Jõuluflirt, kuum glögi ja vereplekid lumel - krimiajakirjanik komistab ootamatu juhtumi otsa

Foto: Shutterstock

Christoffer Holsti «Külmad valged talveööd» on kolmas, iseseisev osa mõnusast ja romantilisest krimiseeriast, mille peategelaseks on uudishimulik ajakirjanik Cilla Storm. Loe raamatust katkendit!

Södermalm, Stockholm

Cilla

Nädal enne jõule

See korter on mõeldud suviseks elamiseks. Selles pole kahtlustki. Minu väike ühetoaline Brännkyrkagatanil on suurepärane suvekuudel. Kui ma magan alati lahtise aknaga Söderi lärmakate tänavate poole. Aga nüüd on teisiti. Pikaleveninud veelekke järel – õnneks võisin kolida oma hea sõbra Zacke korterisse veidi maad eemal – sain ma nüüd oma koju tagasi pöörduda. Nii kena, kui sa ei pea reisikohvrit enam kaasas vedama, aga ausalt öeldes on vahel ikka üksildane tunne küll. Külmast rääkimata. Käes on detsember ja minu üürileandja on kas sadist või ilmatu kitsi inimene; vaatamata sellele, et ma lasksin õhu välja, on radikas jääkülm. Puhtalt meeleheitest keerasin elektriahju kahesaja kraadi peale ning jätsin ahjuukse paokile.

Nüüd puhub tuppa sooja õhku, mis aga eriti palju ei aita jääkülma põranda ning halvasti topitud akende vastu. Mul on jalas villased sokid, pikad aluspüksid teiste pükste all ning kõige krooniks kootud sall kaelas. Kui ma juhtun end peeglis nägema, saan naerukrambid. «Ma olen nagu talvemuumia!»

Adam, kes on samamoodi sisse mähitud, puhkeb naerma sohval, kus ta istub laptopi ees.

«Üks vahva muumia,» tähendab ta.

«Pähh.»

Ma ristan käed rinnale ning haigutan nagu kahe tuhande aastane muumia.

Christoffer Holst, «Külmad valged talveööd». Foto: Raamat

«Ära vigurda,» ütleb ta ning rüüpab lonksu suurest teekruusist. Tavaliselt ma teed ei joo. Mulle meeldivad kohv ja vein. Aga säärases Siberi külmuses poleks ma ausalt öeldes isegi tassi keevat petrooleumi tagasi lükanud. Kõik, mis soojendab, on teretulnud.

«See on ju päris haige värk siin, Cilla. Oled sa üürileandjale vähemalt meiligi saatnud?»

«Olen. Aga oktoobrikuu veeavarii järel on võimatu temaga kontakti saada. Ta pikutab kindlasti kuskil soojamaa rannas ja päevitab.»

«Aga see on seadusevastane, jätta oma üürnikud hooletusse.»

«Sina peaksid seda asja uurima, sina oled politseinik.»

Ta muheleb vastuseks

«Mis seisus on pajaroog?» uurib ta seejärel.

«Peab vaatama!»

Ma lähen pliidi juurde ning tõstan punase Le Creuset’ kastruli kaane. Kingitus Zackelt, mõistagi. Talle ei tule pähegi, et füüsiliselt on võimalik keeta kastrulis, mis maksab alla tuhande krooni. Mahlakas aurupahvak tõuseb õhku ja jõuab ninna. Lõhnab oivaliselt. Tšilli on sees ja mulisenud terve pärastlõuna. Alustuseks pruunistasin Ancho tšillit sibula ja selleriga ning seejärel lisasin riivitud mädarõika koos puljongi ja tumeda õllega. Liha on hakanud lagunema ning peagi on aeg panna valmis lisandid. Tšillit peab nautima sooja tortiljaleiva peal koos vahustatud crème fraiche’i, kreemja maisipudru, värske krõmpsu salati ja rohke koriandriga. Suu jookseb vett, kui ma selle peale ainult mõtlen. Imede aeg pole lõppenud, sest mina, Cilla Storm, olen hakanud vanuigi kokkama!

Elus on olnud aegu (mitte väga ammu), kui kokkamine tähendas sooja jooki või soojendatud taldrikutäit pennepasta ja konservpestoga.

Pärast palgale saamist lubasin ma endale eritellimusi oma isiklikult kokalt (kes on tuntud nime järgi kui Jawad Foodorast). Kuid olles kena politseiniku Adam Ångströmiga koos nii elus kui sängis, olen ma ootamatult aru saanud, et parim, mis ma tean, on pliidi ääres seistes talle luksuslõunaid valmistada.

Heldeke! Lisage korsett ning kaotage hääleõigus, siis saate täiusliku koduperenaise.

