Romantilise põneviku kirjutanud Liisi Raamets-Tunali: imestan, miks juristide hulgas rohkem kirjanikke ei ole

Liisi Raamets-Tunali. Foto: Erakogu

Liisi Raamets-Tunali (1985) on pärit Tallinnast. 2009. aastal omandas ta Tartu ülikoolis õigusteaduse magistri kraadi. Ta on töötanud 15 aastat juristina avalikus sektoris. Romantiline põnevik «Juhuslik kohtumine» on tema debüütromaan.

«Juhuslik kohtumine» on romantiline põnevik sellest, kuidas juhuslikust kohtumisest alguse saanud armastus võib muuta täielikult kahe inimese elu.

Chris ja Rachel kohtuvad juhuslikult ühel õhtul baaris. Kohtumine ei jäta kumbagi külmaks ning järgmisel hommikul otsib Rachel Chrisi üles. Samal päeval langeb naine aga vägivaldse rünnaku ohvriks. Tal õnnestub oma luksusjahiga põgeneda, kuid öösel jääb ta merel kadunuks. Juhtumit määratakse uurima Chris.

Liisi Raamets-Tunal, «Juhuslik kohtumine». Foto: Raamat

Sa oled hariduselt jurist – pole just tavapärane elukutse kirjaniku jaoks. Mis oli tõukeks, et kirjutama hakkasid?

Võimalik, et olen oma hinges olnud alati kirjanik, kuid juhtus nii, et minust sai hoopis jurist.

Tegelikult on kirjaniku ja juristi elukutsetes palju ühist. Mõlemad eeldavad head sõnaseadmisoskust, loogilist mõtlemist ja loomingulist lähenemist ning nagu kirjaniku puhul moodustab ka juristi tööst suure osa oma mõtete ja seisukohtade kirja panemine, mistõttu ma hoopis imestan, miks juristide hulgas rohkem kirjanikke ei ole. Samas usun, et kirjutamine sarnaselt joonistamisele ja laulmisele on ikkagi inimese sisemuses peituv anne ning sõltumata omandatud haridusest või elukutsest ei saa igaühest kirjanikku, nii nagu minust ei saa kunagi kunstnikku ega lauljat.

Mulle on väiksest peale meeldinud lugeda ning unistus kirjutada ühel päeval ka ise kaasahaaravaid lugusid, mis teistele hinge läheksid, sai alguse juba lapsepõlves. Kui jätta kõrvale kaheteistaastasena kirjutatud «kriminaalromaan», siis olin selle unistuse täideviimist pidevalt erinevatel põhjustel edasi lükanud.

Tõuke raamatu kirjutamiseks andis koroonaviiruse levik ja sellest tulenevad piirangud, mis sundisid tavapärasest rohkem kodus olema. Eks see keeruline aeg pani üldse rohkem elu üle järele mõtlema. Aega filmide vaatamise ja raamatute lugemisega sisustades hiiliski vaikselt ligi mõte võtta lõpuks see raamatu kirjutamine ka ise ette. Tol perioodil töötasin kodukontoris, mis säästis oluliselt aega tööle mineku ja sealt tuleku arvelt, lubas hommikul natuke hiljem tõusta ja öösiti kauem üleval olla. Ühesõnaga – kõik tingimused soosisid raamatu kirjutamist. Põhjused, miks seda mitte teha, olid ammendunud. Ma ei saanud nii head võimalust käest lasta.

Ma võin täiesti kindlalt öelda, et kui koroonat ei oleks olnud, siis ei oleks ma tol ajahetkel raamatut kirjutama hakanud.

Kes on sulle kirjutamisel eeskujuks olnud, milliste kirjanike tekste naudid ise enim – too palun näiteid ka?

Häid autoreid on tegelikult väga palju, kuid juba lapsepõlvest peale on minu suureks eeskujuks olnud kindlasti Sandra Brown, kelle romantiliste põnevike lugemine minus endas raamatute kirjutamise soovi tekitas. Mulle meeldib tema ladus ja kaasahaarav kirjutamisstiil ning pinget kruttiv sündmustiku üles ehitamise ja red herrings kasutamise oskus, mis ei lase põnevusel kuni raamatu lõpplahenduseni kaduda.

Minu lemmikud on romantilised põnevikud, kuid ma loen ka kõikvõimalikke muid põnevikke, krimiromaane, psühholoogilist draamat, armastusromaane ja niinimetatud hea tuju raamatuid.

Välismaa autoritest meeldivad mulle Sharon Sala, Lisa Gardner, Julie Garwood, J. T. Ellison, Rebecca Raisin, Alex Brown, Cynthia Ellingsen, Kristan Higgins, Jojo Moyes, Betty Rowlands, Agatha Christie ning loomulikult Margaret Mitchell, kelle «Tuulest viidud» on üks minu läbi aegade lemmikumaid raamatuid.

Eesti autoritest tõstaksin esile klassikuid nagu Oskar Luts, Anton Hansen Tammsaare, Viivi Luik ja Ellinor Rängel, kelle raamatuid sai juba lapsepõlves palju loetud.

