Sinijärv soovitab: luulekogu, mis jääb meelde

Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Aare Kristoforos Arndti luulekogu «Nelikümmend hingetõmmet».

Vanal halval ajal oli olemas selline veider sõna nagu «harrastusluuletaja». Päris luuletajad olid justkui need, kelle raamatuid avaldasid riiklikud kirjastused ja harrastusluuletajad need, kes küll kirjutasid, aga enamasti kehvasti ja ega neid peaaegu avaldatud ka. Seda enam oli klubilist tegevust, üksteisele ette lugeda ikka tohtis. Kuigi tegelikult on ju kõik luuletajad sisuliselt harrastusluuletajad, paljast poeesiast päriselt ära pole eales elanud ka parimad.

Aare Kristoforos Arndt, «Nelikümmend hingetõmmet». Foto: Raamat

Tänapäeva harrastusluulele annab hoogu ka internet, lisaks on juba aastakümneid võimalus oma paberraamat või mitu(kümmend) välja anda sisuliselt igaühel. Paljud annavadki. Ning mõnedki kasvavad tasakesi kirjanikuks. Kui ma kümmekond aastat tagasi Aare Kristoforos Arndti tekstidega internetis esmakordselt kohtusin, mõjus ta pigem harrastusautorina. Oli päris vaimukaid ja teraseid asjakesi, aga küllalt ka kobavat eneseotsimist. Vahepealsetel aastatel on Arnd kokku pannud päris mitu raamatut ja seni viimane «Nelikümmend hingetõmmet» mõjub täiesti meeldiva, kompaktse ja rahuliku luulekoguna. On olemas mingi mõtlik maailmavaatamise tunne, on ka natuke sõnamängu ja –loomet, aga mitte vigurdamiseni viidud kujul. Hea väikese luuleraamatu maht on ära tabatud, seda on võimalik ka ühe hooga ja jätkuva loona lugeda. Näha on, et autoril pole vaja ilmtingimata kõik kirjapandu lugeja ette kanda, ta on teinud oma valiku. Valik on hea. Meeldiv lugeda. Kaugeltki mitte iga objektiivselt hea raamatu kohta ei saa samal ajal kasutada ka sõna «meeldiv». Siin saab.

Meeldiv aga on teadupärast meeldiv. Võib osutuda meeldejäävakski.