ROMANTILINE KRIMI ⟩ Mis toimub küla uhkeima villa suletud uste taga?

Foto: Shutterstock

Christoffer Holsti «Külmad valged talveööd» on kolmas, iseseisev osa mõnusast ja romantilisest krimiseeriast, mille peategelaseks on uudishimulik ajakirjanik Cilla Storm. Täiuslik segu põnevat krimist ja mõnusast meelelahutusest.

Seekord läheb Cilla Storm jõulupühi veetma sõprade juurde lumme mattunud Idre Fjälli külla. Kui ometi ka poiss-sõber Adam oleks saanud kaasa tulla! Aga Cillale kõlbab kaaslaseks ka Adami ema, särtsakas Rosie. Peagi kohtuvad sõbrannad sümpaatse mäevahi Frankiga ning Rosiel kerkib küsimus, kas üks koos joodud õlu on juba kohting.

See talveidüll katkeb järsult, kui ühel hommikul jõulu eel leitakse metsast salapärastel asjaoludel surma saanud noormees. Mis juhtus seal sel külmal talveööl?

Uudishimulike sõbrannade meelest viivad jäljed ümbruskonna uhkeima villa juurde, kus elab väga jõukas pere. Mis toimub seal peres suletud uste taga? Ja kas jõutakse saladus lahendada, enne kui jõulumeeleolu laskub üle ilma ja üle nende hubase suusamajakese?

Loe raamatust katkendit!

***

Christoffer Holst, «Külmad valged talveööd». Foto: Raamat

Idre Fjäll

24. detsember 2000

Väikese majakese akna taga sajab hääletult laia lund. Naine elab majakeses. On jõuluõhtu, lumi rõõmustab teda. Stockholmis, kus ta muidu elab, ei saja talvel peaaegu kunagi lund. Tänavad on seal heitgaasidest hallid ning tihtipeale ähvardavad kõnniteedel pähe kukkuda jääpurikaid. Siin üleval Idres valitseb hetkel tõeline lume võlumaa. Ning see meeldib talle. Tuletab meelde lapsepõlvetalvesid Rootsi mägimaastikul.

Ning need pole kaugeltki esimesed jõulud, mis ta Idres veedab, tema ja eksmees Olle on käinud siin viimasel ajal igal aastal, et tuhiseda alla slaalominõlvadelt. Kuid need on esimesed jõulud, mis ta veedab oma majakeses. Nüüd on tal igioma suusamajake, vaatega ühele suusanõlvadest. Majake on lihtne. Kogu mööbel on männipuidust ning tal pole olnud veel rahalist võimalust majakest sisustada. Isegi voodipesu kuulub eelmisele omanikule. Sellest pole midagi, et tekikott on auklik, olulisem on siiski, et kõik siin kuulub temale. Ta pole kellelegi midagi võlgu.

Ta on vaba.

Selja tagant kostab lalinat, ta pöörab ringi. Pojake, tema pooleaastane poeg, istub lapsetoolis ning laliseb.

«Hei, väikemees,» sõnab ta ning tuleb lapse juurde. Ta silitab lapse põske ning poeg naerab oma hambutu suuga.

«Emme askeldab, et meil oleks kena jõuluõhtu. Hakkas sul toolis igav?»

Kuid pojal ei tundu üldse igav olevat. Ta laliseb ning naerab. Minu armas väike, mõtleb naine. Sinu tulekuga siia maailma on kõik nii lihtsaks muutunud. Magad öösiti ning naerad päeval. Kuigi ärkveloleku tunnid teevad naist jätkuvalt murelikuks. Murelikuks asjade pärast, mis võivad juhtuda. Ta võib lapse voodis ära lämmatada, poeg võib imikueas ootamatult surra, ta võib endale midagi kogemata kurku tõmmata. Mitu korda on ta unes näinud, et lapsega juhtub midagi, ärganud keset ööd hingeldades ja üleni higisena. Aga vähehaaval hakkab ta rahunema. Oma ilusa poja pead silitades mõtleb ta: Sa saad peagi seitsmekuuseks. Ehk rahuneb emme varsti maha.

Või?

