Sinijärv soovitab ajakirja: kui ei loe, oled loll

Ajakiri «Looming» läbi aegade. Foto: Peeter Langovits

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Eesti Kirjanike Liidu ajakirja «Looming».

Ajakirjad siia rubrikusse üldjuhul ei jõua, ent «Looming» saab selle kurja pilgu osaliseks – pole meil muid, kes sada aastat sama nime all üha paremat tegu teinuksivad.

«Loomingul» on võim, vägi, riik ja au ja ilu ja õilsus ja äkka kanti vedamist, isegi jõleduslik okupatsiooniaeg ei pannud «Loomingule» nimeks «Punane loovtöötaja» või «Kilulinna kommunist». Möga tuli avaldada, ent ridade vahelt lugemise oskus kasvas vähegi lugevale inimesele kiiresti külge. Ühe silmaga loed vahelt, teise käega kaabid kintsu. «Looming» tuli tost absurdsest ajastust läbi heade, tarkade ja jamatajuvuslike töötajatega. Peab ennast praegugi vaimliselt ülal ajakirjana, mille kohta võib öelda nii pojale kui isale, et kui ei loe, oled loll. Ehk siis vanuses viisteist kuni seitsekümmendviis võib, tuleb ja peab. Soovitada ja soovitama. Et noorem ingliskeelne põlvkond ei hakkaks arvama, et tegemist on obskuurse žurnaaliga, mis propageerib kangastelgedel kudumist või suvalist lõimumist. Ega see «Looming» liiga lihtne sõna ole.

Ei ma üle kiida. Jampsi on alati olnud ja tuleb ka tulevikus. Tibupõlves sirvisin noid ilusti kokku kõidetud esimest paarikümmet aastakäiku rõõmuga ja siis neid hilisemaid hallikaid ja veel hilisemaid oranže. Igas numbris oli miskit ägedat. Ja kräppi samamoodi. Ajakirja vist ei saagi teha nõnda, et mudru üldse ei ole. Ju on raske nõndagi korraldada, et mitte midagi asjalikku avaldada ei võta. «Looming» – au siin iseoma ajaloo jupphaaval üllitamise puhul juubli eel – oskab välja mängida kõik mängud ja tajub hästi, et tema asi on hoida eestikeelne kirjailm parlanksis.

Ja ta ongi põnev! Olen harutihti hästi rõõmus, et saan Elisa Raamatu rakenduse kaudu heita pilgu, et mis värk parasjagu ilmunud on. Enamasti päädib ülevaadatud värk sellega, et lähen kaubakeskusse ja ostan paar eksemplari. Endale ühe ja paar tükki veel, teades kohe, et uhhoi, tollele ja tälle võiks tuu ja tüü huvi pakkuda. Ju tuleb ikka paberloomingu püsitellimus ärr vormistada, tulgu ise postikasti. Tehke teiegi nii!

Kunagi oli aeg, mil «Loomingut» peatoimetas Mihkel Mutt ja ühe juhusliku vestluse käigus hakkasid minu, ammu luulendunud Reaalkooli poisi peas mingid arvurattad käima ja küsisin, et kas mitte ei peaks «Loomingu» tuhandes number peatselt kätte jõudma. Ülemtalitaja Mutt võttis asja uurida ning saigi suur juubel. Riik andis raha ja äkki kingiti ilusaid asjugi. Siinkohal soovitus «Loomingule» – teist samapalju veel. Mine hullu tea, saab vast ka raha ja ilusaid asju. Ent eeskätt ägedaid kaastöid.