MUHE ROMAAN ⟩ Aprillikuus on kõigil kevad peas ja tahetakse aeda

Foto: Shutterstock

Hendrik Groeni «Rõõm ja Rahu» sisaldab humoorikaid pildikesi elust ühes Hollandi tüüpilises aiandusühistus.

Kui Emma Quaadvliegh pärast oma mehe surma vanu pabereid korrastama hakkab, leiab ta nende hulgast sooviavalduse aiamajakese omandamiseks. Märkamatult on möödunud üksteist aastat, seega peaks järjekord olema temani jõudnud. Esimese vabanenud majakese ülevaatamisel tunneb ta, et sinna ta kuulub. Rohenäppude hulka ta end just ei liigita, aga kenad naabrid tõttavad appi. Aiandusühistu esimees on harjunud reeglitele viidates oma võimu kehtestama. Selgub, et roheline paradiis polegi nii rahuarmastav. Emma on aga otsustanud rõõmu ja rahu nimel võitlusse astuda.

Hendrik Groen on Hollandi kirjaniku Peter de Smeki pseudonüüm. Ta sai tuntuks oma humoorikate salapäevikutega, mis on tõlgitud 36 keelde. Nende lugude põhjal on valminud film, teleseriaal ja näidend. Eesti keeles on ilmunud ka tema romaan «Ela ja lase elada».

Loe raamatust vahvaid katkendeid!

***

Emma oli aiamajakese omanikuks saanud enam-vähem juhuslikult. See johtus tema mehe surmast. Kolm kuud tagasi oli ta maha matnud Thomase, oma suure armastuse, kellega ta oli jaganud kolmekümmend seitset ilusat aastat. Enne seda oli ta peaaegu aasta otsa tema eest hoolitsenud, pärast insulti. Thomas oli kõigest väest püüdnud taastuda: ta oli lõpmatult harjutanud, et saaks taas arusaadavalt rääkida, jalutama minna, raamatut lugeda, ilma pudipõlleta süüa, oma naist suudelda. Aegapidi ja armutult oli kõik luhtunud. Sõnapaari «väljakannatamatu piin» ei suutnud mees välja öelda, aga seda võis tema silmist lugeda.

Mõni aasta varem oli ta Emmale öelnud: «Kui ma kord abituna surma veerel leban, siis anna mulle viimane suudlus ja lükka mind armastusega üle serva.»

Emma oli meest suudelnud ja kaisus hoidnud, kui perearst talle viimase tõuke andis.

Ta hakkas nutma alles siis, kui mees surnud oli.

Matusele järgnevatel nädalatel oli ta kõik tema asjad välja kraaminud. Mis tuli alles hoida, selle hoidis ta alles, ja mis võis minema minna, selle viskas ta ära või viis taaskasutusse. Abikaasa paberite hulgast leidis ta midagi, mis tema tähelepanu pälvis: sooviavaldus aiandusühistule Rõõm ja Rahu.

*

Aastaid tagasi olid Emma ja Thomas registreerunud kohtumisele ühel aprillikuu laupäeval aiandusühistu Rõõm ja Rahu kohvikus Liergouw tee ääres Zaandami linna lähedal. Thomas oli juba ammu aiamaad tahtnud, ja kuigi Emmal oli raskusi isegi sellega, et rõdu peal begooniaid elus hoida, oli ta nõustunud, ehkki teatud tingimusel: «Olgu, aga sina hoolitsed aia eest ja mina käin seal istumas.» Niisugune ülesannete jaotus sobis tema mehele väga hästi ja nii nad siis olidki tol laupäeval puidust laua taga sooviavaldust täitmas. Lisaks nendele tegi sama asja veel viis liikmekandidaati.

«Jajah, aprillikuus muidugi inimesed tahavad,» oli tookordne sekretär öelnud, «siis ju kõigil kevad peas ja kõik tahavad aeda.»

Thomas tundis juba tumedaid pilvi pea kohal ja küsis pärast avalduse sisseandmist ettevaatlikult, kui kaua peab aiamaa saamist ootama.

«Ootenimekirjas on praegu umbes kaheksakümmend, nii et arvutage ise välja.»