Kuid Zacke on rääkinud, et temaga juhtus samamoodi. Zackele meeldib nüüd kokata, kui ta aga Jonathaniga käima hakkas, sai ta peaaegu gastronoomilise psühhoosi.

Akna taga tuhiseb tuul ning raagus puud kõiguvad pimeduses. Ikka veel pole lumi Stockholmi üleni katnud, ehkki on juba detsembri keskpaik. Suurlinnas elades pole mingit garantiid lumele. Vaatamata sellele on siin päris kena elada. Paljud virisevad Stockholmi talvede üle. Sajab lörtsi, on hall – õiget talve polegi. Mina olen siin üles kasvanud. Mina pole kunagi talve veetnud murdmaad suusatades või väikeses Jämtlandstjärnaris landiga ahvenaid püüdnud. Olen vaadanud NK kaubamaja jõulureklaame ning valguskette, mis jooksevad Strandvägeni paatide vahel. Mulle piisab sellestki.

Ometi võtsime Adamiga nõuks veeta nädalalõpp maal. Ehk maa moodi, me sõitsime minu armsasse aiandusühistu suvilasse Bullholmeni saarel. Otsustasime päris viimasel hetkel. Mina isiklikult tahtsin oma väikese pugeriku enne jõule üle vaadata, nii et meile sobis suurepäraselt eelmisel laupäeval Hõbenoolega saarele sõita. Me olime peaaegu ainsad reisijad laevas, mina ja Adam, mis oli päris vahva. Suvel on Hõbenool peaaegu alati täis reisijaid ning isegi sügisel, kui me nädalalõpuks Rosiega spaasse sõitsime, oli mitmeid, kes Bullholmeni kuldset sügist nautima sõitsid. Kuid eelmisel nädalavahetusel oli saar nagu välja surnud. Ica pood oli õnneks avatud. Vastasel juhul oleksime pidanud koju tagasi pöörduma.

Jalutasime seltsis saarel ringi sel kargel talvepäeval. Tegelikult päris saare teise otsa välja, kus on järsud kaljud ning külalistele avatud uus pansionaat. Sama pansionaat, milles me Rosiega elasime üle ennekuulmatu tragöödia kõigest paar kuud varem. Nüüd oli siin vaikne ja rahulik. Isegi meri oli rahulik. Õhtul küpsetasime tavalisi poissmeeste taco’sid – konservmaisi ja hapukoorega – ning jõime Ginger Joed, samal ajal vaadates ühe inglise krimiloo mitmeid osi minu iPadist. Öö oli ikkagi väga külm, seega otsustasime järgmisel hommikul esimese laevaga tagasi sõita. Ning veeta ülejäänud ennelõuna vannis.

Pole halba ilma heata.

Aga ma pean ikkagi ütlema, et minu kodus on jääkülm vannis käia.

Välja arvatud muidugi Adamile. Ma piilun teda, kui ta sohval istub. Hoolimata sellest, et temagi on soojamuumiaks muudetud, paistab ta nägu paksu sviitri kaeluse tagant. Uudishimulikud silmad, suured suudlussõbralikud huuled ning tume habemepiire.

Korteris võib hullemaidki mehi olla. Üks mis kindel.

Mul on raske öösel magama jääda.

Vähkren ja keeran teki all küljelt küljele.

Adam nohiseb armsalt mu kõrval ja tavaliselt meeldib mulle lamada tihedalt tema vastas. Aga kui kell saab kohe üks, poen ma voodist välja ja lähen kööki. Mul pole tarvis midagi endale ümber võtta, me mõlemad magame sokkides ja soojalt riides. Nõudepesulaual seisab üle jäänud õhtune pajaroog, mis maitses nii suurepäraselt, nagu lootsime. Aga jäägu see homseks, oma unepuudust võin kasutada töötegemiseks. Kohe, kui olen valmis saanud puuviljatee, sätin end sohvale, laptop põlvedel. Umbes pooleteise nädala pärast on jõulud, aga vabakutseline ajakirjanik palju selle peale ei mõtle. Kui teised arvutavad kompensatsiooni- ja pühadevahe päevi, siis minul lasub pidev kirjutamisvajadus. Mitte et see vaevaks mind. Mulle meeldib vabakutselisus. Meeldib kirjutada siis, kui ma tahan ja tunnen, ning seda ükskõik millisel hetkel ööpäevas. Ning töö ei ole muutunud vähem põnevaks pärast seda, kui ma sain «Verejäljest» pakkumise neile kirjutada. Neil on just praegu maa kõige populaarsem podcast ning kahtlemata suurim true crime’i kategoorias. Oma iganädalase kahesajatuhandelise kuulajaskonnaga võib «Verejälg» rinda pista gigantidega nagu P3 Dokumentär. Ennekõike tänu karismaatilisele neidude duole, kes oskavad jutustada nii empaatia kui hästi kaaluka dramaturgiaga. Kuid loodetavasti sellegi poolest, et minu käsikirjas peegeldub kogu mu uudishimulik hing. Sest «Verejälje» tekstid kirjutan peamiselt mina. Tegelen research’i ja andmete kogumisega ning püüan seejärel kõik küllalt põnevalt kirja panna, et viiskümmend minutit pakuksid kuulamisel ehtsat põnevust.

