/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/02/15232601t1ha730.jpg)
Christoffer Holsti «Külmad valged talveööd» on kolmas, iseseisev osa mõnusast ja romantilisest krimiseeriast, mille peategelaseks on uudishimulik ajakirjanik Cilla Storm.
UUS KRIMKA ⟩ Talveidüll katkeb järsult, kui metsast leitakse salapärastel asjaoludel surma saanud noormees
Seekord läheb Cilla Storm jõulupühi veetma sõprade juurde lumme mattunud Idre Fjälli külla. Kui ometi ka poiss-sõber Adam oleks saanud kaasa tulla! Aga Cillale kõlbab kaaslaseks ka Adami ema, särtsakas Rosie. Peagi kohtuvad sõbrannad sümpaatse mäevahi Frankiga ning Rosiel kerkib küsimus, kas üks koos joodud õlu on juba kohting.
See talveidüll katkeb järsult, kui ühel hommikul jõulu eel leitakse metsast salapärastel asjaoludel surma saanud noormees. Mis juhtus seal sel külmal talveööl?
Uudishimulike sõbrannade meelest viivad jäljed ümbruskonna uhkeima villa juurde, kus elab väga jõukas pere. Mis toimub seal peres suletud uste taga? Ja kas jõutakse saladus lahendada, enne kui jõulumeeleolu laskub üle ilma ja üle nende hubase suusamajakese?
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/03/28/15223787t1h9f5a.jpg)
Cilla
«Kuidas sa jõule veedad?»
Jalutame koos Rosiega. Õigem oleks öelda, liigume sörksammul. Kummalgi sulejope seljas ning korralikud sõrmkindad käes. Oleme Vanalinnas Stortorgetil, kus novembri lõpus avati jõuluturg. Kaks väikest punast poekest kauplevad kaneelisaiade ja glögiga, käsitööna tehtud võinugade ja loosidega.
«Ah, ma päriselt ei teagi,» vastab Rosie. «Ma pole suurem asi jõulufanatt.»
«Tõega või?»
«Ei ole jah. Või siis ... glögist pean ma sama palju lugu nagu teisedki. Aga seda peab kinnitama millegi heaga. Eelistatavalt rummi või viskiga. Vastasel korral on ükstapuha.»
Ma muigan. Rosie on eriline naine. Ja mis veel kõige erilisem, ta on absoluutselt mu parim sõbranna. Seitsekümmend aastat vana, pensionil politseinik ja Bullholmeni suvilaomanik. Seal me tuttavaks saimegi. Tegelikult on see pöörane, et me oleme kõigest pool aastat seltsinud, sageli näib, nagu oleksin Rosiet tundnud terve oma elu. Ta on rahulik, soe ja liigagi uudishimulik enda huvides. Armastab süüa ja veini juua. Nii et kui maha arvata ligi nelikümmend aastat vanusevahet, on ta täiuslik sõber. Üksnes vahel harvamõtlen ma tema vanuse peale, siis kui Adam on meiega. Sest Adam Ångström, kellega ma hakkasin sügisel kurameerima, on Rosie poeg.
«Aga sina, Cilla? Kuidas sina jõule veedad?»
Kehitan õlgu.
«Mul pole mingeid plaane. Ilmselt teen tööd.»
Rosie kõkutab naeru ja vangutab pead.
«Töö, töö, töö. Teie põlvkond muud ei teegi. Sellepärast te nii tihti peaga vastu seina jooksetegi. Võtate tööd koju kaasa, kerite öösiti oma mobiile ning kui lapsi saate, siis peab kõik olema plastivaba, toidate neid veganhakkliha kastme ja kombucha’ga. Pole ime, et te läbi põlete.»
«Tead ju mind, Rosie? Ei mingeid lapsi. Ei mingit kombucha’t.»
«Kõlab hästi. Hoidu selle eest. Praegu sa siis palju ei töötagi, mis? Kui mitu tundi sa öösel magamiseks näpistad?»
«Oh, umbes seitse.»
«Isegi hästi. Ise magan ma pensionäriund. Ärkan iga kärbsepirina peale.»
Ma itsitan. Haaran ta käevangu ning tirin väikese punase tare poole, kus müüakse sooja šokolaadi. Tellin kahele ning saan kuuma šokolaadi, mis serveeritakse väikestesse papptopsidesse. Jook lõhnab suhkru ja kakao järele ning külm ilm muudaks joogi nagu veelgi maitsvamaks.