Kuidas sündis «Juhuslik kohtumine» – millal mõte tekkis, kuidas sujus kirjutamine?

Mõte tekkis 2021. aasta aprilli keskpaigas. Mõned nädalad keerutasin seda peas, mõtlesin tegevuskohta ja peategelastele nimesid välja ning nuputasin loole põhiprobleemi, mille ümber hakata sündmustikku ehitama.

Kirjutamist alustasin 10. mai õhtul ning pean tunnistama, et algus oli vaevaline. Esimesi ridu aina trükkides ja kustutades ei olnud ma isegi päris kindel, kas peatükigi suudan lõpetada, raamatust rääkimata, kuid paar päeva hiljem hakkas see lugu ise oma elu elama ning minul tuli see lihtsalt sõnadesse panna. Täpselt viis nädalat hiljem oli esialgne käsikiri valmis. See ei olnud küll veel päris see, mis nüüd kaante vahel on, hiljem sai lisatud ning muudetud mitmeid detaile ja stseene, kuid põhimõtteliselt oli lugu olemas. Ma ei ole kindlasti metoodiline kirjutaja. Ma ei koostanud enne kirjutama asumist struktureeritud kavandit ega tegelaskujude iseloomustust. Mul oli valmis mõeldud väga üldine idee. Kõik ülejäänu sündis kirjutamise käigus. Peatükid ei valminud järjest. Kui mul tekkis idee mõne stseeni osas, siis panin selle kirja ning hiljem vaatasin, kuhu ta kõige paremini minu loo tegevustikus sobitub. Kirjutamine ei sujunud kõigil päevadel ühtviisi. Oli päevi, kui suutsin vaevalt lehekülje valmis saada, samas kui kõige produktiivsemal päeval küündis sõnade arv üle 7000 (umbes 12 lehekülge).

Miks on tegevuspaigaks New York, tundub, et tunned sealseid kohvikuid, kalmistuid, kaldaäärseid hästi – kas oled seal ise elanud?

Tõtt-öelda ei ole ma kunagi New Yorgis ega üldse Ameerikas käinud, kuid see lugu, mis mu sees oli, lihtsalt ei sobinud kuhugi mujale. Seega ei jäänud mul muud üle, kui loota informatsiooni ammutamisel interneti lõpututele võimalustele, et suuri apsakaid vältides võimalikult usutav pilt kokku panna. Kui ma millegagi väga mööda panin, siis ma loodan, et lugeja annab loo huvides mulle andeks. East River ja The River Cafe, nagu ka loos mainitud kalmistud, Bellevue haigla ja 5. politseijaoskond on päriselt olemas, samas kui Moon Valley piirkond ja jahisadam ning Bobby’s, kus Rachel ja Chris kohtusid, on täielikult minu kujutlusvõime viljad.

Sinu raamat on romantiline põnevik, kas avaksid pisut tausta, miks otsustasid romantika ja krimi kokku panna?

Sest romantiline põnevik on minu lemmikžanr. Minu hinnangul lisab krimiteema kõrvalliinina armastusromaanile särtsu juurde. See on nagu pähklitega šokolaad, milles pähklid annavad šokolaadile veel teatud ekstra nüansi. Ma seadsin endale eesmärgiks kirjutada selline raamat, mida mulle endale lugejana lugeda meeldiks, kuigi esialgu plaanisin kirjutada mitte just õnneliku lõpuga psühholoogilist trillerit, kus Rachel ei oleks hea kangelanna, vaid kasutaks Chrisi ära. Kuid juba pärast esimest peatükki, mis oli Chrisi ja Racheli baaris kohtumise stseen, ma mõistsin, et minu loo tegelased ise viskasid mu idee üle parda ning tegevustik hakkab hoopis teises suunas arenema.

Kas Racheli ja Chrisi tegelaskujudel on ka prototüübid?

Otseselt ei ole. Isegi neile välimust luues ei olnud mul mõnda kuulsust või kedagi konkreetset silme ees. Ma arvan, et nad on segu paljudest raamatute ja filmide tegelastest ning ka päris inimestest, kelle teatud omadused, põhimõtted ja teod on mingil põhjusel elu jooksul minu alateadvusesse süüvinud ning minu raamatu kangelastes nüüd väljundi leidnud. Kindlasti on nende mõlema olemuses palju ka minust endast, sest tehes alles oma esimesi samme kirjanikuna ei suutnud ma ennast veel täielikult välja lülitada.

Kas sul oli nõuandjaid näiteks politseinike hulgas, kes oskasid oma töö üksikasju kirjeldada – või on kogu süžee väljamõeldis?

Ei olnud nõuandjaid. Süžee on väljamõeldis, kuid loomulikult uurisin ma teatud teemade kohta internetist, et sündmustik võimalikult usutav oleks. Kuna tegemist ei ole kriminaalromaani, vaid romantilise põnevikuga, kus rõhk on ikkagi suhteliinil, siis ei olnudki õnneks vajadust politseitööd ja kriminalistikat puudutavate üksikasjade osas väga spetsiifiliseks minna.

