Üks korralik Eesti noorte seebiooper, mida on raske käest panna

Foto: Shutterstock

Kristi Piiperi «Tõde või tegu» on triloogia teismelisest tüdrukust, kes harutab lahti oma perekonna ja lastekodu asukate saladusi. Mulle jäi kunagi ammu silma, et neid raamatuid kiidetakse ja tundus paras seeria ühe köitena ette võtta, kirjutab raamatublogija Mariann vendelin.

Tänapäev, Eesti. Stella 14. sünnipäev algab tema ema kadumisega. Järgneb keeruline aasta, aga tüdruk kohaneb koos vanatädiga elamisega. Kuid ta ei suuda leppida ema kadumisega ja on kõigeks valmis, et ta üles leida, aga mida rohkem ta perekonna minevikus kaevab, seda rohkem soppa lendab. Tasub hoolikalt mõelda, enne kui saladustes sorima hakata. Stella satub kohaliku gängi musta nimekirja, saab teada, kes on tema isa, saadab parima sõbranna hullumajja, sõidab Vormsile võimaliku õe jälgi ajama, kolib lastekodusse, kus samuti toimub midagi ülimalt kahtlast.

Kristi Piiper, «Tõde või tegu». Foto: Raamat

«Tõde või tegu» pakub tõepoolest põnevust. Igav ei hakka kolme raamatu jooksul kordagi, kuna kogu aeg on midagi pöörast lahti. Kui kirjeldada triloogiat ühe sõnaga, oleks see hullumeelne - igasse ossa jagub hulle ning peategelasel on pidevalt mingi hullumeelne asi käsil. Minu jaoks oli draamat isegi liiga palju. Oleksin tahtnud rohkem realistlikkust, usutavust. Ei saa öelda, et see on halb teos, aga ta ei olnud minu jaoks.

Noorte seebiooper, mis üle kolme osa lahti rullub, sisaldab kõikvõimalikke teemasid, mis pähe võiks tulla - esimene armastus (olemas), rase teismeline (olemas), alaealiste peod (olemas), alkohol ja uimastid (olemas), armukadedus (olemas), homo- ja biseksuaalsus (olemas), keldribaari gäng (olemas), vaimuhaigused (olemas), kahtlane äritegevus (olemas), kadunud ema, kadunud isa, kadunud õde (olemas). Ainuke, mis puudub, on tülid vanematega, kuna täiskasvanuid lihtsalt ei ole - Stella ema on kadunud, isa pole kunagi pildil olnud, vanatädist ei saa hoolitsejana asja, parima sõbranna ema on ka eemalolev, isegi lastekodus on turvanõuded puudulikud. Seega jagub vabadust ringi hiilida või Eesti teise otsa sõita. Enamik tegevusest toimub suvel, nii et takistuseks pole ka kool.

Probleemid ei ole väikesed, vaid igaühega kaasneb terve raamatu jagu draamat. Iga järgnev teema oli eelmisest veel rohkem ülepaisutatud. 

Tegelased ise on noored ja rumalad. Ebameeldivad omadused kaalusid positiivsed üle, mistõttu ei läinud mulle kellegi käekäik eriti korda. Stella mängib ühest küljest detektiivi, aga teisalt on taipamatu vusserdis. Eriti ärritav on tema parim sõbranna Kärt ja mul ei olnud mingit tõmmet ka Johannese poole. Ilmselt süvendas mu antipaatiat ka kohmakas dialoog. Ainuke meeldiv tegelane oli Priit.

Ootamatused ja närvikõdi hoidsid siiski lugemas ja raamat läks ludinal. Kristi Piiper pole end tagasi hoidnud ja raske on aimata, mis tal tegelaste jaoks varus on. Üldise loosuuna võib veel ära arvata, aga mitte seda, mida teismelised sinna jõudmiseks ette võtavad. Erinevad liinid olid hästi kokku põimitud, ka kõik need keerulised sasipuntrad. Lõpuks jooksid paljud niidiotsad ilusti kokku, aga jäi ka lahtiseid. Õhku jäi rippuma piisavalt teemasid, et kirjutada veel järgesid.

Raamatut lugedes oli kohe tunda, et tegevus toimub Eestis, aga ma ei oskagi täpselt välja tuua, mis see salapärane miski on, mis eesti noortekaid muu maailma omadest eristab. Põhiteemad on ju samad. Küll oskan välja tuua kaks detaili, mida kodumaised autorid eriti paistavad armastavat - räämas majakesed eraldatud maakohas ja salapärased varemed. Mul sattus nüüd üsna järjest lugemisse kaks väga erinevat eesti kirjaniku noorteromaani ja ma ei saa neid võrdlemata jätta. Esimeses uskusin iga sõna, aga tundsin draamast puudust, teises keerati tuurid täiega üles, aga toimuvat oli raske uskuda. Eelmine oli muidugi Ene Sepp «Sügis, hobused ja vabadus».

Kui suured probleemide segapuntrad meeldivad, lisaks perekonnasaladused ja teismeliste draama, siis on «Tõde või tegu» täiega sinu raamat!