Emma küsis: «Kuidas?»

«Kuidas? Mis mõttes kuidas?» küsis sekretär vastu.

«No et kuidas peaks saama seda välja arvutada?»

Sekretär selgitas, et aastas vabaneb viis kuni kümme aeda, nii et see võib vabalt kaksteist aastat võtta.

«Seda teoreetiliselt, sest palju on ka nii-öelda lahtisi kandidaate. Nii me neid kutsume. Need on inimesed, kes lõpuks ikkagi ei taha või ei saa või surevad ära. Kõike võib juhtuda.»

Thomas küsis, mis siis tegelik väljavaade oleks.

«Ma ei saa sellele vastata, aga arvestage vähemalt seitsme aastaga.»

«Kurb väljavaade,» ütles Thomas.

«Sooviksite veel üht lohutustassikest?» Nali polnud naljana mõeldud. Kohvikusse sisenemisel oli sekretär neile juba enne lohutustassikest pakkunud. Emma ja Thomas keeldusid teisest tassikesest kindlalt. Olgugi see hästi mõeldud, aga kohv oli väga vilets ja piimapulbriga.

*

Emma oleks sooviavalduse pärast selle leidmist äärepealt minema visanud, aga hakkas kõhklema ja asetas selle lauale. Kuupäev avaldusel oli 12. aprill 2008, kümme aastat tagasi. Tookord olid nad pikast ootejärjekorrast pettununa tagasi koju läinud ja mõtte peast heitnud. Nüüd meenusid Emmale uuesti sekretäri sõnad: «Arvestage vähemalt seitsme aastaga.» Järgmisel päeval oli Emma ratta selga istunud ning Rõõmu ja Rahu kohvikusse sõitnud. Juhus või mitte, aga taas oli aprillikuine laupäevahommik. Päike säras taevas, õhus oli tunda, näha ja kuulda kevadet.

Kohvik oli külastajatest pungil. Peaaegu kõik lauad olid täis. Ilmselt olid paljud aiapidajad sel kaunil kevadpäeval talveunest ärganud.

Emmal hakkas korraks kurb. Nurgapealse laua taga oli Thomas täitnud sooviavalduse, mille Emma nüüd kotist välja võttis. Ta läks sellega baarileti juurde. Teisel pool letti, seljaga Emma poole, puhastas üks väike kõhn naine, roosad kummikindad käes, kapikest.

Emma köhatas. Baariteenindaja puhastas edasi.

Emma köhatas uuesti. Ei midagi.

«Proua ...» ütles ta siis, paistis, et natuke liiga valjult.

Naine ehmus sellest ja üks klaas lendas maha. Proovides seda kinni püüda, tõukas ta ümber ämbri puhastusvedelikuga. Ämber veeres kolinal põrandale. Naine vaatas kõigepealt hirmunud silmil tekkinud kaost ja siis Emmat. «Ohh, ma olen täielik kobakäpp.»

«Vabandust, et ma nii valjusti hõikasin, aga ma olin juba kaks korda köhatanud,» ütles Emma. «Kas aitan kokku korjata?»

«Ei, mis ...»

«No ma siis aitan. Kahekesi käib see üks-kaks-kolm.»

Vahepeal oli kohalviibijate tähelepanu tärganud.

«Kuule, Fietje, kuidas sa siin koristades jälle sellise korralageduse suutsid korraldada,» hüüdis üks pükskostüümis naine. Kõik naersid.

«Vaata, et Harm teada ei saa, muidu saad veel naha peale.» Jälle naer.

Fietje tõmbus hirmunult tagasi baarileti alla ja hakkas vett kokku pühkima.

«Ettevaatust, ee ... Fietje, klaasikillud on laiali. Las ma vaatan korra.»

Emma pühkis kähku klaasikillud kokku ja tõmbas siis Fietje lapiga pesuvee põrandalt ämbrisse tagasi. Fietje ise vaatas abitult pealt.

Viie minuti pärast oli kõik korras. Kui Emma oma pea jälle baarileti tagant välja pistis, vaatas talle vastu ligi kakskümmend uudishimulikku silmapaari. See ajas teda pisut närvi.

