«Rock’n’roll on esimest korda tüdrukuga olemine. Mitte oma naisega armatsemine»

Sam Claflin ja Riley Keough Amazoni sarjas "Daisy Jones & The Six." Foto: Lacey Terrell/Amazon via AP/Scanpix

Loe katkendit äsja ilmunud Taylor Jenkins Reidi menuromaanist «Daisy Jones & The Six». See on lugu fiktiivsest 1970ndate menubändist, nende muusikast, ühe vapustava edu saavutanud albumi lindistamisest, kontsertidest ja bändiliikmete omavahelisest keemiast. Kogu romaan koosneb eranditult ansambli biograafia jaoks tehtud intervjuudest, et heita valgust kuulsuse tipul olnud bändi ootamatule laialiminekule.

Värskelt võõrutusravilt tulnud, kodus koos Camila ja oma väikese tütrega, hakkas Billy Dunne jälle laule kirjutama. Kui tal oli piisavalt materjali koos, läks The Six taas stuudiosse, et võtta linti oma teine album. 1975. aasta juunist kuni detsembrini lindistasid nad kümme lugu, millest pandi kokku «SevenEightNine». Aga kui nad olid plaadi valmis teinud, ütles Teddy neile, et Rich Palentino polnud kindel, kas albumil leidub lugu, millest saaks edetabelihitti.

 

Billy: Oli tunne, nagu oleks meil põlved läbi lõigatud. Me olime stardiks valmis. Olime uhked selle albumi üle.

 

Eddie: Ausalt öeldes olin ma üllatunud, et Teddy seda varem polnud jutuks võtnud. Kuulasin lõplikku varianti ja see tundus mulle nii pehme – vähemalt mis puudutas neid teemasid, millest me laulsime. Kõik Billy kirjutatu oli tema perekonnast.

Pete võttis selle kõige tabavamalt kokku. «Rock’n’roll on esimest korda tüdrukuga olemine. Mitte oma naisega armatsemine.» Ja seda ütles Pete! Ta oli ise sama palju sussi all kui Billy.

 

Graham: Ma ütlesin Teddyle, et meil on küllalt lugusid, millest saaks häid singleid. Küsisin: «Kuidas oleks «Hold Your Breath’iga»?»

Tema vastas: «Liiga aeglane.»

Mina küsisin: «Aga «Give In»?»

Tema vastas: «Liiga raske rokk.»

Ma muudkui nimetasin lugusid ja Teddy korrutas, et Richil on õigus. Lood olid head, aga meil oli vaja midagi, mis kõnetaks laiemat publikut. Ta ütles, et me peame sihtima tabeli esikohta. Meie esimesel albumil oli läinud hästi, aga kui tahtsime kasvada, pidime kõrgemale sihtima.

Ütlesin: «Muidugi, aga me ei ürita tingimata esikohale saada. Esikohad on mõeldud vähima ühisnimetajaga kraamile.»

Teddy vastas: «Te peaksite sihtima esikohta, sest teete parimat kuradi muusikat, mida praegu leida võib.»

See oli õige tähelepanek.

 

Billy: Ma ei mäleta, kelle mõte oli duetti teha. Ma tean, et ma ise ei oleks seda välja pakkunud.

 

Eddie: Kui Teddy ütles, et tema arvates peaksime tegema «Honeycomb’ist» dueti, olin veelgi suuremas segaduses. Ta tahtis võtta albumi kõige leebema loo, lisada sellele naisvokaali ja see pidi meie probleemi lahendama? See tegi loost lihtsalt veelgi rohkem ­«Top-40» materjali.

Ütlesin Pete’ile: «Ma ei kavatse olla mingi kuradi soft-rock-bänd.»

 

Billy: «Honeycomb» on romantiline lugu, aga see on mõnes mõttes ka nukker. Olin kirjutanud selle elust, mida olin Camilale lubanud. Ta tahtis kunagi, kui oleme vanad, kolida Põhja-Carolinasse ja seal paikseks jääda. Ta ema oli seal üles kasvanud. Tahtis kodu vee lähedal. Et meil oleks suur maatükk, kus lähimad naabrid on miili kaugusel.

