Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Helen Coxi krimiromaane «Mõrv toomkiriku lähistel» ja «Laip raamatupoes».
LUGEMISSOOVITUS ⟩ Krimipõnevike sari, mis on tõesti hästi kirjutatud ja millega igaüks hakkama ei saa
Vahelduseks soovitan jälle krimipõnevikke. Seekord autoritelt, kellest ma muhvigi kuulnud polnud ega ole tänini, aga keda omasoodu põnev (ses teises mõttes põnev) lugeda oli. Kuigi tos esmamõttes muidugi ka. Muidu ju ei kirjutaks. Krimivikemaailm on röögatult laiaks ja laiali läinud, ühe inimese silmavaatest jääb väheks ja minukese silmakesed püüavad kinni harva ning väheseid. Üht-teist ikka.
Raamatukogude ja raamatupoodidega seotud teosed jäävad alati silma. Nõnda naksasingi omaks esmalt teise eesti keelde tõlgitu, raamatupoelaiba – kuigi raamatupoes õigupoolest laipa ju polnudki. Seejärel märkasin, et üks raamat oli ka enne, panin raske südamega käest juba lugema hakatud teise osa ning koukisin sarja alustuse ilmaruumist esile. Õige valik. Muidugi saab õigesti vormistet krimivikke lugeda ükshaaval, aga algusest alustamine on palju etem viis. Soovitan kõigile, siin ei ole me ees sari, milles raamatuid jo ootamas kakskümmend viis (või umbes miljon, nagu dame Agatha puhul), vaid võib ilusti hakata kaasa kulgema nõnda, nagu autor ette näinud.
Ei ole päris padjapõnevikud, täpsete ja teravate karakteritega lood on. Jaa, vana hea ja uus halb Inglismaa saavad kokku, on lollakad ja on mölakad, on head ja on pahad. Ses mõttes kõik toimib, turvakrimi tunnetus tonksub kaasa, ent see on vaid kooruke. Kus on va iva? Inimestes, ma arvan. Tehnilise loo kirjapanemiseks on vaja natuke koolitust ja kõvasti harjutamist. Muu suhtes kehtib, et kas autoril annet on või mkmm. Helen Cox jagab mulle usku põneviku hüvavikku; loodan, et teilegi. Lugege, arvake, tulge Põnevikusõprade Klubisse ja andke oma arvamusest teada.
Ah et kus see klubi on ja mis ta teeb? Uurige välja. Olete põnevikusõbrad või jaa? Lihtsaid vastusi on siin maailmas väga vähe.