Kuidas maailma edukaim mereröövel aitas vaesunud saareriigist impeeriumi vormida

Sir Francis Drake postmargil. Foto: Shutterstock

Kirjastus Argo andis välja Laurence Bergreeni raamatu «Kuningriigi otsingul», mille tõlkis eesti keelde Matti Piirimaa.

Enne, kui Elizabeth I andis Francis Drake’ile ülesande ümber maailma seilata, oli «kuninganna piraat», El Draque ehk Draakon, nagu hispaanlased teda kutsusid, ehk kõige tagaotsitum – ja edukam – mereröövel, kes eales meresid kündnud.

Punapäine tulise temperamendiga Drake röövis Uuest Maailmast hõbeda- ja kullakoormatega naasvaid Hispaania aardelaevu ning krabas oma kuningannale – ja iseendale – kokku tohutu varanduse. Elizabethi heaks tegi Drake teoks võimatu: aitas vormida Inglismaast, sellest vaesunud ja isoleeritud saareriigikesest, üleilmse impeeriumi.

1580. aastal sai Drake’ist esimene kapten, kes sooritas oma laeval Golden Hind eduka ümbermaailmareisi (Magalhães oli sama üritades hukka saanud). Kaheksa aastat hiljem vastas hulljulge piraat taas Elizabethi kutsele ning aitas lüüa hispaanlaste Võitmatut Armaadat.

Elizabethi ja Drake’i suhe on seni jäänud puuduvaks lüliks meie teadmistes Briti impeeriumi sünni ja tõusu kohta. Bergreeni «Kuningriigi otsingul» heidab valgust pöördelisele hetkele Suurbritannia ja kogu Briti impeeriumi kujunemisloos, põimides grandioosse ajaloolise teema ja inimlikud kired kaasahaaravaks jutustuseks.

Laurence Bergreeni (1950) sulest on ilmunud arvukalt ajalooliste isikute biograafiaid, nende seas Casanova, Louis Armstrongi, Al Capone, Marco Polo jt elulood. Samuti köidab teda maadeuurimise teema: ta on kirjutanud Fernão de Magalhãesi, Christoph Kolumbuse ja Francis Drake’i avastusreisidest, aga ka NASA Marsi-missioonist.

Loe raamatust katkendit!

***

Laurence Bergreen, «Kuningriigi otsingul». Foto: Raamat

Drake’i vaevas palju pakilisem mure: Christopheri kadumine. Ta jõudis järeldusele, et selles on süüdi Thomas Doughty, keda ta nüüd pidas «sortsiks ja nõiaks». Arvamus, nagu takistaks nõid ekspeditsiooni, ei olnudki nii kummaline, nagu see võis tunduda. Elizabethi aja inimesed uskusid, et üleloomulikud jõud häirivad igapäevaelu, tekitavad koguni kaost. Vähesed kahtlesid saatana olemasolus, ja nõid oli igatahes see, kes oli saatanaga lepingu sõlminud, loobudes nõnda lunastuse lootusest vastutasuks üleloomuliku väe eest.

Aja jooksul muutus nõidade reputatsioon üha kurjakuulutavamaks. Möödunud päevil olid head nõiad ja halvad nõiad. Nad segasid haigete tervendamiseks ravijooke, laususid loitsusid, tegid kummalisi ettekuulutusi ning toimisid puhuti headusejõuna. 14. sajandil juurdus arvamus, nagu oleksid nõiad toonud katkutaudi õuduse, mis tappis ligi poole Euroopa rahvastikust. Kurjuse väljajuurimisele pühendunud kristlased alustasid Šotimaal ja Inglismaal, samuti Euroopa mandriosas, nõiajahti. Elizabethi aja Inglismaal usuti, et nõiad võtavad endale mingi «tuttava» kuju, näiteks liikuvat nad õnnetusi esile manades musta kassi, kärnkonna või isegi linnu kujul. Kui inimesed või loomad surid mingisse hirmsasse taudi, kui vili ikaldus, kui tared maani maha põlesid, kui supp hapuks läks või piim tilgastas, siis olid selles süüdi nõiad. Nõidadega seoses vohas ebausk. Mahapuistatud sool tähendas õnnetust. (Sool oli tollal kallis.) Redeli alt käimist peeti halvaks endeks. (Redel meenutas võllapuud.) Kui keegi juhtus aevastama, siis soovisid teised otsekohe «Õnnistust!», et saatan suu kaudu ihhu ei pääseks. Nõidade avastamiseks korraldati jubedaid järeleproovimisi. Süüdistatav võidi järi külge köita või lihtsalt kinni siduda ja vette visata. Uppumine tähendas, et ta on süütu. Kui aga naine – enamasti olid nõiad naised, ehkki mitte kõik – pinnale tõusis, siis oli ta süüdi ja tuli hukata. Kõiki ebasoosingusse sattunuid võidi nõiaks tembeldada, nagu juhtus ka Anne Boleyni, Elizabethi õnnetu tähe all sündinud emaga.