See oli lubadus, mille olin talle andnud. Et ühel päeval annan talle kõik need asjad. Suure talumaja, palju lapsi. Veidi rahu ja vaikust pärast neid torme, millest olin teda läbi vedanud. Sellest rääkis «Honeycomb». Polnud loogiline sinna kedagi veel juurde võtta.

Teddy polnud nõus. Ta ütles: «Kirjuta sellele naise osa juurde. Kirjuta sellest, mida Camila sulle vastu ütleks.»

 

Graham: Mina mõtlesin, et peaksime andma Karenile võimaluse duetti laulda. Tal oli suurepärane hääl.

 

Karen: Mul ei ole sellist häält, mis soolo välja kannaks. Ma võin toetada ja olla taustalaulja, aga üksinda jääksin hätta.

 

Warren: Graham kiirustas alati ummisjalu Karenile komplimente tegema. Mina mõtlesin alati: seda ei juhtu, mees. Saa juba üle.

 

Billy: Teddyl oli igasugu mõtteid, et tuua sisse mõni naislaulja tantsumuusika vallast. See mulle ei meeldinud.

 

Karen: Teddy pakkus välja umbes kümme tüdrukut, kuni Billy viimaks järele andis. Ma nägin, kuidas see juhtus.

Billy käis Teddy kirjutatud nimekirja läbi ja muudkui ütles: «Ei. Ei. Ei. Tonya Reading? Ei. Suzy Smith? Ei.» Ja siis küsib Billy: «Kes see Daisy Jones on?»

Ja Teddy läks täiega käima, ütles, et lootiski, et Billy seda küsib, sest tema arvates oli Daisy just see õige.

 

Graham: No mina olin Daisyt paar kuud tagasi Golden Bearis laulmas kuulnud. Minu meelest oli ta põrgulikult seksikas. Ta hääl oli kähe ja lahe. Aga minu arvates ei sobinud ta meie plaadile. Ta oli noorem, rohkem popi rida. Ütlesin Teddyle: «Miks sa ei võiks meile Linda Ronstadti organiseerida?» Toona olid kõik temast huvitatud. Aga Teddy ütles, et see laulja peaks olema keegi meie plaadifirma omadest. Ta ütles, et Daisyl oli tugev kommertsvaib, millest me saaksime kasu lõigata.

Pidin tunnistama, et sain Teddy loogikast aru küll.

Ütlesin Billyle: «Kui Teddy üritab uut kuulajaskonda sisse tuua, on Daisy õige valik.»

 

Billy: Teddy ei andnud järele. Daisy Daisy Daisy. Isegi Graham hakkas sellega mulle pinda käima. Ütlesin: «Olgu. Kui see Daisy-plika tahab seda teha, siis proovime.»

 

Rod: Teddy oli hea produtsent. Ta teadis, et linnas hakkas Daisy Jonesi nimi just suminat tekitama. Kui see laul hästi välja kukub, teeb see päris kõva paugu.

 

Daisy: Olin loomulikult The Sixist kuulnud, kuna meil oli sama plaadifirma ja nii edasi. Ja olin kuulnud raadios nende singleid.

Ma polnud eriti vaevunud nende debüütalbumit kuulama, aga kui Teddy mulle «SevenEightNine’i» ette mängis, lõi see mind jalust. Ma jumaldasin seda albumit. Kuulasin vist «Hold Your Breath’i» kümme korda järjest.

Ma jumaldasin Billy häält. Selles oli midagi nii kaeblikku. Nii haavatavat. Mõtlesin: see hääl kuulub mehele, kes on nii mõndagi näinud. Minu meelest oli see, et ta nii katkiselt kõlas, väga mõjus. Minul seda polnud. Mina kõlasin nagu värske paar uusi lahedaid teksaseid ja Billy kõlas nagu selline teksapaar, mis sul on aastaid olnud.

Ma nägin, kuidas me võiksime teineteist tõeliselt täiendada. Nii ma siis kuulasin aina nende «Honeycomb’i» ja tundsin, et sealt on midagi puudu. Kuulasin neid sõnu ja ma… ma päriselt mõistsin seda lugu.

