«Ta polnud mees, kelleks oli end pidanud. Nüüd teadis ta, et on võimeline tapma»

Foto: Shutterstock

Islandi menuautori Lilja Sigurðardóttiri uus romaan «Jäine päike» on pingeline krimilugu, milles järeleandmisi ei tehta.

Islandi-inglise päritolu õed Áróra ja Ísafold elavad eri riikides ega suhtle omavahel, aga kui nende ema ühel päeval enam Ísafoldiga ühendust ei saa, läheb Áróra vastumeelselt tagasi Islandile õde otsima. Üsna ruttu saab Árórale selgeks, et õde ei väldigi teda, ta on hoopis jäljetult kadunud.

Áróra nõuab aru Björnilt, Ísafoldi vägivaldselt narkoärikast elukaaslaselt, ja küsitleb õe eraklikke naabreid. Selgub, et neist igaühel on põhjust vältida liigset tähelepanu, ning Áróra satub veel süngemasse intriigide ja manipulatsioonide võrku.

Olles oma õe elu vastukäivatest üksikasjadest segaduses ja Islandi suve külmavärinaid tekitavalt eredast keskööpäikesest pimestatud, püüab Áróra saada aimu Ísafoldi käikudest ja hakkab jälgima Björni. Seejuures palub ta abi politseiuurijalt Daníelilt. Aga Áróra pole ainus, kes asjade käigul silma peal hoiab ...

Loe raamatust katkendit!

***

Lilja Sigurðardóttir, «Jäine päike». Foto: Raamat

Leidnud teravahambuliste laavaseinte vahel tasakaalu, haaras ta käest, mis oli kohvrist välja vajunud. Käsi oli jäine. See poleks pidanud teda üllatama, kuid külmus ja käe jäisus mõjusid vapustavalt.

Pisarad tungisid talle silmi, kui ta sosistas eredasse suveöösse: «Ma armastan sind»; neil kesköötundidel näis valitsevat iseäralik rahu, justkui poleks isegi linnud jaksanud öö läbi ärkvel püsida. Tundus, nagu oleksid tema sosinal öeldud armusõnad vaikust rüvetanud, ja nii ei korranud ta neid, kuigi tahtnuks üle laavavälja karjuda, tõmmata kopsud õhku täis ja hüüda kogu ihust ja hingest, et armastab teda. Selle asemel kükitas ta maha ja puudutas huultega õrnalt naise kätt. Ta püsis selles asendis mõnda aega ning enne kui ta arugi sai, olid tema huuled soojendanud naise kätt nii, et see paistis elavana. Tema huuled liikusid ja ta suudles külma kätt üha uuesti ja uuesti, suudles sõrmenukke, rannet, kohta pehmel peopesal, mida nimetati tema teada mälestuste punktiks, ja sõrmi ükshaaval, kuni huuled puudutasid midagi kõva: see oli kihlasõrmus.

Ta sikutas seda, kuid sõrm näis olevat pundunud ja sõrmus ei liikunud paigast; kätt vallanud paistetus oli selle peaaegu endasse matnud. Ta lakkus sõrme ja sülitas sõrmuse peale ning liigutas seda ühele ja teisele poole, kuni see viimaks ära tuli. Ta pistis sõrmuse taskusse, suudles veel kord kiiresti kätt ja võitles sooviga kohvrilukk lahti tõmmata ning näha viimast korda tema nägu. Ta tahtis teada, kas nägu on pundunud, kas see on tõmbunud sama sinakaks kui käsi. Aga samas polnud tal mingit soovi näha, mida surm oli naise ilusa näoga teinud. Kõik teavad, et kui veri lakkab voolamast, kaotab nahk värvi ja võtab paari tunni möödudes hallika jume. Surm hävitab kõik.

Ta pühkis pisarad ja tõmbas valjult ninaga. Siis lükkas ta käe tagasi kohvrisse ja tõmbas luku kinni. Ta ronis lõhest välja ja vaatas selles vedelevat tumepunast kohvrit, mis polnud päris põhjas, vaid toetus sakilistele laavanukkidele. Kohver oli siiski pilkude eest peidus, kui sa ei vaadanud alla just täpselt lõhe serva pealt.

See hetk laavaväljal oli tema elu pöördepunkt. Lein oli mõjunud laastavalt, kuid samas tundis ta rinnas otsusekindlust, mis tegi talle haiget nii, nagu oleks seda lõigutud žiletiteraga. Nüüd oli kõik teisiti. Ta polnud mees, kelleks oli end pidanud. Nüüd teadis ta, et on võimeline tapma.

KOLMAPÄEV

Kadunud. Nii oli ema telefonis öelnud ja Áróra oli kuulnud tema häält katkemas moel, mis andis märku, et juhtunud on midagi tõsist.

«Su õde on kadunud,» ütles ema ja Árórat tabasid taas vanad tuttavad tunded: hirm ja viha. Sellest, kui need emotsioonid olid ta viimati diivanilt püsti ajanud ning sundinud minema lennujaama ja võtma ette pika lennu Islandile, polnud möödas kuigi palju aega. Aga nüüd ei pannud need teda liikuma. Neile lisandus tunne, mis seostus alati tema õe Ísafoldiga: väsimus.

