/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/14/15256255t1h7022.jpg)
Eesti keeles on ilmunud M. W. Craveni «Washington Poe» sarja neljas romaan «Keelutsoon», mis nimetati 2022. aasta parimaks põnevikuks.
2022. AASTA PARIM PÕNEVIK ⟩ Kuidas on mõrv seotud sissemurdmisega, mille käigus midagi ei varastatud?
Seersant Washington Poe võitleb parasjagu kohtus selle eest, et teda ta armastatud lamburihütist välja ei tõstetaks, kui saabub kutse Carlisle’i nurgatagusesse lõbumajja, kus üks mees on pesapallikurikaga surnuks pekstud. Poe on segaduses – tema jahib sarimõrvareid, siin aga paistab sulaselge, et mõrva on toime pannud sutenöör. Kuid isikud, kes end paljastada ei soovi, nõuavad isiklikult just Poe’d juhtumit uurima.
Kui Poe ja sotsiaalselt saamatu programmeerija Tilly asjasse süvenevad, seisavad nad silmitsi kummalise vastuoluga: kuigi ohvrit on prestiižse ametiposti jaoks hoolega kontrollitud, ei ole tema tausta võimalik tõestada. Miks on mõrvapaika jäetud kujuke? Ja miks otsustas üks uurimisrühma liige selle ära varastada? Ja kuidas on mõrv seotud kolm aastat tagasi toimunud meisterliku panka sissemurdmisega, mille käigus midagi ei varastatud …
Krimikirjanike raudsesse tippu kuuluv M. W. Craven on hiilanud ja auhindu noppinud iga «Washington Poe» sarja raamatuga. Avateose «Nukumäng» kuulutas Briti krimikirjanike ühendus aasta parimaks romaaniks. Sarja neljas raamat, «Keelutsoon», sai sama ühenduse välja antava prestiižse terasest pistoda auhinna ja nimetati 2022. aasta parimaks põnevikuks.
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/04/14/15255858t1hf341.jpg)
Sean Connery maski kandev mees ütles Daniel Craigi maskis mehele: «Ahv Bertrand ja kass Raton istuvad kamina ääres ja vaatavad koldes küpsevaid kastaneid.»
Tähelepanu võitmiseks oli see lause sama hea kui iga teinegi.
«Nojah,» vastas Daniel Craig.
George Lazenby ja Timothy Daltoni maskides mehed katkestasid oma tegevuse ja jäid kuulatama. Pierce Brosnan, kes kuulas kõrvaklapid peas sülearvutist täpseid juhiseid, nägi vaid varakambri ust ja Dieboldi keerukat kombinatsioonlukku enda ees. Roger Moore seisis väljas kaubiku kõrval.
«Bertrand püüab süsi eemale lükata, aga kardab näppe kõrvetada,» jätkas Sean Connery. «Aga ta tahab neid kastaneid ega malda oodata, et tuli sumbuks. Püüab hoopis Ratoni veenda, et too kastanid tulest välja õngitseks, lubades pooled talle.»
«Ja kass läheb liimile?»
«Läheb jah. Raton lükkab hõõguvad tulised söed kõrvale ja korjab kastanid ükshaaval välja. Iga kord, kui ta mõne välja õngitseb, paneb Bertrand selle nahka. Lõpuks sattub teenija neile peale ja nad peavad põgenema. Raton ei saa oma piina eest mitte midagi.»
Timothy Dalton oli Sean Connery meeskonnas, aga ülejäänud Daniel Craigi omas. George Lazenby oli tema turvamees, Pierce Brosnan tema tehnik ja Roger Moore tema sohver. Meeskonna juhina tundus Daniel Craigile, et tema peaks olema see, kes esitab enesestmõistetava küsimuse.
«Miks sa seda meile räägid?» küsis ta.
«Niisama,» vastas Sean Connery. «See on prantsuse poeedi Jean de La Fontaine’i kohandatud valm. Nimi on «Ahv ja kass» ja see räägib sellest, kuidas teisi enda hüvanguks ära kasutada. Vanasõna «kastaneid tulest tooma» on sealt pärit.»
«See on tegelikult idioom,» märkis Timothy Dalton, «mitte vanasõna.»
Sean Connery pöördus ja põrnitses Daltonit. Meeleolu varakambri eesruumis muutus. Õhus oli ennegi pinget, aga nüüd võis pinna all tajuda ähvardust.
«Milline osa korraldusest «sina ei räägi mitte kunagi» sulle arusaamatuks jäi?» küsis ta vaiksel häälel.
Mehed tajusid, et Timothy Dalton kahvatas maski taga. Daniel Craig silmitses oma meeskonna Bonde ja kehitas õlgu. Sean Connery maksis, ja maksis hästi. Kui ta tahtis ahvidest ja kassidest ja kastanitest rääkida ja oma mehi alandada, siis kes olid nemad, et teda peatada?
Eesruumi saabus vaikus.
Selle katkestas Pierce Brosnan.