«Mis sa arvad, mida Adam jõulude ajal teeb?» pärin ettevaatlikult. «Või siis, kuidas tal on kombeks?»
«Ta on seda tüüpi, kes töötab. Igal aastal. Juba siis, kui ta Sabinaga elas. Aga sel korral võiks ta küll vaba olla, isegi kui Narkopolitsei bossid, nagu tavaliselt, tahaksid teda välja kutsuda. Me peame selle nimel vaeva nägema, – nagu kaks rebast ühe väikese kana pärast.»
«Appi!»
«Teen nalja. Cilla, saad ta jõuluks. Vaata, et teil koos vahva oleks, teil noortel. Ise tatsan kodus ringi, räägin iseenda ja SVT-ga kui ainsa kaaslasega. Hoian pöialt, et ma ei libiseks duši all ega jookseks verest tühjaks.»
«Kena sinust, Rosie, et sa märtrit ei mängi.»
Ta müksab mind külge, joon šokolaadi ja muigan. Ma tean, et Rosie on naljanina. Ning kindlasti pole jõulud talle midagi erilist, nagu ta räägib. Aga ometi teeb mulle haiget, kui ma teda üksi kodus ette kujutan.
Ning jõulud on keerulised. Palju emotsioone. Nii helgeid kui süngeid. Me pole Adamiga veel arutanud lähenevaid pühi, kuigi juba nädala pärast need saabuvad.
Viimased aastad olen ma jõulud veetnud isa ja Sussiga, kuid sel aastal otsustasid nad Kanaaridele sõita. Nad kutsusid mind kaasa, aga ükskõik kui kena see ka poleks, ma ei saaks rahu päikese käes Las Palmases. Töö nõuab oma. Ehk õnnestub meil Adamiga koos väike jõulusöömaaeg pidada?
Pähe kipub romantiline film. Jõulukuusk särab, kamin köeb praksudes ning mina ja Adam lesime teineteise kaisus teki all, söödame teineteist pähklitega, samal ajal näidatakse telekas «Puhkust». See on täiesti absurdne kujutluspilt, mitte ainult seetõttu, et pole kaminat, vaid ka sellepärast, et ma olen pähklitele allergiline, mis tegelikkuses ei välista, et Adam võib lesida ja muheleda paistes, akuutses hapnikupuuduses naise kõrval.
Aga midagi me teeme küll.
Hiljem samal õhtul istun ma oma väikeses köögis Södermalmis. Adam töötab täna õhtul, väiksel köögilaual on tühjaks söödud pad thai karp, kõrval põlev küünal. Ma olen päev otsa guugeldanud uut potentsiaalset juhtumit ning tunnen, et peagi trügin Flashbacki alale.
Ei ole hea, Cilla, ei ole hea.
Akna taga jalutavad inimesed koertega. Ma ühendan oma iPhone’i väikese roheka valjuhääldiga, kust kõlab lugu ansamblilt Roxy Music: «More than this, you know there is nothing ...» Peaksin vist mingi jõulumeloodia peale panema. Valin Spotifyst listi God Jul ning kuulen peagi Bing Crosby mahedat häält läbi ragiseva valjuhääldi, mida ma köögis kasutan. Tunduvalt parem.
Kui kell lööb kaheksa, olen ma arvutis istunud kaks tundi, ilma et oleks ridagi kirja pannud. Helistan Zackele.
«Jaa, Kaljukitsemees kuuleb,» vastab ta.
«Vabandust?»
«Ahjaa, ma näen üldiselt välja nagu Kaljukitsemees. Millal sa viimati helistasidki? 1997? Kas olemegi enam kontaktis?»
Ma hõõrun otsaesist ning puhken naerma oma melodramaatilise sõbra küsimuse peale.
«Tean, vabandust. Ma olen hirmus vähe endast märku andnud.»
«Pehmelt öeldes. Kas süüdi on see politseinik? Oled sa armastuse kütkes?»
«Oh, heldene aeg.»
«Nali.»
«Töö kallal. Ma pean napi kahe nädala pärast uue käsikirja valmis saama ja mul ... pole midagi. Isegi mitte idee poegagi. On sul mõni vihje lahendamata müsteeriumi kohta?»
«Jah on. Miks jäävad mu riided iga aastaga kitsamaks?»
«Liiga nišiteema «Verejälje» kuulajatele, arvan ma.»
«Kas sa ei tahaks siia tulla? Me just avasime mõnusa punaveini putli.»
«Ma olen sõna otseses mõttes juba sinu ukse taga.»
