Lugu restoranikriitikust, kes naudib seksi sama palju kui sööki
31. märts 2023, 15:20
/nginx/o/2023/03/31/15229491t1hc983.jpg)
Chelsea G. Summersi «Lihahimu» pilkab gurmaane, kritiseerib soorolle ja tutvustab toidumaailma kõige kütkestavamat psühhopaati.
Toidunautleja Dorothy Danielsil on alati olnud suur isu ja hea maitse. Isekasvatatud toidu peal üles kasvanud Dorothyst sai pärast idüllilist lapsepõlve kõrge tähelennuga restoranikriitik. Ta on täpne, intelligentne ja meister nii toidust kirjutamises kui ka selle valmistamises. Seksi armastab Dorothy sama palju kui sööki ning reisib sageli New Yorgist Itaaliasse, et mõlemaga maiustada.
Dorothy pole oma aplust kunagi ohjeldanud – isegi kui selleks tuleb armukese kaela jäänuga lüüa. Sest Dorothy sees on miski, mis muudab ta kõigist teistest erinevaks, ja enam ta oma tõelist olemust ei varja.
Loe raamatust katkendit!
***
2000. aasta 12. detsember oli väga hea päev. Mul oli pilet, et sõita Itaaliasse trühvlite järele. Seda tehakse. Käiakse Itaalias valgete trühvlite järel, nagu käiakse Nova Scotias Fourchu homaari pärast, nagu käiakse Ginzas fugu-chiri pärast, nagu käiakse Pariisis makroonide pärast, nagu käiakse Iowa osariigi laadal õlis küpsetatud võipallide pärast. Kui vaja.
Pealtnäha sõitsin Itaaliasse trühvlite pärast – enamasti valgete pärast, aga mul pole ka mustade vastu midagi. Tartufo bianco – valge kuld, nagu seda nimetavad mesimagusad toidust kirjutajad – sulab keelel õrnalt; see on efemeerseks muudetud muld, mullaks muudetud efemeersus. Õigupoolest lõi Jumal just selleks Barolo veini, sest on vähe olemusvorme, mis on loodud nii täiuslikult teineteisele nagu trühvlid ja Barolo. Olgugi et mustal trühvlil on oma naudingud – sel on jõudu, kaalu; sel on vaja soojust, et seda avada, kangutada selle tillukesed põlved lahti ja meelitada seda pakkuma oma seksimaitselist ähmi –, on valge trühvel fungo’de non plus ultra. Itaallased armastavad väheseid asju nii, nagu nad armastavad seeni, ja nad armastavad väheseid neist rohkem, kui nad armastavad oma tartufo bianco’t. Trühvlid, Itaalia trühvlid, on erootikakursus sinu suule. Ma ei usalda kedagi, kes neid ei jumalda.
1998. aasta talvel, umbes kaheksa aastat pärast seda, kui Andrew mind Noirile kirjutama palkas, lõpetas ajakiri tegevuse. Mul siiski vedas, et suutsin selle hinguseleminekut ennetada. Ma kuulsin kõmu Noiri sulgemisest ja hüppasin 1997. aastal Andrew voodist ja impressumist Gil Ramsey väljaandesse Eat & Drink. Gili ajakirjas (ja tema voodis) oli mul vaba voli, ma võisin hingematva eelarve ja tähelepanuväärselt pillava elustiiliga ise oma toidufantaasialendu järgida.
Niisiis oli 2000. aasta detsember, Eat & Drink saatis mu Itaaliasse trühvlijahile. Tagasi vaadates, nagu ma olen harjunud tegema neil vaimu nüristavatel vangistuspäevadel ja rahututel türmiöödel, küsin endalt, kas mind ei kutsunud Itaaliasse kõrgem vägi. Ma ei usu, et kõik juhtub põhjusega – sündmused juhtuvad, sest me paneme need juhtuma –, aga mõnikord sirutab müstika oma pikad sõrmed läbi õhu ja koputab vastu meie rinnaplaati. Trühvlid või saatus, Itaalia viipas sel detsembrikuul ja ma olin põnevil.
Mõned inimesed eelistavad Languedoci või Provence’i trühvleid. Mina eelistan Alba omi. Ma võin oma eelistust õigustada; ma võin lausuda tabavaid sõnu pinnasest ja mineraalsusest, küpresside ja Nebiolo viinapuude lähedusest trühvli peremeestaimedest tammedele; võin laulda aariat mikrokliimast, päikesevalguse kaldenurgast ja mugulatest. Ma võin rääkida siidi mähitud lugusid traditsioonist ja Itaalia Romagna veekoerast, võrratust jahikoerast, ning trühvliküti ja koera vahelisest suurepärasest sidemest. Võin, aga ei tee seda, sest mu eelistus on puhtšovinistlik. Ma eelistan Itaalia trühvleid, sest ma eelistan Itaaliat. Ma eelistan Itaalia veine, Itaalia toitu, Itaalia ooperit, Itaalia kultuuri, Itaalia bürokraatia hullumeelset trolliloogikat ja itaalia mehi. Ma tunnistan, et Prantsuse naistemood on parem – kui Guccit mitte arvestada, siis on Itaalia naistemood õigupoolest igav. Saapad on head, seda ma möönan.
Ma olen emotsionaalne ja ma olen laisk. Mulle meeldivad mu trühvlid, nagu mulle meeldivad mu mehed: itaallased. Ja kui ma olen Euroopas ja äärmises hädas, siis hispaanlased. Mul pole Ameerika meeste vastu midagi (ja nad meeldivad mulle vägagi), aga Ameerika ei tooda valgeid trühvleid, vähemasti mitte selliseid, mida tasub süüa. Ärge uskuge valesid. Vähemasti ärge uskuge neid valesid. Uskuge teisi, kui see teie turvatunnet suurendab. Ka turvalisus on vale.