Sinijärv soovitab: see on sari, mille lõppu ma meeleldi ei näeks

Raamatuportaal
Copy
Pildil Halliki Jürma.
Pildil Halliki Jürma. Foto: Margus Ansu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda raamatut «(Linna)kirjanduslikud uitamised Tartus», mille on koostanud Halliki Jürma ja Ülo Treikelder.

Tartu on säherdune märk eestikeelses kultuuriruumis, et ei jõua takka kiita ega ära imestada. Ongi lausa kummaline tunne, et esimesed nö kirjanduslikud linnauidud saivad kaante vahele kuus-seitse aastat tagasi ja seni uusim alles nüüd äsja. Uh! Jah. Muidugi jääb siia vahepeale katkusid ja sõdu ja tont teab, keda veel. Aga. Ilmselge, et Tartu kirjandusliku kirjeldamise kulg ei katke ning me ei tea, kas, kunas, ja kuidas see edeneb. Küll teame, et Tartu sees on alati üks teine Tartu, mis märksa suurem välimisest. Ja see pisikene sisemine suur määrab ära ka ülejäänu. Ja hulga Eestit. Ja jupikese maailma.

«(Linna)kirjanduslikud uitamised Tartus»
«(Linna)kirjanduslikud uitamised Tartus» Foto: Raamat

Tartu ei väsi üllatamast. Mine, millal iganes mõttesse mõlgahtab – ta peegeldab Sulle vastu Sind ennast ja ikka-jälle uut-vana hüva-paha. Mäletan, kui aastakest 30+ tagasi naersid mõned sõbrad, et mida jokutad seal, see ju Minsk Emajõe ääres. Ma irisesin vastu, et ma leian siit veel seda vana värki üles, millele te, tallinlased, haisulegi ei pääse. Ja eks jäingi sinna kahevahele kõlkuma, tostap loen rõõmuga Tartust kirjutet raamatuid. Variant oli umbes, et põhja juua või ära tulla – õnnestus mõlemat teha. Vana armastus jäi. Aega võttis ja asja sai. No on linn, millel on aura ja austus ja armumised. Eks oma vanaema lapsepõlvejuttudest ja Bernard Kangro Tartu-romaanidest sai omal ajal miskine kujutelm kokku mõeldud ja… Noh, et Mülleri Sassi ja Mart Kivastiku Tartu teistsugune oli, oli – – – kõik oli teistsugune. Mitte et sovetiaja lõpu Tartu vähem huvitav olnuks.

«(Linna)kirjanduslikud uitamised» võtavad seda rõõmu ja rämpsu ja ühistunnetust ja iluelu ja koleolu üsna heaste kokku. Eriti, kui visata pilk värske üllitise kõrval ta eellugudele, mis ilmusivad aastail 2017 ja 2018. Nimedeks noil siis esimesel «Kirjanduslikud (eksi)rännakud Tartus» ja teisel «Emajõe pääl. Hajakirjanduslikud rännakud Emajõel». Tänavusel raamatul on olnud võimalus koguda end Tartu linnakirjanike ümber, sest noidki on jo paras pihutäis saanud – mitut masti ja põnevaid. Ootan juba järgmist valikut, sest seninigi Tartust kirjutatust on ohtralt avastamata – ja iga päev tuleb juurde. Usun, et see sari jätkub, sest Tartu sisu (ja miks mitte ka vorm) on lõputa liin, lõõmav ja lõbus ja kärvav ja kurb. Ainest on ropult, aimsust on rõõmuks ja raevuks ja väeks. See on sari, mille lõppu ma meeleldi ei näeks. On linn, on jätk, on vägi ja minek. On minevik, on olevik ja kohe kindlasti, siinsamas ukse taga, tuksub tulevik!

Ma selle niinimetet jaapani köite (noh, et raamatu selg jääb paljaks ja ribiliseks) suhtes jään jätkuvalt skeptiliseks, saagu nii palju kujundusauhindu kui tahes. Vaatan säändset raamatut riiulis ja mõtlen, et kui ma Tartus palja istmikuga uulitsale ula peale kimaks, siis hästi see ei lõpeks. A ei ma kima. Ja tobedas köites raamatut ei leia ma lihtsalt enam riiulist üles. Kuigi tahaks!

On tänapäeva kurb tõsiasi, et kirjanduskillud liiguvad suurtel kiirustel ja hulgakaupa; ühe mõtte võib-olla lisaksin siia juurde, sünnipärase tartlase Asko Künnapi sõnutsi (mälu järgi tsiteerides): kord Emajõe luhalt üks tähelaev läks ja pileteid polnud või kui, siis vaid kaks.

Pilet Tartusse ei ole paha mõte.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles