Janno Põldma soovitab 10 lasteraamatut, mida lapsed päriselt lugeda tahavad

Janno Põldma on tuntud eesti multikameister ja kirjanik, kelle poolt loodud populaarne tegelaskuju Lotte on võitnud laste südameid üle kogu maailma. Põldma loomingus saavad kokku mänguline fantaasia ja sügavamad teemad, mis pakuvad rõõmu ja õpetlikke hetki nii lastele kui ka täiskasvanutele. Janno on hinnatud filmirežissöör ja operaator, kes on pälvinud mitmeid auhindu oma asendamatu panuse eest Eesti kultuurimaastikul.

Apollo pühendab aprillikuu eelkõige lastele ja laste lugemuse olulisusele. Seetõttu jagab just Janno Põldma lugejatele kõige põnevamate lasteraamatute soovitusi ning vahvat mälestust lapsepõlvest, mis seostub talle raamatutega. Lisaks mõtiskleb kirjanik põgusalt, mis rolli omab täiskasvanu lapse lugemisharjumuste kujundamisel. Head kaasamõtisklemist!

***

Minu suhe raamatutega sai alguse juba varakult – ema õpetas mind seinakalendri abil lugema juba 4-aastaselt. Esimesse klassi minnes oli mul juba päris palju raamatuid läbi loetud, mitmed neist olid esimese Eesti Vabariigi aegsed õudus- ja tondijutud. Üldiselt oli mul I klassis väga igav, sest enamik lapsi alles õppisid lugema. Mäletan, kuidas märkasin koolis III klassis käivat naabritüdrukut raamatukokku tagasi viimas keskmise paksusega muinasjuttude kogu. Läksin kohe kooli raamatukokku ja tahtsin sama raamatut laenata. Raamatukogutädi küsis, mitmendas klassis ma käin? Saanud teada, et esimeses, teatas ta mulle: «Poiss, sa õpi kõigepealt lugema ja alles siis tule siia.» Solvusin ikka päris kõvasti.

Minu tädi töötas Pirita raamatukogus koristajana. Väga tihti käisin temaga õhtuti raamatukogus kaasas. Tema koristas ja kuulas raadiost Päevakaja, mina muudkui lugesin. Kui ilmus sari «Seiklusjutte maalt ja merelt», oli see mulle üks tolleaegse elu suursündmusi. Lugesin kõik raamatud läbi. Ja mitu aastat kummitas mind unenägu, kus anti mõista, et selles sarjas on ilmunud veel üks raamat, mida mina pole lugenud! Hiljem hakkasin lugema ka teistsuguseid raamatuid – ajaloost ja elulooraamatuid.

Mul on praegugi kodus päris palju raamatuid. Enda arust on nad kõik kas head või väga head. Aga miskipärast olen paljusid jõudnud vaid lehitseda ja seejärel pannud lugemist ootama. Ja nii nad ootavad…

Janno Põldma soovitab lasteraamatuid. Foto: Apollo

**

«Väike prints» Antoine de Saint-Exupéry Foto: Raamat

Antoine de Saint-Exupery «Väike prints»

Väike prints on üks imeline raamat. Mulle tundub, et eri vanustes saadakse sellest raamatust erineval viisil aru. Kui seda väikesele lapsele ette lugeda siis tervikut ta veel ei haara. Aga üksikud stseenid panevad tema fantaasia tööle. Tegelasi on stseenis tavaliselt vähe, tegevus seega justnagu arusaadav, aga midagi justnagu ei ole ka. Mingi lapsele toimiv huvitav müstika on juures. Nii mõnigi kord pakuvad lapsed väikese printsi seikluste ja kohtumiste kohta omapäraseid selgitusi. Lapsega tulekski arutleda nende üksikute stseenide üle, ehk isegi mängida sel teemal. Teismelise east kuni pensionärideni saavad kindlasti paljud omamoodi väikese printsi toimimistest aru. Äkki ongi nii, et kõik variandid on õiged? Või teistpidi – ükski variant ei ole vale? Väikese printsi raamatu üks suurtest väärtustest ongi kindlasti see, et ta pakub palju mõtlemist ja fantaasiat igale lugejale. Seda raamatut võib lugeda mitu korda ja alati on, mille üle mõelda.

