Mida võib kättemaksuiha inimest tegema panna?

Emelie Scheppi «Karu magab» on seitsmes raamat Jana Berzeliuse sarjast. Jana seisab siin silmitsi närvekõditava mõrvajuhtumiga, millel on ootamatud pöörded. Samal ajal on tal üha raskem varjata, kust ta pärit on ja kes ta tegelikult on.

Norrköpingi lähedalt kõrvalisest majast leitakse tapetud mees. Räsitud surnukeha kõhtu on topitud kaisukaru. Kaisukas juhatab kriminaalkomissar Henrik Levini ja kriminaalinspektor Mia Bolanderi Filippa Falkini, endise politseinikuni, kellel on kaitstud identiteet. Teda on elus tabanud raske tragöödia ja ta on ainus, kellel on kurjategijaga mingi seos. Ent kas ta on nõus politseid juhtumi lahendamisel aitama?

Samal ajal, kui Jana Berzelius püüab tapja jälgi ajada, tuletab ta tume minevik ennast meelde. Ta võtab tarvitusele kõik meetmed, et kaitsta meest, keda armastab. Kuid mees on tema saladusele jälile saanud ning otsustanud tõe välja uurida, mis see ka ei maksaks.

Loe raamatust katkendit!

***

Emelie Schepp, «Karu magab». Foto: Raamat

Esmaspäev

Kriminaalinspektor Mia Bolander p i i l u s Patrik Wikingi poole, kes magas sügavalt tema kõrval. Suu pooleldi avatud ja habe kokku surutud. Rinnakorv tõusis ja langes rahulikus rütmis. Hääletult võttis Mia öökapilt mobiili ja täheldas, et kell on kolmveerand kaheksa hommikul. Ta avas ekraani ja pööras teise nurga alla, et terav valgus mehele silma ei paistaks.

Stockholmsvägeni liiklus mürises kollase kortermaja ees, kus paiknes ta kahetoaline korter. Polnud just Norrköpingi ilusaim linnaosa, aga üür oli normaalne. Ja see asus linna õigel poolel, kaugel Navestadist ja Hagebyst, kus möllasid jõugud.

Vägivald oli viimastel aastatel kasvanud ja muutunud jõhkramaks. Vaid umbes kuu aega tagasi tapeti Vrinnevi metsas noaga kolm meest ja pärast seda lasti mahajäetud bensiinijaamas õhku kahekümneaastane nooruk.

Juhtum oli kuulutatud prioriteetseks ning kuna kolleeg Henrik Levin viibis isapuhkusel, kutsuti appi Patrik. Mia polnud esiti asendajaga töötamisest kuigi suures vaimustuses, kuid mingil põhjusel hakkas Viiking talle meeldima. Oma helesiniste silmade, blondide juuste ja suure habemega meenutas mees tõepoolest viikingit. Samas oli ta hea uurija ning tal polnud meeskonda sulandumisega mingit muret.

Kuid kõik pöördus pea peale, kui neid aiamajade juures tulistati. Patrik sai kuuli reide ja sattus haiglasse. Et mitte aega kaotada, otsustas Henrik tagasi teenistusse tulla. Juurdlus lõppes jõhkralt, kui tööstuspiirkonnas plahvatas pomm ja mitmed jõuguliikmed kaotasid elu. Viikingil sai toona välitöödest villand. Ta otsustas ameti maha panna ning asuda tööle hoopis majanduskuritegude osakonda. Sellest oli nüüdseks möödas veidi üle nädala. Ja sama kaua olid nad olnud paar.

Mial polnud aimugi, mida mees temas nägi. Ta polnud klassikaline iludus, ei hoolinud moest ega trendidest ning oli üsna mahlaka suuvärgiga. Pealegi vajusid ta rinnad iga aastaga rohkem lonti, blond paažisoeng muutus üha katkutumaks ja otsaette tekkis üha rohkem kortse.

Kuid mees meeldis talle. Kohe väga meeldis, ja Patrik otsustas ju ometi igal hommikul tema voodis ärgata. Kehas kõditas. Mitte mehe sealoleku pärast, vaid sellepärast, mida ta mobiiliekraanil nägi. Ta otsis eile õhtul Blocketi kasutatud asjade saidilt kihlasõrmuseid ning leidis paar pruugitud kuldsõrmust, mida müüdi murdosaga sellest hinnast, mis nad väärt olid.

Mia hammustas huulde. Esiti oli ta olnud kahevahel, kas Patrikuga sammuke edasi liikuda on hea mõte. See oleks aga kahtlemata kiire edasiliikumine. Kuid sõrmused maksid vaid seitsesada krooni ja ta arvas, et need oleksid neile parajad. Arvestades ta piiratud eelarvet, on ilmselt ette nähtud, et ta peab need ära ostma.

