:format(webp)/nginx/o/2023/04/12/15251151t1h056c.jpg)
Tadhg Mac Dhonnagáini «Proua Lazare» on ajalooline romaan, mis ühendab ühe vanaema varjatud mineviku, Iirimaa rahvalaulud ja Eesti juudipere. Minus tekkis teose vastu huvi just viimase pärast, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin. Kellel ei lähe silmad särama, kui mõni välisautor võtab vaevaks Eestit mainida?
/nginx/o/2023/04/12/15251153t1hb250.jpg)
20.-21. sajand, Pariis/Brüssel/Arani saar. Levana vanaema, proua Lazare, Hana elupäevad hakkavad lõppema ja ta tuhmuv mälu paneb naise sonima keeles, millest keegi aru ei saa. Naine väitis alati, et on unustanud oma emakeele, eesti keele, kuna nooruspõlve mälestused on liiga valusad. Nimelt oli ta ainus juut oma perest, kel õnnestus holokaustist põgeneda. Lapselaps on alati tahtnud vanaema lähemalt tundma õppida, eriti kuna jäi 7-aastasena vanavanemate kasvatada, kuid too läks lukku, kui keegi tema kohta midagi küsis. Levana loodab, et saab nüüd Hanast rohkem teada, kuna tal õnnestub tema jutt lindile saada ning leida üks eestlane, kellelt küsida, mida vana naine räägib. Eestlase vastus ei vasta aga Levana ootustele mitte üks teps.
«Proua Lazare» on tõeline maiuspala perekonnasaladustega romaanide austajatele. Sündmustik rullub lahti üle aastakümnete, kaasajast proua lapsepõlve, II maailmasõja eelsesse aega, ning tõe selgitamiseks võetakse appi mitu vaatepunkti. Loos peitub kuhjaga nukrust ja saladusi, aga sellesse ei tasu sukelduda lihtsalt müsteeriumi lahendama. Lugeja eksitamine või ootamatustega rabamine ei ole kirjaniku eesmärk. Aimasin üht-teist ette, aga see ei rikkunud lugemisrõõmu. Ennekõige on «Proua Lazare» ikkagi perekonnalugu, kus on omajagu tragöödiat, kui kaotatakse pereliikmeid ning inimene peab oma kodu ja identiteediga hüvasti jätma, hoidma saladust ning terve elu valetama. Helgema poole peal on armastus ja uus algus. Proua ja lapselaps olid mõlemad sümpaatsed. Nautisin nii olevikku kui ka ajaloolist osa, teise ajastu eluolude kirjeldusi ja huvitavat kõrvalliini, mis pajatab rahvalaulikutest ja vanade pärimuste üles tähendamisest. Mind vaimustas, kuidas kirjanik haaras lennult raamatusse erinevaid teemasid, nii et ükski ei mõjunud üleliigsena.
Mõnes raamatus on mind minevikus surkimine häirinud, aga see, kuidas Levana ihkas oma juurte kohta rohkem teada saada, oli nii loomulik. Käisin ka Rahva Raamatu kirjandusklubi vestlusõhtul, mis avas mu silmad selle osas, et juutide jaoks on päritolu veel eriti oluline. Üldse on identiteedi otsimise teema tänapäeval üha aktuaalsem. Kui inimesed elavad ühes riigis, räägivad teise riigi keelt ja omavad kolmanda kodakonsust jne, siis tekibki pidetu tunne. Raamat illustreerib seda ülemaailmastumist hästi, kuna tegevus on laiali üle Euroopa - Pariisis, Brüsselis, Londonis ja Iirimaal.
Leidsin raamatust ühe tõrvatilga ka. Nimelt häiris see, kuidas kõige emotsionaalsematest momentidest hüpatakse üle. Mitme põneva sündmusega oli nii, et kirjanik ehitas momenti üles ja siis, hops, oli tegevus liikunud juba sellest hetkest edasi ning tagasivaatavalt võeti kiirelt kokku, mis juhtus. Lõpus jääb küsimusi õhku, aga pole kedagi, kes neile vastaks. Mina saan ka vastusteta rahulikult magada, aga ma ei tea, kas saaksin Levana nahas sama öelda. Pealegi, kuna kirjanik tuleb juba mais HeadRead festivalile, on täitsa võimalus otse talt endalt järgi uurida, kui miskit ikka veel kripeldab. Ootan juba väga, mida põnevat tal oma romaani kohta öelda on. Ja raamatusse autogrammi tahan ka!
Kui rääkida seosest Eestiga, siis sel asjal on oma konks, mille hammustab tegelikult läbi juba romaani kirjeldust lugedes, aga see ei vähenda lugemise lusti. Nii isutekitajana kui loo seisukohast oli Eesti mainimine hästi õnnestunud, välja arvatud ehk see, et ühe mehe eesnimi on Leib.