Kui poiss käima õpib, kasvavad ka mured. Autod. Kukkumised. Ja kui veel kooliaeg kätte jõuab, lisanduvad uued. Kiusamised, pahandused. Ja seejärel teismeliseeas. Purjutamised. Narkootikumid. Seks. Ning seejärel täiskasvanuna. Reisid ohtlikesse paikadesse, haigused, kahtlased vahekorrad.

Need mõtted ajavad naise silmi pööritama. On küsimus, miks seda tehakse. Miks tuuakse ilmale väikesi kelme, kui neil peab pidevalt silma peal hoidma? Kui ta aga näeb poja hambutut naeratust ning suuri uudishimulikke silmi, hajuvad igasugused kahtlused.

«Emme armastab sind,» ütleb ta ning suudleb pojukest laubale. «Ja nüüd küpsetan ma pehmeid piparkooke!»

Ta läheb kööki ning astub aknalaual oleva raadio juurde. Ta keerab heli valjemaks ning kuulab tuttavat meloodiat «Do They Know It’s Christmas?» iiri bändi Band Aidi esituses. See on tema lemmikpala.

Ta otsib välja vispli, jahu- ja suhkrukotid. Talle meeldib küpsetada. Kui lahutus Ollest oli sügisel kõige kurnavamas seisus, küpsetas ta alatihti. Hoolimata sellest, et poeg toitus üksnes emapiimast, ikka küpsetas. Hoolimata sellest, et ta ise ei jõudnud kõike ära süüa, ikka küpsetas. Sest küpsetamine kui tulemus ise andis parema enesetunde. Ta on tahtnud maha suruda kõik tülid. Kõik karjumised. Kogu mure poja tuleviku pärast. Ning mõne aja pärast, kui tal on käed taignased ja ta ise jahupilve sees, on see kõik läinud.

Aga selles majas siin pole ta veel küpsetada jõudnud.

Ta uurib männipuust köögikappi. Ülemisel riiulil seisab koogivorm. Irene tõuseb kikivarule ning ajab end nii sirgu kui suudab, aga sõrmed ei ulatu selleni. Pagan. Äkitselt tunneb ta, et läheb palavaks. Higi voolab selga mööda ning ta taipab, et väikese köögi vanas ahjus on temperatuur tõusnud kahesaja viiekümne kraadini. Ta astub akna alla ning lükkab akna paokile. Külm talveõhk voogab sisse ning jahutab keha.

«Oota, natuke läheb veel,» ütleb ta pojale, kes rõõmsalt laliseb oma väikeses lapsetoolis. «Emmel hakkas nii palav, saad aru.»

Ta tõstab köögipingi kapi ette ning astub sellele. Ühel jalal kõikudes ning tasakaalu hoides sirutab ta end hõbedaselt läikiva koogivormi poole, samal ajal hakkab Band Aid mängima «Püha ööd». Ning seejärel juhtub kõik nii kähku. Miski ragiseb allpool, üks pingi jalgadest murdub. Ta lööb kõikuma, püüab kuskilt kinni haarata, selle asemel aga kukub, jõudmata käsigi ette panna. Valu otsaees ning kõik vajub pimedusse.

Kui ta uuesti silmad avab, ei oska ta arvata, kui palju aega on möödunud. Ta teab, et lamab väikese köögi põrandal. Pea valutab hirmsasti. Igatahes sai pea köögi ventilaatorilt kõva paugu.

Ta pole kindel, kui kaua ta on teadvusetult lamanud. Kuigi kaua see ei saanud olla. Tommy Körberg on jõudnud «Püha öö» viimase salmini, nii et maksimum paar minutit.

Taevake, ma oleksin võinud surma saada, mõtleb ta.

Aga ta ei saanud.

Ainult pea valutab hullusti.

Köök on jääkülm. Ta ajab end küünarnukkidele ning mõtleb, et kõigepealt tuleb aken kinni panna. Aga ta ei jõua end jalulegi ajada, enne haarab teda paanika oma kondiste sõrmedega.

Lapsetool, milles poeg alles mõni hetk tagasi lalisedes istus, on tühi. Ning aken pärani lahti. Punased jõulukardinad lehvivad laperdades külma talvetuule käes. Ta ajab end püsti ning heidab südame värinal pilgu aknast välja. Esimesena hakkavad pärastlõunases hämaruses silma värsked jalajäljed, mis eemalduvad aknast. Otse metsa poole.

Ja siis pistab ta karjuma.