige helgema peaga aiapidaja Rõõmus ja Rahus.
«Kas sooviksite kõrvitsat, proua Emma?»
Emma soovis. Viisakusest.
Herman teatas, et on kümne minuti pärast kõrvitsaga tagasi.
*
Nädal varem, esimesel tutvumisel majakesega, olid taluhõngulise mustriga kardinad ja seitse teekannu riiulil Emma ära võlunud. Ta teadis, et kardinad ja teekannud pole aiamaja juures kõige tähtsamad, aga ikkagi. Võib-olla oleks ta pidanud pigem vaatama, ega katus läbi lase ja põrandalauad mädad ole, aga hindamiskomisjoni esimees Steef Bijl oli maja näidates kinnitanud, et maja on tipp-topp. Tema vend Henk, hindamiskomisjoni sekretär, oli takka kiitnud: «Täpselt nii, nagu sa ütled, Steef, tipp-topp.»
«Maja on kindlasti kogu aeg garaažis seisnud?» oli Emma selle peale nalja visanud.
«Mis te nüüd, ikka väljas. Sellesama koha peal. Maja on praegu ... kui vana ta nüüd oligi, Henk?»
Henk oli tähtsa näo teinud, pikalt vaikinud, silmi pilutanud ja lõpuks öelnud: «Umbes kümme aastat. Aga võib ka vanem olla. Näiteks kakskümmend.»
«Mis ma ütlesin,» oli Steef jätkanud, «see maja on umbes kümme aastat vana ja perfektses seisukorras, värv täitsa värske, selle sai härra Thy hooleks jätta, olgu issand tema hingele armuline.»
«Oh, kas eelmine omanik suri ära?» oli Emma küsinud.
«Jah, kurb lugu. Jalapealt kukkus kokku. Õnneks mitte siin. Südamerike. Sellepärast ongi siin veel nii palju kraami. Härra Thy lapsed on Hiinas või kusagil seal kandis, keegi asjade järele ei ilmunud, nii et aasta hiljem otsustasime maja koos kogu kaadervärgiga ära hinnata. Sellepärast ongi hind odav, sest asju me, ühesõnaga, ei saa hinna sisse arvestada, sest need, ühesõnaga, pole meie omad. Aga maja kuulub reglemendi järgi küll meie ühistule.»
«Äkki on külmkapis veel isegi piima?» oli Emma naeratades küsinud.
«Oi ei, loodetavasti mitte,» oli Henk ehmunult vastanud, paotades ettevaatlikult pisikese külmkapi ust, nagu võiksid hallitusseened talle sealt näkku paiskuda. Midagi ei juhtunud. Henk oli sealt siis tasakesi välja võtnud purgi ananassikonservi, nagu võiks see plahvatada, ja asetanud selle maha.
«Te vist päästsite mu,» ütles Emma. «Kas rohkem midagi polnud?»
Siis oli ta ise külmkapi ukse vahelt sisse piilunud. Puhtaks küüritud ja tühi.
Aiamajakese edasisel vaatlusel tulid ilmsiks veel mõned üllatused: raamaturiiul, millel seisis mingi Hiina entsüklopeedia, eri sorti teesid täis köögisahtel, Delfti fajanssnõude serviis ja väike kollektsioon Itaalia ooperiplaate koos plaadimängijaga.
«Härra Thy tundis ennast kõiges kodus,» oli Emma rahulolevalt nentinud. Veel kord tähelepanelikult ringi vaadanud, oli ta otsustanud: «Ma võtan selle.»
«Aga te ei tea ju veel, mis see maksab,» oli Steef üllatunud.
«Ei, aga küllap te mulle kohe hinna nimetate.»
«Kaheksa tuhat nelisada eurot.»
«See sobib väga hästi.»
*
Emma seisis keset oma äsja soetatud omandust: see oli aiamajake aiandusühistus Rõõm ja Rahu. Ta sulges silmad ja tõmbas sõõrmetesse õhku. Lõhnab nagu aiamajake, nentis ta rahulolevalt.
Ta kuulis selja tagant mingit heli ja pöördus. Herman kopsis peaga tasakesi vastu ust. Emma avas ukse.
«Ma ei saanud tavalisel moel koputada,» vabandas Herman ja sirutas käed ette. Tal olid käes kõrvits, kotike krimpsus õuntega, kausike kolme šokolaadiga ja kimp nartsisse.
