Kes tappis Paunveres kaks eakat? Eesti oma politseiromaan jutustab 90ndatel juhtunud loo

Romaanide «Topeltmõrv Paunveres» ja «Hea ment» autor Rauno Võsaste. Foto: Eili Arula

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Rauno Võsaste romaani «Topeltmõrv Paunveres».

Taastatud iseseisvuse algusajad hakkavad üha rohkem ilukirjandusse jõudma. Ju on ajaline distants parasjagu suureks kasvanud, et näiteks mineva sajandi üheksakümnendad aastad on veel piisavalt hästi meeles, et neist üsna täpselt kirjutada. Ja samas juba piisavalt kauged, et natuke läheb juba segi ja uduseks, saab loomingulisel poolel vabamalt lennata laske. Liiga värskest mälestusest kujuneb sageli mõttepäevik või memuaar või kroonikasugemetega kirjatöö, veidike settimist ja pilves selginemist tundub tarvis minevat.

Rauno Võsaste, «Topeltmõrv Paunveres». Foto: Raamat

No ja kogemust samuti. Usutavasti päris politseiromaane ongi Eestis seepärast nõnda vähe, sest reaalne kogemus kirjutada oskavatel inimestel enamjagu puudub ja kogenud isikud pole suuremalt jaolt suuremad asjad kirjanikud. Ja miilitsa-aegadel oli nonde teemade vastu loomulik tõrge, arusaadav ju, tasus nina sest maailmast eemal hoida.

Rauno Võsastel on kogemust nii politseitöö alalt kui mujaltki. On juba ka kirjanikuna. Ning et seni viimane teos paigutub tegevuselt alles 1997. aastasse, võib loota, et aegu ja asju, millest lugusid luua, leidub veel mõneks ajaks. Aastakümnes eneses liiga palju meeldivat ei olnud ning kuritöödes pole seda juba olemuslikult, ent pärishea mäluvärskendus aegadest, millest kummalisel kombel sai enam-vähem terve nahaga läbi tuldud, on see ikka. Nondel, kes terve nahaga ei tulnud, ega isegi eluga mitte, on värskendusest muidugi vähe kasu.