Kui lapsehoidja lahkudes ei julge laps enam magama minna

Foto: Shutterstock

Ragnar Jonassoni «Saar», painav, pingeline ja lõikavalt kõlekülm nagu Islandi talv, kirjeldab ühe naise teekonda kõige sügavamatesse pimedasse soppidesse peidetud tõeni, heites valgust ta enese süngele minevikule.

Neli sõpra sõidavad saarele. Tagasi pöörduvad üksnes kolm.

Kriminaalpolitsei inspektor Hulda Hermannsdóttir saadetakse muust maailmas ära lõigatud Elliðaey saarele asja uurima ja peagi märkab ta häirivaid sarnasusi varasema juhtumiga – kümme aastat tagasi jumalast niisama hüljatud Vestfirðiris mõrvatud noore naise looga.

Kas neis inimtühjades paikades varitseb kannatlikult oma ohvrit tapja?

Uurijale puru silma ajamisele keskenduvas kassi ja hiire mängus osalevas Huldas kasvab veendumus, et keegi ei räägi tõtt – ka talle kõige lähedasemad inimesed. Aga kes murdub esimesena? Ja milliseid saladusi varjab saar? 

Loe raamatu proloogi!

***

Ragnar Jonasson, «Saar». Foto: Raamat

Kópavogur, 1988

Lapsehoidja hilines.

Paar ei käinud naljalt õhtuti väljas, niisiis olid nad hoolega juba ette veendunud, et lapsehoidja saadaval oleks. Ta oli nende juures varemgi mõned korrad last hoidmas käinud ja elas kõrvaltänavas, kuid midagi enamat ei teadnud nad ei tema ega ta perekonna kohta, ehkki tundsid ta ema piisavalt, et temaga naabruses kokku sattudes mõned sõnad vahetada. Aga nende seitsmeaastane tütar vaatas tüdrukule, kes oli kakskümmend aastat vana ja tema jaoks väga glamuurse ja täiskasvanulikuna tundus, alt üles. Ta rääkis alalõpmata, kui tore neil koos oli, milliseid ilusaid riideid lapsehoidja kandis ja milliseid põnevaid unejutte jutustas. Tütre innukas valmisolek lapsehoidjaga koos aega veeta vähendas süümepiinu, mida nad lõunasöögikutset vastu võttes olid tundnud: nad olid kindlad, et nende väike tütar pole mitte üksnes heades kätes, vaid tal on ka meeldiv õhtu. Nad oli tüdrukuga kokku leppinud, et too hoiab last kella kuuest kuni südaööni, aga kell oli juba kuus läbi, tegelikult peaaegu pool seitse, ja õhtusöök pidi algama kell seitse. Pereisa tahtis helistada ja uurida, mis lapsehoidjaga juhtunud oli, kuid ta naine ei tahtnud hakata tühjast tüli kiskuma: küll ta tuleb.

Oli märtsikuine laupäevaõhtu ja hetkeni, mil selgus, et lapsehoidja hilineb, oli valitsenud rõõmus ootusärevus. Paar ootas pikisilmi lõbusat õhtut naispoole ministeeriumi töökaaslaste seltsis ja nende tütar oli niisama elevil, lootes veeta aega koos lapsehoidjaga filme vaadates. Perel ei olnud videomakki, aga erilist juhtumit arvestades olid isa ja tütar käinud kohalikus videolaenutuses ja rentinud sealt maki koos kolme kassetiga; väikesel tüdrukul oli lubatud üleval olla nii kaua, kui ta tahab – kuni jaks otsa saab.

Kell oli veidi pool seitse läbi, kui uksekell viimaks helises. Pere elas Kópavoguris, Reykjavíkist lõunas asuva linnakese väikese kortermaja teisel korrusel. Tegemist oli unise, Reykjavíki ja teiste suuremate linnade vahele kiilutud kohakesega, mille asukad enamasti pealinnas tööl käisid.

Ema vastas uksetelefonile. Lapsehoidja oli viimaks kohale jõudnud. Mõni hetk hiljem seisis ta läbiligunenult ukse taga ja selgitas, et oli tulnud jalgsi. Vihma valas nagu ämbrist ja tüdruk tilkus veest. Ta palus hilinemise pärast piinlikkust tundes vabandust.

Paar tõrjus ta vabandusi, tänas teda tuleku eest, tuletas meelde kodukorda ja küsis, kas tüdruk oskab videomakki kasutada. Sel hetkel sekkus nende tütar teatega, et tal ei ole selleks abi tarvis. Ta ei jõudnud ilmselgelt ära oodata, millal ta vanemad uksest välja saavad ja tema võib videote vaatamise maratoniga pihta hakata.

Takso juba ootas, kuid emal oli raske lapsest lahkuda. Nad käisid küll aeg-ajalt väljas, kuid ta polnud eriti harjunud tütart koju jätma. «Ära muretse,» ütles lapsehoidja viimaks. «Ma hoolitsen tema eest hästi.» Ta mõjus seda öeldes meeldivalt usaldusväärsena ja lisaks oli ta varem alati oma lapsehoidjaülesandeid kohusetundlikult täitnud. Niisiis suundus paar viimaks läbi vihmaladina taksosse.