Kui teeksid oma raamatule taustamuusika plaati, millised lood sinna jõuaksid?

Sinna jõuaksid kindlasti need lood, mis inspireerisid mind ja mida ma kuulasin seda raamatut kirja pannes ning millest mitmed just sel põhjusel sattusid ka teose olustikku. Plaadi esimeseks looks oleks kahtlemata Roy Orbisoni «Pretty Woman». «Juhuslikku kohtumist» lugedes mõistab ka lugeja, miks. Plaadil oleksid esindatud ka Elton Johni «Sacrifice» ja Eric Claptoni «Wonderful Tonight», Tracy Chapmani «Baby Can I Hold You», Enya «Caribbean Blue» ja Yiruma «River Flows In You» ning epiloogile mõeldes kindlasti ka üks klassikalistest jõululauludest nagu näiteks «Christmas (Baby Please Come Home)» Michael Buble esituses. Sellest tuleks üks ütlemata kirev plaat, äärmusest äärmusesse.

Kas raamatule on ka järg/järjed tulemas? Kas kergitaksid natuke saladuseloori, millest need räägivad?

Moon Valley sarja nelja järgneva osa käsikirjad on mul arvutis täiesti olemas ning loodetavasti jõuavad ka kaante vahele. Dramaatikat, romantikat ja põnevust jagub ka kõikidesse järgmistesse osadesse. Chrisi ja Racheli lugu läheb edasi, kuid nagu esimeses osaski tuleb neil tõe väljaselgitamisel ja oma armastuse eest võitlemisel palju üle elada.

Teise osa «Viimane suudlus» märksõnaks on «lennuõnnetus», kolmas osa «Rääkimata saladused» keskendub Racheli bioloogiliste vanemate otsingutele, neljandas osas «Täiuslik kättemaks» tuleb Chrisil seista silmitsi mõrvasüüdistusega ja viiendas osas «Saatuslik otsus» külvab traagikat pedofiilist sarimõrvar.

Mis on kirjutamise juures kõige kergem? Aga kõige raskem?

Kõige kergem on sõnade ritta seadmine, kui idee on olemas. Kõige raskem on kindlasti sündmustiku põhiprobleemi, sellele geniaalse lahenduse ning lahenduseni jõudmisel olulist rolli mängivate pisidetailide ja lugeja tähelepanu kõrvalejuhtivate valejälgede (red herrings) väljamõtlemine. Ka kirjutamisharjumuse väljakujundamine võib olla raske, kuid see on kirjanikuks olemise juures ääretult oluline. Ka paljud rahvusvaheliselt tunnustatud kirjanikud rõhutavad distsipliini tähtsust – kirjutada tuleb ka neil päevadel, kui mõte ei jookse kõige paremini. Minu jaoks on keeruline ka see, et teen seda oma põhitöö kõrvalt, mistõttu ei jätku alati piisavalt aega ning sageli kirjutan öösiti unetundide arvelt.

Kellele su raamat mõeldud on, kellele soovitaksid?

Žanriomaselt on see kindlasti mõeldud rohkem naissoost lugejatele, kuid miski ei keela ka meestel seda raamatut kätte võtta. Vanuselisi piiranguid ma ei seaks, sobib ka noortele. Teose autorina võin öelda, et «Juhuslik kohtumine» on soost ja vanusest sõltumata kõigile põnevust nautivatele romantikutele, kes soovivad väikest kõrvalepõiget hallist argipäevast, kellele meeldib raamatu tegevustikule kaasa mõelda ning kes armastavad õnnelikke lõppe.

Räägi natuke lähemalt ka endast – kus sündinud-kasvanud-koolis käinud, pere, hobid?

Olen sündinud, kasvanud ja elanud terve elu Tallinnas. 2004. aastal lõpetasin Tallinna Inglise Kolledži. Peale keskkooli asusin õppima õigusteadust Tartu ülikoolis, kus 2009. aastal omandasin magistrikraadi. Töötan Lasnamäe Linnaosa Valitsuses juristina, tegeledes sotsiaalvaldkonda puudutavate küsimustega.

Olen abielus. Hobideks on lugemine, raamatute ostmine (mina olen see, kes ei laenuta raamatukogust, vaid tahab, et kõik need toredad raamatud ka koju riiulile jääksid, mis võib tähendada seda, et varsti tuleb mul endal korterist välja kolida) ning viimased kaks aastat ka kirjutamine, mis ongi võtnud kogu mu vaba aja. Elan Kadriorus, mis võimaldab mul tihti käia nautimas pikki jalutuskäike mere ääres, kus kõndides ja muusikat kuulates on sündinud ka mu raamatu parimad stseenid.

Mulle meeldib ka süüa teha ja küpsetada, mistõttu jõudis mõni roog või kook ka selle valmistamise päeva õhtul raamatu lehekülgedel Racheli ja Chrisi söögilauale.