Mia naeratas endamisi, teatas müüjale, et tahab äri teha, ja pani mobiili öökapile.

Patrik magas ikka veel.

Ettevaatlikult kohendas Mia pesus viledaks kulunud tekki üle rinna ja tõmbas sõrmedega läbi juuste, kuniks need olid täiuslikult üle padja. Seejärel suskas ta meest ning sulges silmad. Jumal, kui nõmedaks ta oli muutunud.

Patrik liigutas ennast voodis, ringutas ja haigutas. Mia ootas hetke, enne kui samuti silmad avas.

«Tere hommikust!»

«Tere hommikust!» vastas Patrik. «Kas sa ärkasid praegu?»

«Jah,» valetas Mia ja lebas täiesti liikumatult, et juuksed paigast ära ei nihkuks.

Mees kallutas ennast tema kohale ja hakkas teda just suudlema, kui mobiil helisema pistis.

«No mida kuradit.»

Mia sirutas käe välja, sai telefoni kätte ja nägi, et helistajaks on ta ülemus Gunnar Öhrn.

«Gunnar, mis sa tahad?» võttis Mia lakooniliselt vastu.

«Et te sõidaksite Henrikuga otsekohe Kolmårdenisse,» vastas mees.

Mia ohkas.

«Miks siis?»

«Üks mees leiti oma kodust surnuna. Ja see kõlas pahasti, Mia. Väga pahasti.»

**

«Mis sul on?»

Prokurör Jana Berzelius vaatas Per Åströmi uurivalt, kui nad kesklinnas Skomakaregatanil majauksest väljusid. Mehel oli seljas helesinine ülikond, valge särk oli kurguni kinni nööbitud ja blondid juuksed vajusid laubale nagu alati.

«Midagi pole.»

Per pani talle käe ümber, enne kui nad pöörasid Dalsgatanile ning jalutasid läbi Holmentorneti värava, mis oli sissepääsuks tööstusmaastikule vanade vabrikuhoonete juurde.

Jana tundis, kuidas ärevus kasvab. Per oli ainus mees, kes oli talle kunagi tõeliselt meeldinud. Nad olid mitu aastat koos töötanud, kuid vaid kuu aega tagasi näitas ta välja, kui palju Per talle tähendab. Talle meeldis tema lähedal olla. Ent selle lühikese aja jooksul, kui nad olid olnud paar, ei olnud ta Peri kunagi nii eemalolevana näinud kui praegu. Ta oli kindel, et midagi oli juhtunud.

«Sa ei pea mind bürooni saatma,» ütles Per.

Tänavat mööda lähenes tänavapuhastusauto, mis mürises ning kive ja kruusa kokku pühkides undas.

«Ma kasutan igat võimalust sinuga koos olla,» vastas Jana valjusti, et lärmist üle rääkida.

See oli tõsi, ta oli viimastel päeval veetnud kogu vaba aja Peri pool.

Mees vaatas tema poole ja noogutas.

«Kas ma kõnnin liiga kiiresti?»

«Ei,» vastas Jana.

Jana oli kõikidele öelnud, et talle sõitis otsa jalgrattur, kui ta jooksmas käis. Ei Per ega politsei teadnud midagi tema seotusest nädalataguse tohutu plahvatusega tööstuspiirkonnas. Teda pussitati, kui ta päästis üht poissi jõugu käest, ning kui pomm plahvatas, pääsesid nad mõlemad napilt eluga. Jalg valutas ikka veel noahaavast, kuid teised vigastused olid nüüd paranenud.

«Kas lõikame üle väljaku?» küsis Per.

Jana noogutas ja nad jalutasid koos üle munakivide, mööda kahest ülikonda riietunud mehest, kellel olid mobiilid käes, ja ühest oranžide kõrvaklappide ja suure seljakotiga noorest naisest. Möödus lakkamatu voog autosid, kui nad kõndisid Gamla torgeti ääres asuva advokaadibüroo punase ukseni.

«Nojah siis,» ütles Per, kui nad kohale jõudsid.

Jana kallutas end ettepoole, et meest suudelda, kuid too pööras pea ära, kallistas teda tugevasti ja hoidis mõnda aega nii.

«Ikkagi on tunne, et miski vaevab sind,» ütles Jana naeratades.

«Mul on lihtsalt tööleminekuga veidi kiire,» vastas mees.

Jana naeratus kustus. Ta oli lubanud endale hetkelist õnne. Võib-olla sellepärast ei olnud ta varem reageerinud? Sest oleks pidanud. Ta oleks pidanud aru saama, et miski oli juba ammu viltu.

