Lihtsalt võrratu teos, mida tühja kõhuga lugeda ei tasu
/nginx/o/2023/03/31/15228781t1hed95.jpg)
Stanley Tucci «Maitsed minu elus» on autobiograafia, mis on kirjutatud toiduarmastuse kastmes. Autori nimi ei pane mul peas ühtki kellukest helisema ja nägu on vaid ähmaselt tuttav. Ühesõnaga, tema eluloo vastu polnud mul vähimatki huvi, aga raamatut on palju kiidetud, nii et muidugi pidin seda lugema, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
Tänapäev. Stanley Tucci on itaalia juurtega ameerika näitleja ja filmitegija. Tema kirglik suhtumine toitu saab alguse lapsepõlvest New Yorgi osariigis, kus ema igal õhtul perele mitmekäigulise õhtusöögi valmistab. Lapsed said selle jäägid järgmisel päeval kooli kaasa võtta, samal ajal kui nende eakaaslased sõid lõunaks ameerika maiustusi. Mees on elanud peost suhu nagu algajad näitlejad ikka, teinud filme üle maailma, kaks korda abiellunud. Hea toidu nautimist ei suutnud murda ka võitlus suuõõne (!) vähiga.
«Maitsed minu elus» on lihtsalt võrratu teos. Stanley Tucci kirjutab raamatus nii oma lapsepõlvest, näitlejakarjäärist kui pereelust selliselt, et kõik eluetapid on sümbioosis toiduga. On tõsi, et teost ei tasu tühja kõhuga lugeda, aga õnneks ei tekita see isu suvalise näksimise, vaid tõelise kvaliteetse toidu järgi. Ühest küljest pakub raamat meelelahutust, teisest küljest saab palju kasulikku kõrva taha panna. Kõik on väga nauditavalt kirja pandud ja tõlgitud.
Kõige rohkem meeldis mulle pilguheit itaalia-ameerika perekonna traditsioonidesse ning näitlejakarjääri kulisside taha. Ma ei ole kuskilt mujalt kuulnud sõnagi selle kohta, milline on filmivõtetel toitlustamine ja väike võrdlus oli väga paeluv. Teose südameks on muidugi itaalia köök. Kui sa ei ole just itaallane või pastagurmaan, siis vaevalt sa kõiki pastasorte tead ja neid õigete roogadega kombineerida oskad. Stanley teeb hästi selgeks, miks bolognese kastet ei tuleks spagettidega süüa või kui väär on pasta kõrvale saia närida. Mind vaimustasid tema pere vägevad õhtusöögid, kus pasta oli alles eelroog. Itaalia köögi trumbiks on imemaitsvad toidud, mille koostise saab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Selliseid retsepte leiab ka raamatust, nii et kulinaarne elamus ei pea sugugi ainult raamatulehtedele jääma. On ka teisi roogi, mis kõlavad imelikult või vajavad valmistamiseks poolt päeva ja mida ma kunagi ei hakka järgi katsetama. Pelgalt nende olemasolu annab aga raamatu tervikule palju juurde. Lisaks retseptidele pillub autor ka restoranisoovitusi, kahjuks tihti koos tõdemusega, et seda kohta enam ei leia.
Kiidan ja soovitan!