Õhtu edenedes tundis ema nende tütre pärast üha kasvavat ärevust.

«Ära ole rumal,» ütles ta abikaasa. «Olen kindel, et tal on pidu pilvini.» Mees heitis pilgu käekellale ja lisas: «Ta on praegu juba otsaga teise või kolmanda filmi juures ja nad on kogu jäätise nahka pannud.»

«Mis sa arvad, kas nad laseksid mul valvelauast helistada?» küsis naine.

«Kas praegu pole helistamiseks hiljavõitu? Ma usun, et nad on teleka ette tukkuma jäänud.»

Lõpuks asusid nad koduteele kavatsetust natuke varem, veidi pärast kella ühtteist. Selleks ajaks oli kolmekäiguline õhtusöök söödud ja ausalt öeldes oli see pisukeseks pettumuseks osutunud: pearooga, milleks oli olnud lammas, sai kirjeldada parimal juhul maitsetuna. Õhtusöögi lõppedes oli seltskond rahvast täis tantsupõrandale trüginud. Alguses oli diskor mänginud populaarseid vanu lugusid, kuid läinud siis tasapisi üle värskemate edetabelihittide juurde, mis ei olnud kindlasti paari lemmikmuusika, ehkki ise nad end vanaks ei pidanud. Olid nad ju vaevu keskealised.

Nad sõitsid veest nõretavate akendega taksos vaikides koju. Tegelikult ei olnud nad erilised pidutsejad, nad nautisid koduseid mugavusi ja õhtu oli nad ära väsitanud, ehkki nad polnud eriti napsitanud, kõigest klaas veini õhtusöögi kõrvale.

Taksost väljudes mainis naine abikaasale, et loodetavasti magab nende tütar juba ja nemadki saavad kohe voodisse vajuda.

Nad läksid kiirustamata trepist üles ega hakanud kella helistama, vaid keerasid hirmust oma last äratada ukse lukust lahti.

Aga nagu selgus, ei olnud laps sugugi veel magama läinud. Ta jooksis vanematele vastu, riputas end neile kaela ja kallistas ebaharilikult kõvasti. Vanemate üllatuseks ei paistnud ta isegi unine olevat.

«Sa oled kuidagi eriti särtsu täis,» tähendas isa talle naeratades.

«Mul on nii hea meel, et te kodus olete,» ütles väike tüdruk. Ta silmis oli veider pilk, midagi paistis korrast ära olevat.

Elutoast väljus lapsehoidja, kes neile armsasti naeratas.

«Kuidas teil läks?» küsis ema.

«Väga hästi,» vastas lapsehoidja. «Teie tütar on nii hea laps. Me vaatasime kahte filmi, need olid komöödiad ja meeldisid talle väga. Ja siis sõi ta talle jäetud lihapallid ära – suurema osa neist – ja muidugi kõvasti plaksumaisi.»

«Suur tänu sulle tulemast. Ma ei tea, mida me sinuta teinud oleksime.»

Isa võttis kuuetaskust rahakoti, luges välja mõned rahatähed ja ulatas noorele naisele. «Kas nii sobib?»

Too luges samuti raha üle ja noogutas. «Jah, suurepärane.»

Lapsehoidja lahkumise järel pöördus isa tütre poole.

«Kas sa väsinud ei ole, kullake?»

«Võib-olla hästi natuke. Kas me võiksime veel filmi vaadata?»

Isa raputas pead ja vastas lahkelt: «Ei, aeg on juba väga hiline.»

«Palun! Ma ei taha veel magama minna,» ütles väike tüdruk, kes näis nutu äärel olevat.

«Olgu, olgu.» Mees juhatas lapse elutuppa. Telesaated olid selleks päevaks lõppenud, kuid isa pani videomaki tööle ja uue kasseti makki.

Siis istus ta tütre kõrvale diivanile ja nad ootasid koos filmi algust.

«Sul oli tore õhtu, eks ole?»

«Jah ... jah, see oli vahva,» vastas tüdruk, ehkki mitte eriti veenvalt.

«Ta oli ... sinu vastu ikka kena?»

«Jah,» vastas laps. «Jah, nad mõlemad olid kenad.»

Isa hämmastus. «Mis mõttes nad mõlemad?» küsis ta.

«Neid oli kaks.»

Isa pöördus tüdruku poole vaatama ja päris leebelt uuesti: «Mis mõttes mõlemad?»

«Neid oli kaks.»

«Kas keegi ta sõpradest tuli ka siia?»

Tüdruk tegi enne vastamist lühikese pausi. Isa märkas ta silmis hirmu ja teda läbistas tahtmatult külmajudin.

«Ei. Aga see oli väga imelik, issi ...»