Restoranikriitik: te tahtsite trühvleid süüa, sest keegi minusugune käskis teil neid süüa

Trifulau ehk trühvlikütt Itaalias. Foto: Marco Bertorello/AFP/Scanpix

Chelsea G. Summersi «Lihahimu» pilkab gurmaane, kritiseerib soorolle ja tutvustab toidumaailma kõige kütkestavamat psühhopaati.

Toidunautleja Dorothy Danielsil on alati olnud suur isu ja hea maitse. Isekasvatatud toidu peal üles kasvanud Dorothyst sai pärast idüllilist lapsepõlve kõrge tähelennuga restoranikriitik. Ta on täpne, intelligentne ja meister nii toidust kirjutamises kui ka selle valmistamises. Seksi armastab Dorothy sama palju kui sööki ning reisib sageli New Yorgist Itaaliasse, et mõlemaga maiustada.

Dorothy pole oma aplust kunagi ohjeldanud – isegi kui selleks tuleb armukese kaela jäänuga lüüa. Sest Dorothy sees on miski, mis muudab ta kõigist teistest erinevaks, ja enam ta oma tõelist olemust ei varja.

Loe raamatust katkendit!

***

Chelsea G. Summers, «Lihahimu». Foto: Raamat

Trühvlid tõid mu 2000. aasta detsembris Itaaliasse, sest kõik armastavad trühvleid. Trühvlitest sai moeröögatus ja Eat & Drink pidi trühvleid saama. Uue aastatuhande vahetusel olid trühvlid kõikjal – trühvlisool ja trühvliõli ja mikroskoopilised viilutatud trühvlite liistakud. Kui sul on paks rahakott, arenenud maitsmismeel ja iha maitseveidruste järele, on trühvlid su püsitoit, sinu mullasöömise ecstacy metadoon. Kuid seejuures peaksite teadma järgmist: te tahtsite trühvleid süüa, sest keegi minusugune käskis teil neid süüa. Ilma minuta ja minusarnaste inimesteta oleksid toiduvõhikud nagu «Simsi» mängu tegelased, kes keerlevad lõpututes sihitutes ringides ja keda nende himud viivad ühepoolsesse olematusse.

Eat & Drinki suure ilusa rammusa eelarvega töötades leidsin trifulau, trühvliküti. Salvatore, trifulau, pahklik mees nagu oliivipuu, oli ühe mu tuttava Barolo-tootja (ma ei tundnud teda piibellikus tähenduses – mulle ei meeldinud tema lõhn) pensionärist onu. See onu oli väga edukas trühvlikütt, üks paikkonna legende. Ja ehkki trifulau hoidis oma jahisaladusi niisama kiivalt nagu uimastiärikas, oli mul küllalt raha, et teda veenda meid jahile kaasa võtma.

On enam-vähem võluv müüt, et trühvlikütid kasutavad sigu. Sead on suured ja jonnakad; siga on raske jahi lõpus auto tagaossa lükata. Onu oli kunagi jahil sigu kasutanud, ammu, siis kui see kiprunud puu oli alles roheline võsu, aga praegu kasutas ta koeri. Tal oli neid kolm, igaüks ise treeningustaadiumis, kõik tundliku roosa nina ja selgete silmadega segaverelised jahikoerad. Trühvlikütid olid koerte peale üle läinud sel lihtsal põhjusel, et koerad kaaluvad harva rohkem kui rihma hoidev inimene ja seetõttu saab neid ohjeldada, kui nad püüavad trühvleid süüa, mida koerad tegema ei kipu. Rumalad koerad, keda saab lepitada kuivanud küpsisega ja palli loopimisega. Sigu ei saa mängudega ära osta; nemad tõnguvad ja nuhutavad ja söövad terve seene ära.

Meid, kes me tol jahedal detsembrihommikul kell kuus kokku saime, oli neli, ja Salvatorele oli see väga hiline algus. Tavaliselt alustas ta jahti valgevarul, klubide sulgemise tunnil, kui sina, tantsurütmidest, tiivaripsutamisest ja uimastitest oimetuna koos kellegi võõraga oma või tema voodisse koperdad. Kui grappa kõrvale jätta, kalduvad trühvlikütid olema mõõdukad. Nad lähevad oma koertega välja koidikuhämaruses või õhtuvidevikus, sest päevavalgel jahtimisel on oht, et teised kütid varastavad su salakohad ära. Kuid pimedas on raske häid fotosid saada ja Eat & Drinki ohtrate liiride võidest leevendust saanud Salvatore oli lahkelt soostunud meid juhtima päevavalges. Ta polnud selle üle rõõmus, aga ta ei pidanudki rõõmus olema; ta pidi olema vaid maamehelik ja fotogeeniline ja võimeline meile mõned kuramuse trühvlid leidma või vähemasti seda kaamera ees teesklema.