«Kingitused teile, teretulemise märgiks.»
«Nii kena sinust, Herman. Ma juba tunnen ennast väga teretulnuna.»
«Mõnel on plekid peal,» osutas mees õuntele, «ja mõni on võib-olla natuke ussitanud.»
«Ei tee midagi, ma pole taimetoitlane,» vastas Emma lõbustatult.
Herman üllatus. «Kas te sööte siis usse?»
«Ei, muidugi mitte, ainult vahel kogemata.»
Herman noogutas, ta sai naljast aru.
«Me ei hakka siin uut prouat tüütama, eks ole, Herman?»
See ei kõlanud sugugi nii, nagu oleks nali. Ukseavas seisis väike jässakas mees, peas nokamüts. Vastu valgust ei näinud Emma hästi tema nägu.
«Ei, muidugi mitte, ma tõin ainult mõned kingitused. Hakkasin just minema.» Herman kokutas natuke.
Emma püüdis sekkuda. «Sa ei pea kohe ära minema, Herman. Sooviksid tassikest teed? Siis saan härra Thy seitsmest teekannust kohe mõne järele proovida.»
Herman kõõritas ukseavas seisva mehe poole. Too astus sammukese kõrvale, et teda läbi lasta.
«Ei, eh, ma ei saa jääda. Pean veel, ee ... asju ajama.»
Emma vaatas talle küsivalt otsa.
«Asju, mis ei kannata oodata,» pobises Herman ja libistas ennast välja. «Noh, hääd päeva, proua Emma.»
«Jään sulle tee võlgu, Herman, koos koogiga!» hüüdis Emma talle järele.
«Mina teie asemel hoiaksin Hermanist natuke eemale, muidu istub ta teil päevad läbi kukil.»
«Ja kellelt see soovimatu nõuanne pärineb, kui küsida tohib?» Emma oli ärritunud.
«Oh, ärge pange pahaks, unustasin ennast esitleda. Nii võib juhtuda, kui kõik inimesed siin sind nagunii tunnevad. Olen van Velsen, Harm van Velsen, võib lihtsalt Harm öelda. Olen Rõõmu ja Rahu esimees.»
«Emma Quaadvliegh, selle majakese uus omanik. Ja see on Wodan, minu koer.»
«Jah, ma juba tean. Sekretär ütles. Sellepärast tulingi tutvust tegema. Uute aiapidajatega teen seda alati. Et aru saada, mis sorti puust nad on, nii-öelda.» Tema naer kõlas tehtult. Ta vaikis ja vaatas Emmale otsa. Emma vaatas vastu.
Van Velsen katkestas vaikuse esimesena. «Sisustus pole muidugi suurem asi, aga majal endal pole viga, aial samuti. Thy oli üks imelik hiinlane, aga aia eest ta hoolitses. Kui peaks siit midagi välja lõhk...»
«Minu meelest just sisustus ongi väga võluv,» katkestas Emma teda.
«Tohoh? Nojah, maitseasi, eks ta ole. Inimesed võivad ise otsustada, mida nad majas sees teevad.»
«Siis on küll hästi,» vastas Emma, «minagi olen väga otsustusvabaduse poolt.»
«Aia suhtes kehtivad muidugi omad reeglid, eks ole, muidu muutub see ürgmetsaks, kust isegi kirvega läbi ei raiu.»
Van Velsen tõmbas tooli laua alt välja, istus ja pani oma nokatsi lauale. Ta vaatas teekannude riiulit. «Ma võtaksin küll tassikese seda Hermanile mõeldud teed, kui liiga palju tüli pole.»
Emma avas suu, et midagi öelda, aga peatus ja mõtles järele. «Millist teed te siis sooviksite, härra van Velsen?»
«Tavalist Hollandi teed palun. Mitte mingit ürdisolki või heinapunti klaasi sees. Ja paluks lihtsalt Harmiks kutsuda.»
«Hollandi teed pole olemas, aga ilmselt te mõtlesite musta teed. Mul on Tseiloni teed. See peaks teile vast piisavalt tavaline olema.»
Van Velsen noogutas, ja kui Emma oli ümber pööranud, et vesi keema panna, mõõtis Harm teda pika pilguga pealaest jalatallani. Laua all piidles Wodan esimeest umbusklikult. Ta ei liputanud saba.