**

Lewis Carroll, «Alice imedemaal». Foto: Raamat

«Pipi Pikksukk», «Mary Poppins» ja «Alice imedemaal» kuuluvad kõik klassika hulka. Need raamatud on ajaproovile edukalt vastu pannud ja saanud külge kõrge kullaproovi. Iga raamat on isemoodi, jutustab endale ainuomast lugu, aga kõik nad kuuluvad lastekirjanduse kõrgliigasse. Kõik nad räägivad huvitaval ja põneval moel headusest. Koolis oli mõiste «kohustuslik kirjandus». Mäletan, et neelasin nii «Sõda ja rahu» kui «Tõde ja õigus» I osa (viimase avastasin enda jaoks tõeliselt veidi hiljem ja ilma sunduseta) mõlemad kahe päevaga läbi. Juba siis sain aru, et nii ei ole õige. Aga hinne oli vaja kätte saada ja õpetaja järgis rangelt ministeeriumi määruseid. Raamatul on alati kaks külge – kirjutamine ja lugemine. Kirjutajal on õigus oma raamat valmis kirjutada. Aga lugeja peab olema valmis tahtma just seda raamatut lugema. Lapse puhul on täiskasvanul suur ja tähtis roll teha raamat lapsele isuäratavaks. Need kolm raamatut on minu meelest inimese varajase elukooli «kohustuslik kirjandus». Kes juba kord alustab, see loeb mõnuga lõpuni ja kes punnib vastu, seda ei maksa tagant sundida, küll see aeg tuleb! Ja veel – illustratsioonidel on lasteraamatus väga tähtis roll. «Alice imedemaal» kunstnik Made Balbat on loonud erakordselt fantaasiarikka, huvitava ja detailirohke atmosfääri, kus Alice lugu veelgi lummavamaks muutub.

**

Edgar Valter „Jahikoera memuaarid“ Foto: Virge Viertek

Edgar Valter «Jahikoera memuaarid»

Kui raamatus ei ole ühtegi sõna ega lauset, ei tähenda see, et raamat oleks teistest kuidagi kehvem. Piltide abil on inimkond juba iidsetest aegadest lugusid jutustanud. Edgar Valter räägib lastega samuti piltide keeles ja teeb seda väga hästi. Tema ainult piltidest koosneva Ramsese raamatu lugemine paneb kohe kindlasti lapse fantaasia tööle. Kõigepealt on E. Valter suurepärane kunstnik, tema pildid on dünaamilised ja elus. Nii üksikillustratsioonina kui lugu jutustades. Antud raamatus koosneb iga lugu maksimaalselt neljast pildist. E. Valterile sellest piisab, et joonistada raamatutäis mõnusaid, sooje, empaatilisi, naljakaid ja nüansirikkaid lugusid nii koerast ja tema peremehest, kui ka kahest sõbrast, kes peavad teineteisest väga lugu. See on tõeline meisterklass. E. Valter oli ise ka suur koerasõber. Ramsese seiklusi vaadates saab sellest kindlasti aru. Ühed ütlevad, et raamat on inimese parim sõber, teised jälle, et koer. E. Valter pakub lastele mõlemat varianti.

**

Leelo Tungal ja Aleksei Turovski, «Kati, Carl ja isevärki farm». Foto: Raamat

Aleksei Turovski ja Leelo Tungal «Kati, Carl ja isevärki farm»

Kati, Carl ja isevärki farm on üks väga tänuväärne lasteraamat. Siin ei jutustata lihtsalt ühte lugu oma klassikalise alguse, keskpaiga ja finaaliga, vaid suhtutakse lapslugejasse nagu võrdne võrdsesse. Ühelt poolt Leelo Tungla armas, naljakas ja südamlik lugu ühe perekonna seiklustest suvel maal. Raamat sisaldab endas palju väikeseid seiklusi ja ei ole kitsi L. Tunglale omase mõistmise ja soojusega inimsuhete kirjeldamisel. Teiselt poolt jälle Aleksei Turovski selged ja pealtnäha lihtsusele vaatamata targad tekstid loomadest ja lindudest. Kui palju uut ja huvitavat saab üks linnainimene A. Turovski tekstidest teada! Ja kui hästi need tekstid haakuvad L. Tungla loojutustamisega! Muide, oma lugudele joonistas illustratsioonid A. Turovski ise! L. Tungla loo pildid tegi aga Heiki Ernits oma tuntud headuses. Kolm suurepärast komponenti korraga ühes raamatus – mis siin veel tahta! See on suurepärane kogupereraamat selle sõna kõige paremas tähenduses.

Lugemissoovituste nimekiri:

1. Astrid Lindgren «Pipi Pikksukk»
2. P. L. Travers «Mary Poppins»
3. Antoine de Saint-Exupery «Väike prints»
4. Lewis Carroll «Alice imedemaal»
5. J. K. Rowling «Harry Potteri maagiline aasta»
6. Andrus Kivirähk «Tilda ja tolmuingel»
7. Ellen Niit «Triinu ja Taavi lood»
8. Edgar Valter «Jahikoera memuaarid»
9. Aino Pervik «Arabella»
10. Aleksei Turovski, Leelo Tungal «Kati, Carl ja isevärki farm»