***
Cilla
Aretha Franklin ründab mind juba esikus.
Päriselt küll mitte, see oli väheke sürrealistlik. Aga noormeeste väikesel sagris bichon havanais’l – Havanna koeral on säärane nimi. Ta haugub rõõmsalt ning hüppab üles, ma sügan teda kõrvade tagant.
«Hei, sõbrake! Oi, kui hea meel sul on! Jaa, oi-oi-oi!»
«Aretha, siia!»
See on Zacke, kes teda hüüab suurest ümmargusest elutoast.
«Aretha, tule trühvlisalaamit sööma! Tule-tule!»
Ma vangutan pead, talvejopet seljast, salli kaelast ja kindaid käest võttes. Kui minu korter on nagu Jukkasjärvi jäähotell, siis poiste omasse tulek on nagu Sturebadi spaa külastus. Teadagi. Zacke ei lepiks kunagi teistsuguse variandiga.
«Ega teie koer ometi trühvlisalaamit söö?» hüüan esikust.
«Selge see, et sööb,» vastab Zacke. «Mida ta siis veel peaks sööma, suitsutatud küüslauguvorsti või? Kelleks sa teda õige pead?»
«Teil on Söderi kõige hellitatum koer.»
«Sellisena ta sündis. Cilla, ära muretse, trühvlisalaamit jätkub sullegi.»
Ma astun elutuppa, mis mulle kahtlemata üle kõige meeldib. Mitte üksnes seetõttu, et minu kalleim Zacke ja tema sõber Jonathan siin elavad, vaid ruum on muinasjutuliselt kaunilt sisustatud. Pärsia vaibad vanal, laiadest laudadest puupõrandal, maitsekad maalid päikesekollastel seintel, kõikjal kohtvalgustus, keset tuba suur puidust söögilaud, mille ümber omapärased toolid. Ning muidugi aken vaatega Mariatorgetile. Zacke naljatab tihti, et Marie-Antoinette oleks võinud siin elada, oleks talle õigel ajal nõu antud. See jutt ajab mulle alati naeru peale. Tänasel õhtul troonib söögilaual kena puidust kandik mitut sorti juustudega, millest mõni nii vedel, et on juba poolel teel Vanalinnani.
Tuleb Jonathan ning embab mind, Zacke teeb sedasama.
«Näljane?» pärib ta.
«Ei, tänan, ma pressisin endale veidi aja eest portsu pad thai’d sisse.»
Zacke ajab silmad pärani.
«Pad ...»
«... thai. Tead ju küll – Tai roog.»
«Pad ... miis?»
«Thai. Tai toit. Tuuakse valges pappkarbis väikese maapähklikotikesega?»
«Pole kunagi söönud.»
Jonathan patsutab oma semu õlale.
«Tal pole aimugi, kui tegemist pole just millegi prantsus- või itaaliapärasega. Klaas veini?»
«Heameelega.»
Võtan laua taga istet ning Jonathan kallab karahvinist klaasi punast veini.
«See on Crozes-Hermitage 2006. aastast,» täpsustab Zacke.
«Kõlab just nagu mõne haiguse nimetus.»
«You should be so lucky! Sa peaksid õnnelik olema! See on syrah-vein Põhja-Rhône’i orust.»
«Kuid 2006! Zacke, ma olen ju palunud, et sa ei avaks sääraseid väärt veine minu pärast. Kas te ei võiks selle asemel avada mõne vana võise chardonnay?»
«Ei tule kõne allagi. Sina väärid kõiki häid veine maailmas.»
Ma naeratan talle.
«Aga miks kolmapäeval? Tähistate midagi või?»
«Võib-olla,» vastab Jonathan.
Tema suunurgad tõmbuvad naerule ning ma vaatan üllatunult üles. Mida kumbki neist pühitseb? Ei, Zacke, vaatamata oma monogaamsele eluviisile, pole kunagi ihaldanud sõrmust sõrme. Laps? Vaevalt.
«Nüüd ma muutun õite uudishimulikuks,» tähendan.
«Võin ma rääkida?» pistab Jonathan vahele.
Ta on nagu poisike jõuluõhtul, aga kui ma Zacket vaatan, paistab ta palju asisem.
«Lase käia, kallis.»