See tundus minu võimalusena ise midagi välja pakkuda, midagi juurde anda. Olin elevil stuudiosse mineku pärast, sest mõtlesin, et minust võib päriselt kasu olla.

 

Billy: Olime kõik stuudios tol päeval, kui Daisy tuli, ja ma mõtlesin, et kõik teised peale minu ja Teddy oleksid pidanud koju minema.

 

Daisy: Kavatsesin kanda üht oma Halstoni kleiti. Aga siis magasin sisse ega leidnud oma tabletipurki ja hommik libises käest.

 

Karen: Kui ta kohale ilmus, kandis ta meeste triiksärki kleidina. Oligi kõik. Mäletan, et mõtlesin: kus ta püksid on?

 

Eddie: Daisy Jones oli kõige vapustavam naine, keda mu silmad iial näinud olid. Tal olid need suured silmad. Need ülilopsakad huuled. Ja ta oli sama pikk nagu mina. Nägi välja nagu gasell.

 

Warren: Daisyl polnud ei tagumikku ega tissi. Puusepa unistus, nagu nende kohta öeldakse. Lame nagu laud, kerge hööveldada. Noh, ma ei tea, kas teda oli kerge hööveldada. Arvatavasti mitte. See, kuidas mehed tema peale reageerisid, mängis talle kõik kaardid kätte ja ta teadis seda. Kui Pete teda nägi, oleks tal keel vaat et ripakile vajunud.

 

Karen: Ta oli nii ilus, et ma kartsin, et jään teda jõllitama. Aga siis mõtlesin: põrgusse, teda on tõenäoliselt kogu ta elu jõllitatud. Arva­tavasti on niisama vaatamine tema jaoks ka jõllitamine.

 

Billy: Nägin teda ja tutvustasin end ja ütlesin: «Tore, et sa siin oled. Aitäh, et meid välja aitad.» Küsisin, kas ta tahab lugu veidi arutada, harjutada oma osa.

 

Daisy: Ma olin selle kallal öö otsa töötanud. Paar päeva varem olin koos Teddyga stuudios käinud, lugu järjest üle kuulanud. Mul oli päris selge, mida ma teha tahtsin.

 

Billy: Daisy ütles vaid: «Ei, aitäh.» Ja nii oligi. Nagu poleks mul mingit väärtuslikku panust anda.

 

Rod: Ta läks otse lindistuskabiini ja hakkas häält lahti laulma.

 

Karen: Mina ütlesin: «Poisid, me ei pea kõik siin olema ja pealt vaatama.» Aga keegi ei liigutanud.

 

Daisy: Lõpuks pidin ütlema: «Kas saaks veidi hingamisruumi, palun?»

 

Billy: Lõpuks hakkasid kõik riburada pidi ära minema, välja arvatud mina, Teddy ja Artie.

 

Artie Snyder: Panin talle ühes isoleeritud kabiinis mikri valmis. Tegime paar testi ja mingil põhjusel ei hakanud mikker tööle.

Mul läks umbes kolmveerand tundi, et see tööle saada. Tema seisis seal, laulis aeg-ajalt mikrisse, ütles: «Testin, testin, üks, kaks, kolm.» Aitas mind. Tundsin, kuidas Billy järjest rohkem pingesse läks. Aga Daisy võttis seda nii rahulikult. Ütlesin: «Ma vabandan selle pärast,» ja tema ütles: «Läheb, kaua läheb, ja sa saad selle käima siis, kui saad.»

Daisy oli minuga alati väga kena. Ta tekitas alati tunde, nagu hooliks ta, kuidas mu päev läheb. Selliseid inimesi pole just palju.

 

Daisy: Olin laulusõnu vist oma miljon korda lugenud. Mul oli oma mõte, kuidas ma seda teha tahtsin.

