Surmajumalanna, keda juba lapsena õpetati tapma

Emelie Schepp Foto: Helén Karlsson

Emelie Scheppi «Karu magab» on seitsmes raamat Jana Berzeliuse sarjast. Jana seisab silmitsi närvekõditava mõrvajuhtumiga, millel on ootamatud pöörded. Samal ajal on tal üha raskem varjata, kust ta pärit on ja kes ta tegelikult on.

Norrköpingi lähedalt kõrvalisest majast leitakse tapetud mees. Räsitud surnukeha kõhtu on topitud kaisukaru. Kaisukas juhatab kriminaalkomissar Henrik Levini ja kriminaalinspektor Mia Bolanderi Filippa Falkini, endise politseinikuni, kellel on kaitstud identiteet. Teda on elus tabanud raske tragöödia ja ta on ainus, kellel on kurjategijaga mingi seos. Ent kas ta on nõus politseid juhtumi lahendamisel aitama?

Samal ajal, kui Jana Berzelius püüab tapja jälgi ajada, tuletab ta tume minevik ennast meelde. Ta võtab tarvitusele kõik meetmed, et kaitsta meest, keda armastab. Kuid mees on tema saladusele jälile saanud ning otsustanud tõe välja uurida, mis see ka ei maksaks.

Loe raamatust katkendit!

***

Emelie Schepp, «Karu magab». Foto: Raamat

Jana istus oma kabinetis prokuratuuris, helepruunis kontorihoones kesklinnas. Arvuti oli puhkerežiimil ja kohv tassis jahtunud. Ta pidi keskenduma tööle, kuid suutis mõelda vaid sellele, et Danilo oli Peri üles otsinud.

Jana toetus poleeritud kirjutuslauale ning surus sõrmed oimukohtadele. Kehas kruttis ärevus. Samas tundis ta piinlikkust, et oli Perile otse näkku valetanud. Ent muud valikut ei olnud. Oli nii palju asju, mida ta tema ja Danilo kohta ei teadnud ja millest ei saanud rääkida.

Käsi liikus alateadlikult juuste alla kuklale ning sügas naha sisse kraabitud moondunud tähti.

Ker. Surmajumalanna.

Nii kaua kui ta mäletas, oli ta teinud kõik selle varjamiseks, ja ta kartis tohutult, et Per saab teada, mida need tähed tähistavad.

Mees teadis ta taustast vaid seda, et ta sündis Tšiilis ning et Karl ja Margaretha Berzelius ta lapsendasid, kui ta sai üheksa-aastaseks. Kuid Per ei teadnud midagi sellest, mis juhtus enne seda. Ei haisvast konteinerist, reisist üle Atlandi ega kolmest mehest, kes tema ja teised lapsed välja valisid. Ka mitte seda, et vanemad lasti maha ning nemad toimetati seejärel ühele saarele kaugel Norrköpingi rannikust, kus nad koolitati palgamõrvariteks eesmärgiga kaitsta üht narkokartelli. Ja Jana polnud talle kunagi rääkinud kukaldele kraabitud nimedest, mis tuletavad neile alati meelde, kes nad olid ja milleks nad on võimelised.

Jana tõmbas käe kuklalt ära. Temal polnud toimunus mingit süüd ja kartell oli juba ammu tegevuse lõpetanud. Kuid oli võimatu Perile selgitada, et ta on kunagi treenitud tapma, et ta oligi tapnud, ja et refleksid ja instinktid olid endiselt temas alles, hoolimata sellest, et möödunud oli nii palju aastaid.

Jana ei jääks ilma vaid temast. Kui tõde tuleks päevavalgele, jääks ta ilma ka oma karjäärist, kogu elust.

Oli vaid kaks inimest, kes teadsid tema verisest minevikust. Üks oli ta kasuisa ja too riskiks pika vanglakaristuse, oma nime ja mainega eduka endise peaprokurörina, kui tuleks välja, et ta tütar õpetati kaitsma kartelli, mida ta ise juhtis.

Teine oli Danilo. Sest ka tema kuklal oli nimi: Hades. Surmajumal.

Tol üksikul saarel olid nad olnud kui õde ja vend. Nad olid harjutanud külg külje kõrval, õppinud relvade käsitsemist ja võitlustehnikaid. Nende minevik oli küll sarnane, kuid muud mitte. Nemad olid ainsad, kes saareperioodi üle elasid, ja Danilo teadis täpselt, kui tähtis oli Janale nende ühine minevik saladuses hoida.

Samuti teadis Danilo, kui palju Per talle tähendas, ta oli seda mitu korda ära kasutanud. Eriti toona, kui talle esitati süüdistus ulatusliku narkootikumidega kaubitsemise, inimröövi, mõrvakatse ja jõhkra vägivalla eest. Per, kes töötas sel ajal prokurörina, oli saanud selle juhtumi endale. Danilo püüdis nii ähvarduste kui vägivallaga teda kohtuasjast kõrvaldada. Kuid Per oli seda tajunud vaid isikliku solvanguna ning otsustanud nõuda pikaaegset vanglakaristust. Samal ajal oli Danilo nõudnud Janalt, et Jana asendaks kohtuasjas Peri ja kannaks hoolt, et ta pääseks nii leebe karistusega kui võimalik.