«Oleme sees,» teatas ta.
Tänapäeval pakuvad vähesed pangad seifiteenust – varahoidla, kuhu Bondid sisse murdsid, oli üks spetsiaalselt ehitatud rajatistest, mis kuulus just selle teenuse pakkumisele spetsialiseerunud ettevõttele. Seal kasutati kõige kaasaegsemat turvasüsteemi, aga seegi pidi alla andma Pierce Brosnani muukimisoskustele, mida toetasid häkkerid kaugemalt.
Vähemalt niikauaks, kuni tugisüsteem tööle hakkas.
«Kauaks?» uuris Sean Connery.
«Meil on läinud kaheksateist minutit ja kakskümmend sekundit,» vastas Daniel Craig.
Ta vaatas kella randme siseküljel. Neil oli veel piisavalt aega.
Varahoidla oli ristkülikukujuline, neli ja pool korda üheksa meetrit, ja madala laega. Seda valgustasid neoonvalgustid. Ukse vastas asuva seina külge kinnitus metallist laud. Kaks pikemat seina olid maast laeni seifidega kaetud. Põhjas olid seifid kohvrikujulised, kuid silmade kõrgusel ja kõrgemal muutusid üha kitsamaks.
Turvakaamerad töötasid, kuid olid programmeeritud salvestama tunniajase viivitusega. Kaameraid jälgivad turvamehed näevad, mida nad teevad, aga alles tunni aja pärast.
«Hakkame siit peale,» ütles Timothy Dalton.
Sean Connery oli ta palganud seifide sisu hindama ja Dalton soovis innukalt oma osa täita. Siiani oli ta olnud vaid kaasreisija. Ta astus sammu ühe suurema seifi poole.
«Mitte see,» keelas Sean Connery taskust paberilipikut võttes. Ta luges ette seerianumbri: 9-206.
Bondid hargnesid ja hakkasid seifi otsima. Selle leidis George Lazenby. Seif paiknes pea kõrgusel ja oli üks väiksemaid.
«Härra Brosnan, olge nii lahke?» ütles Daniel Craig.
Pierce Brosnan uuris lukku. Varahoidla uks oli olnud kõva pähkel, aga kuna sees ei tohiks keegi järelevalveta viibida, olid seifide turvalukud pelgalt formaalsed, vaid veidi keerukamad kui lihtne silinderlukk. Ta võttis kotist muukraua, mida lukksepad kasutavad silinderlukkude lõhkumiseks ja muukimiseks. Luku avamiseks kulus alla minuti. Brosnan pani muukraua suurde kotti tagasi ja astus eemale.
Sean Connery avas väikese ukse. Seif oli tühi, nagu talle oligi öeldud. Ta naeratas maski taga.
«Pole hullu,» märkis Dalton, «meil on veel sadu läbi vaadata.»
«Tegelikult,» ütles Sean Connery, «ei tulnud me siia raha välja võtma.»
«Ei tulnud? Noh, mida me siis teeme?»
«Deponeerime.»
Sean Connery haaras vöölt tömbi ninaga revolvri, surus toru vastu Timothy Daltoni kukalt ja vajutas päästikule.
Mees oli surnud veel enne, kui läikivale põrandale vajus. Seal, kus hetk tagasi oli olnud tema pea, rippus õhus hägune roosa pilv. Varakambris lõhnas kordiidi ja vere järele.
Ja hirmu.
«Mida kuradit,» käratas Daniel Craig. «Ma ju ütlesin, et ilma relvadeta! Töö ajal me relva ei kanna.»
«Tead, mis mind selle valmi juures alati häirinud on?» küsis Sean Connery. Ta oli relva langetanud, kuid ei jäänud mingit kahtlust, et vajadusel kasutab ta seda uuesti.
«Valgusta mind,» ütles Daniel Craig, pilku tõmblevalt laibalt eemale kiskudes.
«Ei öeldud, mis edasi sai. Keegi ei rääkinud, mida kass Raton ahvile tegi, pärast seda, kui Bertrand ta reetnud oli.»
Daniel Craig heitis taas pilgu laibale. See ei liikunud enam. «Kas see mees reetis kellegi?» Tema ringkonnas oli reetmine põhjendatud motiiv.
Sean Connery ei lausunud midagi.
«Dalton oli nagunii vilets Bond,» märkis Craig kella vaadates. «Oleme valmis?»
«Peaaegu,» vastas Sean Connery. Ta võttis midagi taskust ja asetas tühja seifi servale. Kulus veidi aega, et see õigesse kohta seada.
«Nüüd oleme valmis,» vastas ta.
Ja nende sõnadega Bondid lahkusid.
Kolmkümmend minutit hiljem, kui neid olid alarmeerinud turvafirma töötajad, kes jälgisid kaameraid ja teatasid varahoidlas toimuvast röövist, saabusid sündmuspaika esimesed politseinikud.
Aga nad leidsid vaid põrandal jahtuva laiba ja seda valvava keraamilise roti …