:format(webp)/nginx/o/2023/03/29/15225281t1hc31d.jpg)
Eesti keeles ilmus Rosa Liksomi auhinnatud menuraamat «Väil». Rosa Liksom on tuntumaid ja tõlgitumaid tänapäeva soome kirjanikke. «Väil» on esimene ilukirjanduslik teos, mis jutustab mõjuvalt, põhjalikult ja ajaloolise täpsusega soomlaste kogemustest Rootsi pagulaslaagrites. Tõlkija Kadri Jaanits kirjutab teosest lähemalt.
«Väil» on ajatu meeldetuletus, et kes tahes meist võib olla sunnitud oma kodu maha jätma ja lootma võõraste abile. Soome kaasaegse proosakirjanduse silmapaistvamate autorite hulka kuuluv Rosa Liksom kirjeldab meisterlikult, mis tunne on lahkuda kodust ja kodumaalt ning elada võõrsil alavääristatuna, teadmata, millal on võimalik tagasi pöörduda või mis seal ees ootab. «Mõtsin kodutalu piale. Meie võisime sõja eest pakku minna, a tema mitte. Mis tast saab? Kas saab granaadiga pihta või kukub ta piale pomm või põletatakse maha? Ja mis must endast saab?» Nii mõtiskleb jutustuse peategelane, kes peab ühes talu piimakarjaga sõja jalust pagedes ette võtma pika rännaku läbi lörtsist kõleda sügise.
Sõda, millest Liksom kirjutab, on Lapi sõda ning paguluskogemus sõja jalust kiiruga Rootsi evakueeritute kogemus. Lapi sõda peeti teise maailmasõja lõpus, täpsemalt pärast Nõukogude Liiduga sõlmitud rahu, kuna rahulepingu tingimused nõudsid Soomelt endise relvavenna Saksamaa vägede väljaajamist oma territooriumilt. Kõigest paari nädala jooksul enne lahingute algust pidi kodust lahkuma kolm neljandikku Lapimaa elanikkonnast. Lisaks inimestele evakueeriti kümneid tuhandeid kariloomi, sest ka neid ei tahetud sakslaste kätte jätta. Loomad ja nende ajajad pidid jalgsi läbima mõnikord lausa sadu kilomeetreid. Kuna mehed olid rindel ja naised hõivatud pere nooremate lastega, jäi karjaajamine sageli vaevalt murdeikka jõudnud tüdrukute tööks nagu «Väila» nimetu peategelane.
Ühe elu lugu
/nginx/o/2023/03/28/15223947t1hb080.jpg)
Jutustuses kirjeldatud teekonna tegelikkuses läbi teinud tüdrukud on täiseas meenutanud, et kuigi pikad jalgsi läbitud vahemaad, toidupuudus, loomade ja inimeste haigused ning kitsastes oludes või lageda taeva all ööbimine oli ränk ja kurnav ning laagriolud masendavad, pakkus võimalus kodust ja kodukandist kaugemale pääseda ühtlasi vabadust ja seiklust. Nii ei kirjelda ka Liksom üksnes katsumusi, vaid ühtlasi tüdruku kasvamist ja arenemist, esimesi seksuaalseid kogemusi, sõprust teekaaslastega ning ühtsustunnet loodusega. Sõtta läinud isa asetab teismelise tüdruku õlule teisegi raske koorma: vastutuse haiglase, lapseootel ema eest. Liiga vara täiskasvanute maailma astuma sunnitud lapse vaatenurk annab autorile võimaluse kasutada tugevaid kontraste, kannatus vaheldub rõõmuga ja vägivald õrnusega. Ühel leheküljel räägitakse surma paratamatusest, järgmisel kirjeldatakse koomilist kohtumist elu esimese apelsiniga:
«Martta naeris ja üpitas eblakalt oma palli. Katri üts talle, et see pole pall, see on puuvili, apelsiin, need kasuvad Afrikas puu otsas. Martta põrnitses palli ja aukas selle külgest tüki ja tõmmas suu viltu. Katri naeris, et see tuleb ära koorida ja süia viilukaupa, võttis vilja oma pihku ja pigistas silmad kinni, keerutas puuvilja otsegu oleks seda kaalund, tõstis nospli alla ja nuhutas tükk aiga, kooris ära, rebis pooleks, tõmmas ühe viilu, tõstis uultele, lakkus keelega, ammustas tükikese, oidis palukest esteks keele pial, libistas siis keele alla, mälus oma aja ja mekutas otsegu oleks see ainumas asi ilmaruumis, neelas ja avas silmad.»
