VÕTA HOOGU MAHA ⟩ Kuidas liiga kiirustavas maailmas hakkama saada?

Foto: Shutterstock

Kirjastus Helios andis välja Oliver Burkemani raamatu «4000 nädalat. Surelike ajakasutus», milles on juttu kannatamatusespiraalist – kuidas kiirustamine on osa meie igapäevaelust ja kuidas see meis sõltuvust tekitab.

Kiirustamisele ärgitamine toimib vastupidiselt

Autor toob hea näite kiirustamise närvilisusest ja ebavajalikkusest liikluse näitel. USA-s on kombeks paljudel autojuhtidel tipptunni ajal signaali lasta, kuigi kõik tegelikult teavad, et see ei kiirenda liiklust, ega aita kuidagi olukorrale kaasa. Mõttetu tuututamine annab seega märku veel ühest olulisest viisist, kuidas me pole valmis tunnistama oma ajalisi piire: raevupuhang on suunatud tõsiasja vastu, et tuututaja ei suuda panna maailma enda ümber liikuma nii kiiresti, nagu ta tahaks.

Liikluseuurijad juba ammu kindlaks teinud, et kannatamatu sõidumaneer aeglustab edasiliikumist. Komme eessõitjale lähemale nihkuda, kui foorituli punane on, see rahutu autojuhi klassikaline käitumisviis töötab eesmärgile vastu, sest kui autod viimaks liikuma pääsevad, pead ettevaatlikumalt kiirendama, et sa eessõitjat ei rammiks.

Sama kehtib paljude teiste katsete kohta tegelikkusele kiiremat tempot peale sundida. Kui töötad liigselt kiirustades, teed rohkem vigu ja pead tagasi minema ja neid parandama; kui ärgitad last kiiremini riidesse panema, et ometi kord kodust lahkuda saaks, on üsna kindel, et kogu see protsess võtab veel kauem aega kui muidu.

Oleme kannatamatumad kui varem

Autori sõnul oleme kindlasti kannatamatumad kui varem. Meie üha vähenev sallivus viivituste vastu peegeldub kõikvõimalikus statistikas: liiklusraevu juhtumid, poliitikute valimisloosungite lühidus ning sekundite arv, mida keskmine internetikasutaja on valmis aeglaselt laadivale veebilehele kulutama.

Tehnoloogiline progress süvendab meie kannatamatust just seetõttu, et tekitab tunde, nagu me üha läheneksime punktile, kus piirid viimaks ületatakse; nagu meile lubataks, et nüüd saab viimaks asjad piisavalt kiiresti liikuma, et tekiks tunne: me olemegi oma käest lipsava aja isandaks saanud.

Ja iga uus meeldetuletus tõsiasjast, et selline kontrollitasand on saavutamatu, on eelmisest ebameeldivam. Kui saad eine mikrolaineahjus 60 sekundiga üles soojendada, tundub üha realistlikum, et saaksid seda teha kohe, null sekundiga, ning minutipikkune ooteaeg käib veel rohkem närvidele. «Küllap oled märganud, kui sageli on kontorites mikrolaineahju taimeri ekraanile seitse-kaheksa sekundit jäänud – just sel hetkel tundus eelmisele kasutajale, et kauem ei anna kannatada,» toob autor näite.

Ära torma!

California psühhoterapeut Stephanie Brown on öelnud, et kiirusesõltlased peaksid pilvedest alla tulema. Alla andma. Leppima tegeliku olukorraga: asjad võtavad just niipalju aega, nagu nad võtavad, ja kiiremini töötamine ei aita su ärevust leevendada niipalju kui vaja; mida kiiremini edasi tormad, seda suuremat kiirust arvad vajavat.