Udu liibus maale nagu paks hall kass. Nonde keerlevate Piemonte mägede vahel sõites tõukasid meie väikese Fiati esituled jõuetult udukarvastiku kahlusid, valgustades korraga mõne sammu jagu teed, kuni jõudsime tallu, kus mu fotograaf, Giovanni ja mina trifulau’ga kokku saime. Selles ménage a quatre’is oli fotograaf Matteol ja minul kassiahastus, aga teistel oli jultumust olla selge peaga: onu oli liiga vana, et juua, ja Giovanni liiga rikkumatu.

Selgus, et trühvlijaht on just nii igav, nagu võib ette kujutada. Nii palju trampimist üle tupsuliste rohuste kinkude. Nii palju puid, nii palju langenud lehti, nii palju lahtisi kive, nii palju tüdimust, nii palju ootamise hetki, et midagi juhtuks, ükskõik mida. Pelk totakas kõndimine, koer juhiks, tekitab tunde, nagu oleksid takerdunud kōan’: milline on vaimu murdumise hääl? Aeg-ajalt jäi koer Stella seisma ja pistis nina mulda, tömp jahikoerasaba õhus värelemas nagu antenn. Ta kaevas ja Salvatore kutsus ta ära, andis talle pihust koeraküpsise ja avas mullakihi ettevaatlikult oma iidvana trühvlikõplaga, kobas õrnalt seene järele ja pööras seda ettevaatlikult, kuni seen vabanes. Seejärel täitis ta augu hoolikalt. Salvatore kasvatas haava kinni nagu kirurg, hoolitsemaks järgmise aasta saagi eest.

Kolmel korral polnud trühvel suurem kui nätsukomm, aga kui Salvatore selle tõstis, tillukese ja kurrulise nagu loote aju, täitis õhu valge trühvli mesine lõhn. Olgugi tillukesed, olid need trühvlid võimsad. Igiammune lugu jutustab, et trifulau’d kasutasid jahil emiseid, sest trühvlid lõhnavad nagu kuldi feromoonid. Kõik need emised, kes lootsid keppi saada, aga leidsid hoopis tillukese maitsva pala – tänapäeva naiste imala pulgakoogikire metafoor. Mina võtaksin trühvli.

Viimaks loobusime. Me pidime eriliselt fotogeenilise tartufo bianco leidmise lavastama. Me olime selliseks stsenaariumiks valmistunud – sellel, et valged trühvlid on unts untsi vastu peaaegu niisama kallid kui printeritint, on põhjus: nad on haruldased. Musti trühvleid saab kuidagiviisi kasvatada, aga teadus peab looduse alkeemia valgete trühvlite loomiseks veel avastama. Sel põhjusel ning jaapanlaste ja ameeriklaste kasvava trühvlilembuse tõttu on valged trühvlid tõesti väga kallid. Me pakkisime lahti golfipallisuuruse tartufo bianco ja ulatasime selle Salvatorele, kes kõigepealt seda juveliiripilguga hindas, nõusolevalt mühatas ja selle siis õrnalt mulda asetas.

Matteo tegi mitu pilti fungo’t leidvast Stellast ja seda välja kaevavast Salvatorest – vabandust, et trühvlivandenõu paljastan, aga me võltsisime need pildid. Kuna päike oli taevas üsna kõrgel, kuulutasime jahi lõppenuks ja surusime kõik end autodesse, rõõmsad, et üksteisest lahti saime. Me lehvitasime hüvastijätuks Salvatorele ja rõõmsale koerale ning seejärel läksime Matteo, Giovanni ja mina La Morra lähedasse trattoria’sse, mida ma armastan. See on tilluke, kõigest kuus-seitse lauda, ja need on peaaegu alati veinitegijaid täis. Veinitegijad ei salli toidu puhul mingit jama. Kui oled veinimaal, tee kindlaks, kus veinitegijad söövad, ja mine sinna.