«Ma ei taha sind süüdistada,» ei jätnud ta järele, «aga sa oled juba möödunud pühapäevasest õhtusöögist saadik äraolev.»

«Ma olen pidanud veidi muule mõtlema,» vastas mees vaikselt.

«Nagu näiteks?»

Per ei vastanud. Jana uuris teda, püüdis tema ilmet tõlgendada, ent see oli võimatu.

«Per,» anus ta. «Ütle, mis juhtus!»

Mees langetas pilgu ja hingas sügavalt.

«Käis uksekell,» alustas ta. «See oli vahetult enne õhtusööki ja ma ... ma arvasin, et sina oled, aga kui ma ukse lahti tegin, seisis seal tema.»

«Kes?» küsis Jana, tundes hirmu vastuse ees.

Per tõstis pilgu ja vaatas talle oma erinevat värvi, sinise ja pruuni silmaga otsa.

«Danilo Peña.»

Kuigi Jana oli valmis, kangestus ta täiesti.

Danilo.

Mees, kes muudkui ta ellu ja sealt välja liikus, kes jagas ta verist minevikku ja kes kujutas talle ja Perile alatist ohtu. Ta oli kiirustanud koju sellele õhtusöögile, kuna kartis, et Danilo ilmub välja, aga kui ta kohale jõudis, oli Per üksi. Ja paistis nagu ikka. Seega andis ta endast parima, et sellest lahti lasta.

«Miks sa sellest alles nüüd räägid?»

Jana süda tagus hirmust.

«Ma ei tea,» vastas Per ja lasi lipsu veidi lõdvemaks, nagu tunneks, et teda süüdistatakse. «Äkki sellepärast, et mulle meenus, mida ta on teinud.»

«Mis juhtus?» küsis Jana.

Per raputas pead.

«Midagi ei juhtunud.»

Jana ei andnud alla.

«Aga mida ta tegi, mida ta ütles?»

«Ilmselt tahtis ainult hirmutada,» vastas Per puiklevalt. «Aga ma muretsen.»

«Mille pärast?»

«Sinu pärast,» vastas mees.

«Minu?»

Janat läbis ebameeldivussööst.

«Ta oli sinu juhtum, Jana. Sina kandsid hoolt, et ta satuks kohtupsühhiaatriahaiglasse.»

«Jah, aga ...»

«Ta on äärmiselt vägivaldne ja ta ...»

«Aga sa ei pea ju muretsema? Mul pole Daniloga mingit pistmist.»

Jana hammustas keelde, vastus oli libisenud ta huulilt liiga kiiresti.

Per uuris teda nii kaua, et see tundus terve igavikuna. Jana pidi pingutama, et pilku kindlana tema omas hoida.

«Olgu,» ütles mees lõpuks ja andis ta põsele kiire musi. «Õhtul näeme. Mine nüüd prokuratuuri.»

«Lähen, lähen,» kostis Jana, kuid jäi sellegipoolest paigale ja vaatas Perile järele, kui too välisuksest majja kadus. Alles siis, kui uks mehe järel sulgus, pööras ta ringi ja läks sealt minema.

**

Kriminaalkomissar Henrik Levin väljus autost Norrköpingist kolmekümne kilomeetri kaugusel ning silmitses madalat punast maja Kolmårdeni metsas. See paiknes eraldatult tillukesel lagendikul, mida ümbritsesid kõrged männid ja tihedad kuused. Garaaži ees seisis hõbedane Audi ja metsatukast paistis vilksamisi kaks hirve. Kõik oli kummaliselt vaikne ja rahulik ja kui mitte arvestada piirdelinti ja politseiautosid, oli tegemist ilusa paigaga. Ta teadis seda piirkonda, nad olid Emma ja lastega siin tihti mustikal ja seenel käinud. Kuid nad olid hoidunud tee lähedale, kuna mets oli sügav ja eksida kerge.

«Mis juhtus?»

Mia oli ilmunud ta kõrvale. Ebaharilikul kombel oli tal seljas ilus pluus ja jalas mustad püksid.

«Eks meil tulebki see välja uurida,» vastas Henrik napisõnaliselt ja lõi autoukse kinni.

«Ma mõtlen sinuga. Pagan, mis sinuga juhtunud on?»

Nad polnud nädal aega näinud ega kuulnud ja nüüd jõllitas Mia teda, nagu tunneks vaevalt ära. Henrik mõistis, miks. Tumesinine T-särk lotendas seljas, põsed habemetüükas ja juuksed sassis. Mia ise nägi särav välja. Lõpuks ometi oli ta leidnud armastuse ja Henrik teadis, et Patrik oli põhimõtteliselt Mia poole sisse kolinud.

Ta köhatas.

«Emmal sai mõõt täis, see juhtus.»

«Millest mõõt täis?»