«Ema, tal on kindlasti nii palju tegemist, et tal pole lihtsalt mahti telefonile vastata.»

Áróra teadis, et kui ema on kord midagi pähe võtnud, olid nurjumisele määratud nii tema protestid kui ka katsed end välja vingerdada, kuid ta proovis siiski. Ta oli just teleri käima pannud, et vaadata oma lemmikkrimisarja «Loodud tapjaks» kordusosa, ja oli tahtnud veeta õhtu diivanil vedeldes.

«Ta pole juba kaks nädalat telefonile vastanud. See on liiga pikk aeg, et olla normaalne. Ja Björn ei vasta samuti, aga ma ei tea, kuidas sellest Islandi interneti-telefoniraamatust tema pereliikmeid üles leida.»

Áróra ohkas nii vaikselt, et ema seda ei kuuleks.

«Kas tema telefon ei kutsugi või annab kinnist tooni... või mis värk sellega üldse on?»

«Nende kodutelefonile ei vasta keegi ja kui ma helistan mobiilile, läheb see otse kõneposti.»

«Ja kas sa oled proovinud talle sõnumit jätta?» küsis Áróra ja kuulis ema ärritumas.

«Mõistagi olen ma sõnumeid jätnud. Ikka ja jälle, aga ta ei vasta nendele. Sama on Facebookiga, nagu sa kindlasti näinud oled: ta pole juba üle kahe nädala midagi uut postitanud.»

«Ema, sa ju tead, et ta blokeeris mind Facebookis ära. Ma ei näe ühtegi tema postitust.»

Ükskõik kui palju ta püüdis selgitada, et tema ja õe vahel pole mingit suhtlust, ei paistnud see emale kohale jõudvat.

Ema ohkas raskelt.

«Oh, kullake, ära ole selline,» ütles ta tuttava tooniga, mis andis mõista, et Áróra käitub põikpäiselt, olgugi et ta oli rääkinud vaid tõtt. Ísafoldi ei süüdistaks ema iialgi põikpäisuses, ei pahandaks temaga selle pärast, et ta ei vasta telefonile ega anna endast märku. Pärast seda, kui Ísafold oli umbes kahekümnesena kodust lahkunud, oli temast saanud omamoodi kultuslik olend, samas kui Árórat kohtles ema endiselt nagu teismelist.

«Tee seda minu pärast. Mine Islandile. Veendu, et temaga on kõik korras.»

«Olgu,» jäi Áróra nõusse ja tundis kurgus klompi, mis tekkis sinna iga kord, kui ta oli sunnitud end pühendama millelegi, mida ta üldse teha ei tahtnud. Selle tunde suutsid temas tekitada ainult pereliikmed. Kui aus olla, siis pärast seda, kui Áróra oli Ísafoldile öelnud, et tal on mõõt täis, ja nende suhtlus oli saanud lõpu, tekitas seda tunnet temas ainult ema. Ainult ema suutis panna Áróra tundma, et ta on sunnitud tegema asju, mida ta teha ei taha. «Ema, ma püüan homme Björni või kellegi teisega ühendust saada.»

«Kas sa ei saaks proovida täna õhtul?» küsis ema meelitavalt. «Kontrolli lihtsalt, kas temaga on kõik korras.»

«Homme, ema. Ma kontrollin seda homme.»

Áróra lõpetas kõne, andmata emale võimalust vaielda. See, millest Áróra püüdis end hetkel säästa, oli õe märtriseisuse osa. Ta oli liiga väsinud, et tegelda õe valedega, selle dramaatilise tooniga, millega Ísafold teataks, et kõik on kõige paremas korras. Üdini, veatult, täielikult korras. Ehk oli Ísafold kukkunud vastu radiaatorit ja murdnud lõualuu ega saanud seetõttu telefonile vastata, või komistanud oma koduks oleva kortermaja trepil ja murdnud sõrme, mistõttu ei tulnud Facebookis kirjutamine kõne allagi. Áróra oli liiga väsinud ka selleks, et lasta Björnil endale nähvata ja rõhutada, et Ísafold on tema tüdruk ja Áróra ei peaks oma nina võõrastesse asjadesse toppima.

Ta võttis külmikust pudeli gaseeritud vett ja läks sellega elutuppa, langes diivanile, tõmbas teki peale ja jõi veerand pudelit tühjaks. Sari oli juba alanud – sellest polnud midagi, sest Áróra oli seda mitu korda varem näinud –, ent nüüd oli ta ühtäkki rahutu. Ta pidi jõuga tõrjuma ebamugavaid mõtteid, mis tulvasid talle pähe, nagu oleks ema telefonikõne avanud lüüsivärava, mida Áróra oli juba mõnda aega suuri vaevu suletuna hoidnud. Nüüd oli ta paratamatult ema peale ärritunud ja Björni peale vihane ning tundis Ísafoldi pärast närivat hirmu.