Kirjastus Helioses ilmunud Kate Summerscale’i «Foobiate ja maaniate raamat» annab põneva lühiülevaate inimeste psüühikakiiksudest – 99 kinnismõttest, nii haruldastest kui ka laialt levinud vaimse tervise häiretest. Üks huvitav foobia on pesemishirm ehk ablutofoobia.
PESEMISHIRM ⟩ Miks lapsed vanni kardavad?
Ablutofoobia kimbutab kõige rohkem lapsi ja tihti on tegemist ajutise, lapsepõlves kogetava hirmuga, mis mõnel juhul võib kesta ka aastaid. Aga vastumeelsus pesemise ees on inimkonnas olnud läbi ajaloo.
Läbi ajaloo on pesemisega oldud pepsid
Prantsusmaal oli pesemishirm laialt levinud XIX sajandi alguses, kui paljud uskusid, et mustus on kaitsekiht haiguste vastu ning higilehk annab tunnistust tervisest ja seksuaalvõimekusest.
Nagu seletab USA ajaloolane Steven Zdatny, oli ühiskonnas, kus alastust peeti häbiväärseks, niikuinii raske end põhjalikult pesta.
Ühes Prantsuse maahaiglas sai naispatsient vihaseks, kui tal soovitati vanni minna. «Ma olen 68 aastat vana,» ütles ta nördinult, «ega ole iial end sealt pesnud!»
Ülemklassid olid samamoodi pepsid. «Minu peres ei käinud keegi kunagi vannis!» meenutas krahvinna de Pange. «Kaelast saadik vette sukeldumine tundus paganliku kombena.»
Hügieeniharjumuste õpetamine on olnud keeruline
Sajandi teisel poolel, kui teadlased tuvastasid mustuse ja haiguste leviku seose, püüdsid õpetajad õpetada moodsaid hügieenivõtteid lastele, kes polnud end iial käsnaga nühkinud ega vette kastnud.
Ka Prantsuse armee üritas nekruteid puhtusega harjutada ning andis 1902. aastal välja manuel d’ hygiène’i, mis õpetas sõdureid hambaid pesema, keha küürima ja aluspesu kandma. Põhja-Prantsusmaal Douais andis sõjaväeülem oma meestele käsu pesta vägisi noort suurtükiväelast, kes väitis, et kardab kümblemist. Sõdurid lohistasid oma kasimatu seltsimehe pesumajja ja hoidsid teda duši all. Suurtükiväelane suri kaheksa päeva hiljem, Zdatny sõnul kirjutati tema surm šoki ja õuduse arvele, mida põhjustas naha kokkupuude veega. Tundus, et hirm oli noormehe tapnud.