Tunnen, kuidas põnevus mind üleni haarab. Ega nad ometi kavatse Stockholmist ära kolida? Mind maha jätta? Ei, seda mitte, mõtlen. Zacke ei jätaks mingi hinna eest maha oma Mon Dieu’d, seda väikest õdusat koobasbaari, mille ta mõni aasta tagasi endale soetas. Või ehk siiski? Mul tõmbuvad peopesad niiskeks. Jonathan armastab üle kõige loodust. Ta pärineb ehtsast sportlasperest. Mõtleks, kui ta on Zackele augu pähe rääkinud, et kolida mõnele Sörmlandi torparikohale. Mõtleks, kui ma näen neid ainult suviti mõne nädala. Heldene aeg!
«Räägi ometi,» olen ma läbematu.
«Me ostsime suusamajakese!»
Avan suu, et midagi öelda, kuid jään ammulisui istuma.
«Mmiis ... miiss? On see tõsi?»
Vaatan otsa Zackele, kes rüüpab suure lonksu veini.
«Jah,» kostab ta, «Jonathan räägib õigust.»
«Suusa ... suusamajakese?»
«Kas pole vahva?» särab Jonathan üle näo otsekui ootamatu detsembripäike.
«Jah, aga ... kus?»
«Idres. Idre Fjällis!»
«Kas teie siis suusatate?»
Jonathani näole kerkib solvunud ilme.
«Vabandust, aga sa näed enda ees meest, kes kuni kodust lahkumiseni on kõik talved mägedes veetnud.»
Noh, selge. Ma isegi mäletan kõiki lugusid, mida Zacke on Jonathani perekonnast rääkinud. Nad on tõepoolest totaalselt erinevad. Zacke ja Jonathan. Zacke pärineb õige jõukast Lidingö perest, Jonathan aga kasvas üles Faluni ridamajade piirkonnas. Ja kui Zacke veetis oma suved Roslagenis perekonna suvilas, veetis Jonathan oma talved lihtsates majakestes erinevates suusakeskustes Rootsis.
«Vabandust,» ütlen kähku. «Olin unustanud. Teil oli ehtne suusaperekond, nagu ma olen aru saanud.»
«Just,» vastab Jonathan, «kohe pesuehtne. Mitte selline, kus ülemklassi pere sõidab mägedesse lihtsalt kamina äärde munalikööri jooma.»
«Nagu oleks selles midagi halba,» pomiseb Zacke oma nurgast.
«Me käisime ikka korralikult suusatamas. Ning ausalt öeldes, Cilla, ma olen sellest kogu oma täiskasvanuelu puudust tundnud.»
Ma noogutan, kuigi ma ei kujuta Jonathani päris hästi ette ei mäesuusatamises ega murdmaas. Päeval töötab ta kontoris, õhtuti naudib jalutamist koer Aretha Frankliniga või istub sohval teleka ees inglise krimiseriaale vahtides.
«Ja ... see seal siis?»
Ma näitan lõbusalt Zacke poole.
«Kuidas sa mõtled ta endaga kaasa mägedesse meelitada?» Jonathan muigab, aga Zacke näeb välja sügavalt solvatuna.
«Tal tuleb ära harjuda. Me pidasime pikalt aru, et tuleks muretseda endale üks maakoht, ning nüüd on see meil olemas! Me saime kaubale täna pärastlõunal. Tehingule kulus kõigest paar tundi aega. See pole miski peen koht, Cilla. Lihtne majake, kaheksakümnendate oma. Aga üsna lähedal on nii mäed kui keskus. Zacke ristis selle juba ära.»
Purskan naerma.
«Või nii? Ja kuidas siis?»
«Männifestival.»
Zacke näib sügavtõsine. «Sest see on männipuidust. Üleni. Ü-le-ni.»
Järgmise kümne minuti sees näitab entusiastlik Jonathan mulle kõiki Hemneti eluasemeportaali pilte Männifestivalist. Tema rõõmu ei saa segada ja isegi kui Zacke vangutab pead, rüübates punast veini, näen ma, et ka tema on rahul. Talle meeldib Jonathanile heameelt valmistada. Ta elab sellest. Kui Jonathan lõpuks mobiili sulgeb ja täidab minu veiniklaasi Crozes-Hermitage’iga, võtab Zacke ohjad enda kätte.
«Ja nüüd, kui sa oled kuulnud meie uuest omandist, on meil üks mõte,» sõnab ta lustlikult.
«Või nii?»
«Jaa. Me mõtlesime tegelikult selle peale juba kevadel, kui sa oma korterist pidid välja kolima.»
Semud vaatavad vandeseltslaslikult teineteisele otsa ja seejärel minu poole.
«Me soovime, et sa tuleksid järgmisel nädalal meiega sinna üles jõulusid veetma!»