Side loodusega
Rosa Liksomile on iseloomulik napp ja jõuline väljendusviis, tekst, kust on välja raputatud kõik üleliigne. Samuti oskab Liksom kirjutada raskest, valusast, lausa kohutavast ilma oma tegelastest abituid ohvreid tegemata ega uputa ka lugejat pisarate jõkke. Alati on midagi, millest raamatukangelased – ja lugejad – saavad jõudu ammutada. Enamasti on selleks side loodusega. Looduse ja tema jõu kohalolek on võimsalt tajutav pea igal leheküljel: soojendav päike ja jääsegune vihm, põhjatud sood, tundrud, taevasse küünitavad põlismännid, tähistaevas ja tarretav külm, nälga vaigistavad marjad ja psühhedeelilised seened, soojendav tuli – loodus toidab nii keha kui vaimu, ent võib võtta ka elu.
Autor on ühes intervjuus kirjeldanud, kuidas ta omal ajal last sünnitades sai aru, et inimene on loom ja üks loom pole parem kui teine – ole sa rott, inimene või lehm, kõik on toredad ja olulised. Seega peegeldab «Väila» peategelase suhtumine loodusesse otseselt autori enda maailmapilti. «Väila» minajutustaja suudab sõja ja paguluse katsumustega seesmiselt murdumata toime tulla just tänu tugevale ühtsustundele loodusega, mille lääne ühiskond on tänaseks suures osas kaotanud. See ei ole romantiseeritud looduseihalus, vaid elamine osana looduse ringkäigust. Ängistust ja hirmu tunneb tüdruk siis, kui näeb ja kogeb hoolimatust ja jõhkrust elava vastu, viimse puuni maha võetud metsa või intensiivpõllumajanduse jõudmist Lapimaale.
Kriitika loomi alandava ja inimesi nende kannatuste suhtes tuimaks muutva tööstusliku loomapidamise vastu on veel üks Rosa Liksomi südamel olevaid teemasid nii ilukirjanduses kui avalikes arvamusavaldustes, nagu «Väila» minajutustaja unistab temagi maailmast, kus inimesi ei jagataks omadeks ja võõrasteks ning kõik olendid elaksid vastastikuses lugupidamises ja kooskõlas ehk mis oleks, «ku elaksime ajas sada aastat edasi ja uue aja inimesed oleksid nii arukad, et tiaksid oma kohta maakeral ja mõistaksid elada rahus iseenda, teiste inimeste ja kõige looduga. Keski ei piaks teist inimest või looma orjaks, kõik alustaksid samast paigast, mitte nõnda, et üks sünnib rikkusse ja teine vaesusse, ja kõik oskaksid kaaluda olnut ja tulevat ega liduks lihtsalt prääniku järge.» Kahjuks ei ole inimkond viimase seitsmekümne kaheksa aasta jooksul sellele ideaalile palju ligemale jõudnud.
Murdel on oma eesmärk
«Väil» on rännakuromaan ja arenguromaan, teatud reservatsioonidega ka näiteks Richard Powersi «Ilmapuuga» sama sõnumit kandev ökoloogiline romaan, ent ühtlasi on see väga tuntavalt ka murderomaan. Liksom jätkab «Koloneliprouas» (Koolibri, 2018) alustatud keelelist ja geograafilist tagasipöördumist lapsepõlvemaastikele Tornio jõe orgu, ning mõlemad raamatud on kirjutatud kirjaniku kodumurdes. Kirjakeele murdega asendama ajendas autorit soov näidata, et ka murdekeeles saab rääkida filosoofiast või ideoloogiast, juurelda matemaatika, füüsika või astronoomia probleemide üle.