Alates sügisest töötan ma täiskohaga «Verejäljes» ning parim episood oli ilmselgelt seltskonnadaamist Laila Dammist, kes jäi kaduma kolmkümmend aastat tagasi ning kelle loo me Rosiega sügisel Bullholmenil päevavalgele tõime. Episood muutus kohe «Verejälje» kuulatavaimaks. Vähe sellest, me paljastasime asju, mida isegi politseil ei õnnestunud välja selgitada. Ja pärast seda võisin lisada arvele veel paar tuhat krooni, mis minu majanduslikku olukorda parandasid. Aga see tähendas veel suuremat survet. Laila Dammi loo mõjul kasvas ka «Verejälje» tüdrukute huvi Rootsi juhtumite vastu. Ehkki välismaised läksid samuti hästi peale (mida peavadki tegema, sest need moodustavad suurema osa minu kirjutatust), aga üks kodus avastatud müsteerium pakub siiski suuremat põnevust.

Kuid väikeses Svedalas pole lõputult saladusi.

Paljud on kuulnud poliitik Hjalmar von Sydowi mõrvast ja röövlikambast Maskeraadiliigast, aga ma väldin reeglina süvenemast väga brutaalsetesse lugudesse. Lihtne on saadet teha tragöödiatest, meie, kes me nende kallal töötame, peame olema ettevaatlikud, et mitte üle piiri minna. Mind isiklikult pole kunagi huvitanud vägivallateod teismeliste tüdrukute kallal, milles maailm paistab ühisel meelel olevat. Mulle meeldivad mõistatused. Meeldivad müsteeriumid. Meeldib puslet peas kokku panna. Ometi pean tunnistama, et mind hakkab kimbutama väike kirjutamiskramp. Või õigemini mõttekramp. Guugeldan nagu harilikult: Kadunud rootslased. Seejärel proovin mitut varianti: Rootsi + kadunud. Välja selgitamata kadumised. Akna taga undab jätkuvalt tuul, talvepimedus neelab Brännkyrkagatani ühe ropsuga.

Mu silmad libisevad üle mitmete erineval kombel kadunud rootslaste. Sest jah, aeg-ajalt nad kaovad. Enamasti küll teismelised, kes lasevad kodust jalga, või narkomaanid, kes enamasti eksivad ära. Harva kaovad inimesed sellisel moel nagu Laila Damm. Laias laastus õnneks, minu kontole kahjuks.

Fui, Cilla, mõtlen ning pööritan silmi.

Võtan kirjutuslaual lahti mapi «HÄDAJUHTUMID».

Topelt tähendusega mapinimetus, pehmelt öeldes.

Selle vahele olen ma kogunud mõned klassikalised juhtumid, mis aeg-ajalt korduvad: Yngsjö mõrv, Åmsele mõrv, Soome telgimõrvad ... Aga ma ei taha tegelda vana materjaliga. Tahan rääkida millestki uuest. Mida inimesed veel ei tea.

Mul kipub tähtajani aega napiks jääma. Olen «Verejälje» tüdrukutele lubanud uueks aastaks koguni uut lugu. Õnneks on mul sügisel nii palju tööd olnud, et katta sellega terve talvehooaeg. Aga kevadhooaega oleks lahe alustada millegi jalustrabavaga. «Verejälg» ei ole ainus tõsielu krimiraadio. Neid on kerkinud esile otsekui mõrvaseeni podcastimaastikul: «Mõrv ja inimesed», «Õlu ja kurjad äkkmõrvad», «100 viisi surra». Konkurents muutub üha karmimaks. Üks neist – «100 viisi surra» – tühistati, kui selgus, et programmijuht oli varastanud teksti otse ühe tuntud kirjaniku raamatust. Aga «Verejäljes» seda ei juhtu.

Sina oled meie salarelv, armastavad «Verejälje» neiud korrata. Vaevalt see painet vähemaks võtab. Kui mu teekruus on tühjaks joodud, tõstan arvuti kõrvale ja astun akna alla. Kiikan välja pimedusse, aga vastu peegeldub minu enda külmast lõdisev kogu. Keegi norskab samal ajal voodis. Muhelen endamisi.

On aeg pugeda oma kena politseiniku kõrvale tagasi.