Billy laulis seda veidi nagu anuval toonil. Ma mõtlesin, et see, kuidas ta lugu esitas, jättis mulje, et ta polnud päris kindel, kas ise ka oma lubadust usub. Ja see meeldis mulle väga. Minu meelest tegi see loo nii huvitavaks. Nii et mul oli plaan laulda oma osa, nagu tahaksin ma teda uskuda, aga sügaval sisimas võib-olla ikka ei uskunud. Mõtlesin, et see annab loole kihte juurde.

Kui me mikri tööle saime – Artie andis mulle märku alustada, Billy ja Teddy vaatasid pealt –, astusin selle juurde ja laulsin, nagu ei usuks ma, et Billy ostab kunagi maja mesilaskärge meenutavate liivakaljude juures, nagu ei juhtuks seda päriselt kunagi. See oli minu nägemust loost.

Refräänis olid algsed sõnad «The life we want will wait for us/we will live to see the lights coming off the bay/And you will hold me, you will hold me, you will hold me/until that day.»

Laulsin selle esimesel korral niimoodi, aga teisel korral muutsin veidi. Laulsin: «Will the life we want wait for us?/Will we live to see the lights coming off the bay?/Will you hold me, will you hold me, will you hold me until that day?»

Laulsin neid küsimuste, mitte faktidena.

Billy ei lasknud mul isegi lõpuni laulda, kui ta juba püsti kargas ja helipuldis mikrofoni sisse vajutas.

 

Billy: Ta laulis sõnu valesti. Polnud mõtet lasta tal valede sõnadega edasi laulda.

 

Artie Snyder: Billy poleks iial lasknud kellelgi end niimoodi katkestada. Mind siiralt üllatas, et ta seda tegi.

 

Billy: See lugu rääkis pärast tormilisi aegu saabuvast õnnelikust lõpust. Minu meelest kõhklus selles kontekstis ei töötanud.

 

Karen: Billy kirjutas selle laulu, püüdes end veenda, et see tulevik, mida ta Camilaga nägi, on kindel värk. Aga tema ja Camila mõlemad teadsid, et Billy võib iga hetk reelt maha kukkuda.

Näiteks selle esimese kuu jooksul pärast võõrutusravilt naasmist võttis ta kümme naela juurde, sest ajas keset ööd šokolaadi näost sisse. Ja kui ta sellega lõpetas, tuli asemele pidev puutöö. Läksid Billy ja Camila juurde ja Billy oli nagu arust ära mingi mahagonist söögilaua pärast, mida ta valmistada üritas, ja neil oli terve hunnik jubedaid söögitoatoole, mille ta oli kokku klopsinud.

Ja poode mööda käimisest ma parem ei räägigi. Oi, ja jooksmine oli vist neist veel kõige hullem. Umbes kaks kuud jooksis Billy iga päev jumal teab kui mitu miili. Keksles lühikeste Dolfini spordipükste ja maika väel mööda tänavaid.

 

Rod: Billy üritas. Ta oli mees, kelle käes tundusid nii paljud asjad nii lihtsad. Aga ta pingutas kõvasti, et kaine püsida. Ja oli näha, kuidas see teda kurnas.

Karen: Billy kirjutas lugusid, üritades endale kinnitada, et kõik on kontrolli all, et ka aastakümnete pärast on ta endiselt kaine, tal on alles naine ja perekond.

Ja umbes kahe lauldud minutiga tõmbas Daisy tal vaiba täie hooga alt ära.

 

Rod: Daisy võttis veel mõne versiooni linti ja see tõesti näis tal väga kergelt käivat. Ta ei pidanud suurt vaeva nägema. Ei valanud iga noodi pärast verd.

Aga kui Billy stuudiost lahkus, nägin, et ta oli päris pinges. Ütlesin: «Ära tööd koju kaasa võta.» Aga probleem polnud selles, et ta oli töö koju kaasa võtnud. Probleem oli selles, et ta oli kodu tööle kaasa võtnud.

 

Karen: «Honeycomb» oli laul turvatundest, aga siis sai sellest laul ebakindlusest.

 

Billy: Sel õhtul rääkisin Camilale, kuidas Daisy oli seda laulnud, nende küsimustega.