Keel on «Väilas» oluline teistelgi tasanditel, murre annab loole intiimsema ja intensiivsema värvingu, toob selle lugejale lähemale, väljendab minajutustaja sidet loodusega, peegeldab tema tsivilisatsioonist ja haridusest kujundamata maailmapilti. Teisalt peab teose keel edasi andma hariduse ja loodusläheduse vahelist dialoogi, kahe maailmapildi võitlust. Minategelane teab oma aja ja vanuse kohta maailmast haruldaselt palju. Ta on lugenud raamatuid onu raamatukogust ning too on jutustanud vennatütrele ajaloost, evolutsioonist, tähtedest ja muustki ning tänu sellele oskab maalähedases külaühiskonnas kasvanud tüdruk näha maailma ka oma aja moodsa teaduse vaatenurgast.
Tõlkija väljakutse
Tõlkijana seisin niisiis raske ülesande ees: kuidas säilitada mingilgi määral algupärandi keeleline erijoon. Puhtalt kirjakeelses tõlkes oleks kaotsi läinud oluline osa tervikust ja kuigi mistahes Eesti murde kasutamine Tornio jõe orus kõneldava meä keele vastena tekitanuks lugejas seoseid geograafilise või kultuurilise kontekstiga, millel puudub igasugune side teose sündmuskohtade ja tegelastega, tuli keele murdelisus ühel või teisel moel säilitada. Õige keele leidmine valmistas raskusi selgi põhjusel, et Eestis tajutakse murret teistmoodi kui Soomes, kus puudub eestlase mälust veel kadumata murdelisele keelekasutusele harimatuse ja arhailisuse pitseri vajutanud nõukogude periood. Lahendust otsides tuli ju ühtlasi arvestada, et jutustaja on alles teismeline tüdruk ja leida keeleline vorm, mis kõlaks küll murdeliselt, ent mitte harimatult ega vanainimeselikul. Nii otsustasin pärast hoolikat kaalumist stiliseeritud murde kasuks nagu juba varem tõlgitud «Koloneliprouas».
Omaette tegelane on raamatus Tornio jõgi ehk kohalikus kõnepruugis Tornionväylä või lihtsalt Väylä. Ligi viiesaja kilomeetri pikkune jõgi saab alguse Tornio järvest ja suubub Botnia lahte. Alates 1809. aastast on Tornio jõgi olnud piirijõgi, alguses Venemaa ja Rootsi ning pärast Soome iseseisvumist Soome ja Rootsi vahel. Piiri tõmbamine poolitas mitmed jõeäärsed külad, mistõttu on tänaseni paljud kohanimed kahel pool jõge sarnased. Ent kuigi inimesed ja keel olid samad, hakkas elu kummalgi pool sestpeale kulgema erinevas rütmis. Eriliselt julma selgusega toob selle esile sõda – nüüd ei ole Väil enam lihtsalt jõgi ja ühendustee ega piir kahe riigi vahel. Kui praam sõjapõgenikega sõidab ühelt kaldalt teisele, tajub „Väila“ peategelane, et ületab ühtlasi piiri puuduse ja külluse, sõja ja rahu vahel. Isiklikumal tasandil tähendab see ka astumist lapsepõlvest täiskasvanute maailma ja vastuoludest vaevatud kaasaegsesse ühiskonda.
Mõtteainet jagub pikaks ajaks
Rosa Liksomi «Väil» on esimene ilukirjanduslik teos, mis jutustab mõjuvalt, põhjalikult ja ajaloolise täpsusega soomlaste kogemustest Rootsi pagulaslaagrites. Soomes on «Väil» ilmumisest saadik (Like, 2021) pälvinud ohtralt tähelepanu nii kriitikutelt kui lugejatelt. Raamatu ja seal käsitletud teemade olulisust Soome kirjanduspildis kinnitab seegi, et «Väil» oli üks 2021. a Finlandia auhinna viiest nominendist ning sai lõpuks lugejate lemmiku tiitli.
Ajalugu on paratamatult minevikus peegelduv tänapäev ja «Väila» paguluskirjeldus teekonnal varitsevate ohtude, laagriolude ja unistustega paremast tulevikust viib mõtted kergesti 21. sajandi Euroopasse, kus, suhtumine pagulastesse ei olegi vist nii palju muutunud. Alguses võetakse põgenikud kahel käel vastu, ent peagi hakatakse neis nägema ka tülikat probleemi. «Väil» on küll kirjutatud enne Vene-Ukraina sõja algust, ent viimase aasta sündmused lisavad tähendusele justkui veel ühe kihi, seepärast ei lõppe lugu raamatu viimasel leheküljel, vaid elab oma elu edasi lugeja peas.