«Jätame selle hilisemaks,» ütles Henrik, kui kriminalist Anneli Lindgren neile kutsuvalt viipas. Ta seisis majauksel koos kahe kolleegiga ja eredas päikesevalguses näisid nende tunked silmipimestavalt valged.

«Seega, mis meil on?» küsis Henrik ja noogutas kolleegide suunas, kes olid mõlemad kolmekümnendates mehed.

«Mitte kuigi palju.»

Anneli tõmbas maski alla ja vaatas neile otsa. Ta näojooned olid pehmed, kuid pilk terav.

«Surnukeha on köögis maas,» ütles ta, «ja kõik muu viitab sellele, et teda rünnati seal. Me pole leidnud verd ei väljaspool maja ega üheski teises toas. On ka valvekaamera, aga keegi on selle ära lõhkunud.»

«Kas me oleme tuvastatud isikus kindlad?» uuris Mia.

Anneli noogutas.

«Ohvri nimi on Erik Johansson. Kuuekümne kuue aastane, endine Kalmari politsei uurija. Üksik.»

«Ja surma põhjus?»

«Tuleb kohtumeditsiinil kindlaks teha. Surnukeha läheb sinna kohe, kui teie olete seda näinud. Kurjategija on ta kõhu lõhki lõiganud, ilmselt noaga, ja ... tuleb öelda, et ma pole kunagi midagi sellist näinud.»

Anneli hääl kõlas murelikult.

Henrik vaatas uuesti ringi. Mets oli vaat et veidralt vaikne. Ta hindas seda, leidis, et on tore pääseda eemale piirdelindi taga seisvatest uudishimulikest pealtnägijatest, kel olid mobiilikaamerad käes, ja tegelemisest ajakirjanike pealetükkivate küsimustega. Kuid miski talle selles paigas ei meeldinud ja ta ei suutnud mõista, mis täpselt.

«Kes ta leidis?» küsis Mia.

«Sofia Larsson,» vastas Anneli. «Üks noor tüdruk, kes tuli siia toidukotte tooma. Välisuks ei olnud lukus ja kuna tal oli vaja allkirja, sisenes ta lahtisest verandauksest maja tagaküljel, et näha, kas leiab Eriku, ja nojah ... leidiski.»

Henrik tõmbas käega mõtlikult üle habemetüüka. Ka kurjategija võis siseneda sealtkaudu.

«Kas kuller oli veel siin, kui esimene patrull kohale jõudis?» küsis ta.

«Jah,» vastas Anneli. «Kuigi me ei tea, mida tüdruk teinud oli, ta vaevu mäletas, et helistas hädaabinumbrile, aga temast on jäänud verised jalajäljed ümber surnukeha. Ta viidi trauma tõttu otse EMO-sse.»

«Kas sa oskad midagi toimumisaja kohta öelda?» uuris Henrik.

«Arvestades, et koolnukangestus on täielikult välja arenenud, pakuksin, et tapmine leidis aset umbes kümme-kaksteist tundi tagasi,» vastas Anneli.

«Järelikult õhtul kella kümne ajal. Kas tegemist võis olla kaklusega, mis läks käest?»

Anneli raputas pead.

«Vägivald on kahtlemata agressiivne ja suunatud peamiselt pähe ja kõhtu ...» tegi ta algust.

«Seega pidi keegi tema peale tohutut viha pidama,» katkestas Mia.

«Ma mõtlen, miks muidu tuleks kurjategija siia üksildasse metsamajja kõikide kärbeste, puukide ja teiste kuradi pisimutukate keskele ja ta nii jõhkralt tapaks, nagu sa ütled?»

«Kuid ohvril pole märkigi ründe tõrjumisest,» jätkas Anneli rahulikult. «Seevastu leidsime põrandalt püstoli, aga ma ei tea, kas see kuulub Erikule.»

«Äkki on tegu röövmõrvaga,» pakkus Mia.

«Seda ka mitte,» vastas Anneli kohe.

«Miks ei?» Mia kortsutas kulmu. «On palju näiteid, kui inimesi on üksildases eluasemes röövitud ja tapetud.»

«Jah, aga me ei näe, et midagi oleks varastatud. Auto on alles, telefon leiti magamistoast kirjutuslaua alt ja ma olen veendunud, et asi on milleski muus.»

«Kuidas sa saad selles nii kindel olla?“ küsis Henrik.

«Nagu öeldud, on mõrv vägagi jõhker, verine ja ...» Anneli hingas sügavalt sisse. «Tema kõhus on üks ese.»

«Ese?» pahvatas Mia. «Mis ese?»

«Ma ei tea veel,» vastas Anneli tõsiselt.

Henrik noogutas.

«Näita meile.»