Camilal olid niigi Juliaga käed tööd täis ja mina muudkui tüü­­tasin teda oma halaga selle laulu pärast. Ta ütles lihtsalt: «See pole päriselu, Billy. See on laul. Ära vääna seda millekski muuks.» Tema jaoks oli see nii lihtne. Mina pidin vaid asjast üle saama.

Aga ma ei suutnud. Mulle ei meeldinud, et Daisy oli need read küsimuseks pööranud ja mulle ei meeldinud, et ta tundis, nagu oleks tal selleks õigus.

 

Camila: Kui valad oma elu muusikasse, ei oska oma muusikat selge peaga hinnata.

 

Graham: Mulle tundub, et Billy jaoks oli Daisy lihtsalt väga ootamatu.

 

Artie Snyder: Kui me loo koos Daisy osaga kokku lõikasime, oli see nii paeluv – nende koos kõlavad hääled –, et Teddy tahtis kõik muu peaaegu olematuks taandada. Ta lasi mul trumme pehmemaks teha, klahvi valjemaks, lõigata välja mõni Grahami veidi liiga häiriv kaunistus.

Meile jäi järele vaikselt hargnev akustiline kitarr ja klaver. Suurem osa tähelepanust koondus vokaalile. Lugu muutus üleni nende kahe hääle vaheliseks suhteks. Tähendab… see liikus – see oli endiselt tempokas, sel oli endiselt rütm –, aga kõike varjutas vokaal. Billy ja Daisy hüpnotiseerisid su.

 

Eddie: Nad võtsid rokiloo ja tegid sellest popi! Ja olid enda üle uhked ka veel!

 

Rod: Teddy oli lõpptulemusega maailmatuma rahul. Mulle meeldis see ka. Aga oli näha, kuidas Billy seda kuulates järjest rohkem turri läks.

 

Billy: Mulle meeldis uus seade. Aga mulle ei meeldinud Daisy vokaal. Ütlesin: «Tehke lihtsalt see uus seade ilma tema vokaalita. See ei pea olema duett.» Teddy muudkui korrutas, et ma pean teda usaldama. Ütles, et olin kirjutanud hittloo ja pidin laskma temal nüüd oma osa teha.

 

Graham: Billy juhtis kõike, mõistad? Billy kirjutas laulu­sõnad, Billy komponeeris ja arranžeeris kõik lood. Kui Billy läks võõrutus­­ravile, oli ka tuuril kriips peal. Kui Billy oli valmis tagasi stuudiosse minema, pidime meie ülejäänud olema valmis teenistusse asuma. Tema oli show’d käimas hoidev mootor.

Nii et «Honeycomb’iga» ei olnud tal lihtne.

 

Billy: Me kõik olime üks meeskond.

 

Eddie: Kurat, Billy ei adunud üldse, milline buldooser ta meie ülejäänute jaoks oli. Billy sai iga kord oma tahtmise, aga kui Daisy välja ilmus, see tal iga kord enam ei õnnestunud.

 

Daisy: Ma ei saanud aru, mis Billyl minu vastu oli. Ma tulin ja muutsin selle loo lihtsalt veidi paremaks. Mida siin põdeda on?

Paar päeva hiljem, kui olin tulnud lõplikku versiooni kuulama, sattusin Billyga stuudios kokku ja naeratasin talle. Ütlesin tere. Tema lihtsalt noogutas vastu. Nagu teeks mulle teene, et minu kohalolu teadvustab. Ta ei suutnud isegi professionaalsel tasandil viisakas olla.

 

Karen: See oli meeste maailm. Kogu maailm oli meeste maailm, aga muusikatööstus… see polnud lihtne. Ükskõik mille tegemiseks tuli mingi mehe heakskiit ära teenida ja näis, et seda sai saavutada kahel moel. Sa kas käitusid nagu üks poistest, mis oli minu lähenemine asjale. Või käitusid hirmus plikalikult, flirtisid ja plaksutasid ripsmeid. See neile meeldis.

Aga Daisy oli algusest peale täiesti teisest ooperist. Tema suhtumine oli umbes nagu «võta või jäta».