«Äkki on siin keegi juhatusest ka?» küsis ta, et ebamugavat olukorda lõpetada.

«Igatahes, mina olen sekretär.» Hääl kõlas kuidagi arglikult ja hääle omanik liigutas end aegamisi baarileti äärde. Tal olid seljas uhiuued sinised tunked, pakendamisvoldid veel sees.

Emma sirutas käe baarileti tagant välja.

«Emma Quaadvliegh, meeldiv tutvuda.»

Tunkemees kõhkles, näol ilme, nagu oleks see tal elus esimene kord kätt suruda. Siis võttis ta käe vastu ja raputas seda natuke liiga tugevasti. «Bert Zijlstra.»

Fietje sirutas nüüd samuti käe välja. «Fietje van Velsen, esimehe naine.»

«Mina olen Emma.»

Fietje tõmbas ehmunult käe uuesti tagasi. «Oh kui tobe, mul veel kummikindad käes.»

«Pole midagi.» Emma vaatas kohvikus ringi. «Tervitus kõigile, mina olen Emma, kuuskümmend kaheksa aastat vana, ma sooviksin meeleldi Rõõmu ja Rahusse aeda pidama tulla.»

Reaktsioonid olid leiged. Mõni üksik sõbralik noogutus ja natuke sosistamist omavahel.

«Kas lähme istume kusagile maha, Bert?» pani Emma ette. «Seal nurga peal on üks vaba laud.»

Nad läksid laua äärde istuma. Fietje tuli küsima, kas nad sooviksid tassikest kohvi. Bert teatas, et tal on juba kuus tassi hinge all ja ta peab nüüd vahet. Emma nägi silmanurgast Bravilori kohviaparaati, see tundus olevat sama mis kümme aastat tagasi, aga ta leidis, et praegu pole õige aeg kohvi kvaliteeti teemaks võtta. «Aitäh, Fietje, mina sooviksin küll tassikest.»

Edasi selgitas ta Bertile, et oli kümme aastat tagasi koos oma hiljuti surnud abikaasaga avalduse esitanud ja sooviks nüüd teada, kas ehk aiamajakese saamise järjekord on temani jõudnud.

Bert uuris pikalt avaldust, mille Emma oli talle ulatanud.

«Jaa, te olete tõesti järjekorra esiotsas. Alles eelmisel nädalal anti üks majake kellelegi, kes oli palju tagapool. Ja sel nädalal sai Thy maja lõpuks vabaks, teda ennast pole enam juba aasta otsa, nii et võib juhtuda, et tema majale olete esimene kandidaat.»

«Kas te näitaksite mulle seda maja?»

«Ei, mina ei saa. Selleks on meil hindamiskomisjon. Vennad Bijlid.»

«Ja kas nad on praegu siin?»

Sekretäri pilk muutus murelikuks. «Tegelikult ...», tegi ta pausi, «tegelikult peate vaatamisaja kokku leppima, aga ma uurin, kas saan teile erandi teha. Lõppude lõpuks on reeglid ikka inimeste jaoks, eks ole.»

«See on teist kena,» naeratas Emma.

Bert palus tal natuke oodata ja lahkus. Kümne minuti pärast tuli ta tagasi, kiiluvees kaks meest, kes esitlesid ennast Henk ja Steef Bijlina.

«Emma Quaadvliegh, väga meeldiv. Teie vist olete hindamiskomisjonist. Ma loodan, et saan ilma eelneva kokkuleppeta majakest vaadata?»

«Teeme teile meeleldi selle teene,» ütles Steef, «reeglid on inimeste jaoks, eks ole? Mitte vastupidi.»

Tema vend noogutas.

«Aga lõplik nõusolek tuleb alles Harmilt,» hoiatas Steef.

«Kes on Harm?»

«Tema on esimees.»

«Oo, Fietje mees. Milline kullatükk, eks ole?»

«Kes, Harm?» üllatus Henk.

«Ei, Fietje,» selgitas Emma. «Ta tundub tore naine.»

«Oh, ma juba imestasin. Harmi kohta võib paljutki öelda, aga kullatükk ... mitte just tingimata. Kas lähme maja vaatama?»

Veidi aja pärast olidki nad õndsa härra Thy majas.