1563. aastal andis kuninganna Elizabeth seaduse, mis pidi sellele hullusele lõpu tegema. Iga süüdimõistetud nõid tuli üles puua. (Prantsusmaa ja Hispaania aga põletasid oma nõiad tuleriidal.) Isegi pisem nõiatemp võis saata süüdlase häbiposti, kus möödujad teda igati alandasid. 1578. aastal, kui Drake väina otsis, haaras Elizabeth I õukonda hirm. Levis kahtlus, et keegi sepitseb Tema Majesteedi vastu halba. Ajal, kui kuningannal oli käsil ametlik ringreis Ida-Anglias, leiti Londoni suurimal avalikul väljakul Lincoln’s Inn Fieldsil sõnnikuhunnikust kolm umbes jalapikkust vahakuju. Ühe laubale oli kirjutatud ELIZABETH. Ülejäänud kahte kuju ehk pupet peeti tema nõuandjateks. Arvati, et niisuguste kujude loojad soovisid nende sulamist sõnniku soojuses, mis nende elavatele vastetele valu ja surma põhjustaks.

Elizabeth oligi sel ajal tõbine, kuuldused seostasid tema haigust vahakujude kurjusejõuga. Tegelikult valmistasid Elizabethile vaeva hambad, milleks tal oli eelsoodumus, kuid ta paranes. Sellegipoolest korraldas tema lähinõunik müstik, matemaatik ja astroloog John Dee vastumaagia riituse. Elizabeth oli usaldanud Deed, kui too kakskümmend aastat varem tema kroonimispäeva välja valis, ja nüüd usaldas kuninganna Deed ka enda päästjana.

Doughty ise lisas Drake’i süüdistustele hoogu, kiideldes, nagu olekski tal üleloomulik vägi. Ühe tunnistaja sõnutsi olevat tema ja ta vend «kangemad nõiad kui nii mõnigi teine». Vähe sellest, nad võivat «esile kutsuda saatana … karu kujul või lõvina või rakmetes mehena». Oma endist sõpra ja liitlast nõidumises süüdistav Drake vallandas vägeva jõu. Oli ainult aja küsimus, millal puhkeb vaidlus ülikust Doughty ja alamast soost Drake’i vahel või kuidas Drake näeb saatana ja ristiusu võitlust.

Mary kohta ei olnud ikka veel vähimaidki uudiseid. Aga sedaaegu, nagu Francis Pretty kirjutas, «jõuti alasti inimeste maale, kus nood kandsid vöö ümber mingi elajalooma nahka, mida katsid kas karvad või juuksed, ja pähe oli neil ka midagi põimitud. Nende näod olid mitmesuguste värvidega võõbatud ja mõnel neist oli peas midagi sarvede sarnast, iga mees kandis vibu, mis oli üks ell [umbes 45 tolli] pikk, ja samuti paari noolt.»

Lehestiku varjust ilmus nähtavale trobikond inimesi, kes «hüppasid, tantsisid ja sirutasid käsi ning karjusid võõrikul viisil». Meretõusust jäänud vesi eraldas neid inglastest, hea tahte märgiks saatis Drake neile paadiga «asju, mis tema arvates pidid neile rõõmu valmistama, nagu nuge, kellukesi, helmeid ja muud». Kingitused kätte saanud, eraldus grupist kaks meest, «kes jooksid teineteise järel ülimalt nõtkel moel … laskudes nõlva mööda väga kiiresti veepiiri poole». Seal nad peatusid, söandamata sammugi edasi astuda.

Drake’i meeskond pakkus neile veel lati külge seotud nööri otsa kinnitatud kingitusi. Põlisasukad andsid vahetuseks sulgi, mida nad peas kandsid, «kinnitatud hambaorgi moodi luutükiga, ühest otsast nikerdatud, umbes kuus tolli pikk, kenasti läikima hõõrutud». Teises mõistatuslikus rituaalis eraldusid mehed üksteise järel kaaslaste hulgast ning jooksid edasi-tagasi, osutades taeva poole, mida Drake’i mehed pidasid märguandeks, «et nad kohtlevad meid igati rahumeelselt». Kui aga inglased lähenesid, «siis nad hoidusid eemale, sest neid keelas nende jumala Setebose oraakel, ja see Setebos, nagu nad oma suurt jumalat nimetavad, on saatan ise». Setebose nimi pärines Magalhãesi kroonikakirjutajalt Pigafettalt, kelle teksti Richard Eden 1555. aastal inglise keelde tõlkis, kuni see köitis William Shakespeare’i tähelepanu, nii et ta pani näidendis «Torm» (1611) muinasjutulise koletise Calibani suhu sõnad: «Oi Setebos! Need on vast kenad vaimud!»

Fletcher oli selleks ajaks juba piisavalt põliselanikke näinud, et esitada ohuhinnang. Ehkki nad ilmutasid laevade saabumisel külalislahkust, siis võisid nad saabunud ju une pealt tappa? Varastada nende elutähtsad varud? Nad võisid olla ohutud, aga nende väljanägemise järgi otsustades sama hästi liidus saatanaga. «Nad käivad alasti, ainult mingi nahk või karusnahk õlgadel, kui nad külmas istuvad või lamavad … Mõnel neist … kummalgi pool pead pulgake (nende isikute austamise märk) või suur ja lihtne sulg, mis kaugemalt vaadates sarnanevad sarvedega, nii et seesugune pea alasti keha kohal (kui ikka saatanad ennast sarvilisena näitavad) võis tõepoolest saatana mulje jätta.»