 

Daisy: Mul oli täiesti suva, kas olen kuulus või mitte. Mul oli täiesti suva, kas saan sinu plaadil laulda või mitte. Ma tahtsin teha lihtsalt midagi huvitavat ja originaalset ja lahedat.

Karen: Kui ma muusikaõpinguid alustasin, tahtsin mängida elektrikitarri. Ja isa pani mind hoopis klaverit õppima. Tal ei olnud mingit tagamõtet – ta lihtsalt arvas, et tüdrukud mängivadki klahvpille.

Aga iga kord, kui ma midagi proovisin, oli põhimõtteliselt sama jama.

Kui ma käisin The Wintersisse pääsemiseks ette mängimas, oli mul üks värskelt ostetud imeline minikleit, helesinine, laia vööga. See oli nagu õnnekleit. Aga noh, ettemängu päeval ei pannud ma seda selga. Sest ma teadsin, et nad näevad siis tüdrukut. Aga tahtsin, et nad näeksid klahvimängijat. Seepärast panin jalga teksased ja selga University of Chicago T-särgi, mille vennalt pätsasin.

Daisy ei olnud selline. Daisyle poleks selline asi iial isegi pähe tulnud.

 

Daisy: Kandsin seda, mida tahtsin, siis, kui tahtsin. Tegin seda, mida tahtsin, kellega tahtsin. Ja kui see kellelegi ei meeldinud, siis kerigu perse.

 

Karen: Vahel kohtud kellegagi, kes, tead küll, näib läbi elu heljuvat. Daisy ka justkui heljus läbi maailma, teadmatuses sellest, kuidas maailm päriselt töötas.

Ma vist oleksin pidanud teda sellepärast vihkama, aga ei vihanud. Ma armastasin teda selle eest. Sest see tähendas, et ta pigem ei nõustunud selle pasaga, millega mina olin aastaid pidanud leppima. Ja tema juuresolekul ei pidanud ka mina selle pasaga jändama.

 

Daisy: Karen oli inimene, kellel oli väikeses sõrmes ka rohkem annet kui teistel kogu kehas kokku, ja The Six ei kasutanud teda piisavalt. Aga ta ajas selle asja korda. Ta ajas selle järgmisel plaadil korda.

 

Billy: Kui plaat pressi läks, ütlesin Teddyle: «Sinu pärast vihkan ma omaenda laulu.»

Ja Teddy vastas: «Sa pead hakkama kõvasti vaeva nägema, et iseendast üle saada. Miski ütleb mulle, et edetabeli tippu jõudmine natuke leevendab seda torget.»

 

Nick Harris (rokikriitik): «Honeycomb’i» loos olid Billy ja Daisy ja see, kuidas nende hääled omavahel dialoogis olid, asi, mis hiljem Daisy Jonesi & The Sixi juures nii edukaks osutus.

Nende häälte omavaheline keemia – Billy haavatavus, Daisy haprus – haarab sind endasse ega lase enam lahti. Billy hääl on madal ja voolav, Daisy oma kõrgem ja kähedam, ometi sulanduvad nad nii sundimatult kokku nagu kaks häält, mis on aastaid koos laulnud. Nad lõid sügavale südamesse mineva kutse ja vastuse sellele – loo romantilisest ja idealiseeritud tulevikust, mis ei pruugi iial tõeks saada.

Lugu kipub olema natuke suhkrune. Aga selle lõpp lahjendab magususe kenasti ära. See oleks võinud olla lugu, mille saatel teismelised lõpuballidel tantsivad. Aga selle asemel on meil kirglik tunnistus tõsiasjast, et alati kõik ei laabu.

«SevenEightNine» oli hea album, mõnes mõttes suurepärane album. See oli selgelt romantilisem kui nende debüütalbum – vähem viiteid seksile või narkootikumidele. Aga see siiski rokkis. Sel oli omamoodi rütm, kiledad rifid.

Aga «Honeycomb» eristus selgelt ülejäänud lugudest. «Honeycomb» näitas maailmale, et The Six on suuteline tegema ka esmaklassilist poplugu. See oligi muidugi kannapööre, kuid sellest sai ka nende tähelennu algus.