Ja Jana teadis, et Danilol oli tõsi taga.

Ning kui mees ähvardas lõpuks Peri ära tappa, oli Jana sunnitud tegutsema.

Peri elu päästmiseks kasutas ta tõsiasja, et mees võttis kohtuasja isiklikult. Ta oli ette kandnud Peri erapoolikusest ning võtnud töö üle. Per ei saanud aru, miks, tema nägi selles vaid tohutut altvedamist Jana poolt, ta lahkus prokuratuurist, et hoopis advokaadiks hakata. Tegi haiget, et Janal ei olnud võimalik talle kunagi tõde rääkida.

Jana tundis viha sees pulbitsemas, mõeldes kõikidele kordadele, kui Danilo oli ähvardanud ta paljastada või Perile viga teha, ta ei oleks soovinud midagi meelsamini kui pääseda murest, et Danilo nad jälle teineteisest eemale rebib.

Ta võttis taskust mobiili ja helistas isale, kes ei võtnud vastu. Pärast seda helistas ta Elin Ronanderile. Jõudis vaid kaks korda kutsuda, kui kostis koduabilise hääl.

«Elin.»

«Mul on vaja isaga rääkida,» teatas Jana.

«Ta tahab taastumise ajal pigem rahu,» vastas Elin vabandavalt.

«Seega ta on ikka veel haiglas?»

«Ta on infarktist hästi toibunud ja tal on vaja vaid mõneks päevaks jälgimisele jääda. Ma lähen pärastlõunal teda külastama, kas on midagi edasi öelda?»

«Tänan, aga ma ütlen seda pigem ise,» ütles Jana ning lõpetas kõne.

***

«Oh, kurat!»

Mia tõstis käe suu ette, kui nad jõudsid kööki, mis oli möbleeritud viiekümnendatest pärit kollaste kappidega. Henrik ja Anneli jäid tema kõrvale seisma. Nad silmitsesid tükk aega vana meest põrandal. Särk oli lahti rebitud, kõht lõhki lõigatud ja mehe üks käsi sirutus ta ümber tekkinud suurde vereloiku.

«Erik Johansson löödi ilmselt köögilaua juures pikali,» selgitas Anneli, osutades. «Lauaplaadil on verine jälg, nähtavasti tema laubast.»

Mia vaatas päevinäinud rustikaalset lauda, ümber lükatud leentooli ja kampsunit, mis vedeles põrandal veidi surnukehast eemal. Seejärel libistas ta pilgu tööpinnale ning kuivanud makaronidega keedupotile kraanikausis. Süda läks pahaks ja ta ei teadnud, mida öelda selle hirmsa vägivalla peale, mida mehe kallal oli tarvitatud.

«Niisiis, Erik löödi laua juures pikali,» kordas Henrik. «Kas löök oli surmav?»

«Ma arvan pigem, et ta suri verekaotusest või šokist,» vastas Anneli ja läks surnud mehe juurde.

«Kas ta leitigi nii?» uuris Mia.

«Jah, ei mina ega assistendid pole keha liigutanud, nagu öeldud, tahtsime, et te seda enne näeksite. Tähendab – kurjategija kandis ise hoolt, et ta jääks täpselt keset põrandat, kui sa seda mõtlesid.»

«Kas sa oled kindel, et tegemist oli just mehega, ja et neid polnud mitu?»

«Me leidsime verest vaid kahed erinevad jalajäljed. Ühed pärinevad kullerilt, kes ta leidis, ja teine on vähemalt suurus 45, seega jah, ma olen põhimõtteliselt kindel.»

«Sõrmejälgi?» küsis Henrik.

«Praeguses seisus ei midagi kasutuskõlblikku,» vastas Anneli, «aga nagu öeldud, pole me veel valmis. Jalajälgi analüüsitakse ja relvaga tegeleb NFC kohtuekspertiisikeskus. Samuti otsime rehvijälgi, mis võiksid meil aidata mõista, kuidas kurjategija siia saabus.»

Henrik tõmbas käega läbi oma takuste juuste.

«Sa ütlesid, et kõhus oli mingi ese.»

«Jah,» vastas Anneli ja kükitas surnukeha kõrvale. «Näete?»

Mia ja Henrik läksid tema juurde. Surnud mehe kõhtu oli pistetud midagi valget ja karvast.

«Mis see on, kas sa tead?» küsis Mia ja püüdis okserefleksi tagasi hoida.

«Ei,» vastas Anneli, «pole aimugi. Ja ma ei või seda välja võtta. Kohtuarst peab surnukeha enne üle vaatama.»

Mia tõstis pilgu, kui mõlemad Anneli valgetes tunkedes kolleegid kööki ilmusid. Ühel neist oli laibakott käes.

«Olete valmis?» küsis ta.

«Oleme,» vastas Mia. «Võite ta ära viia.»

Tunked kahisesid, kui nad surnud mehest kinni võtsid. Ettevaatlikult hakkasid nad teda laibakotti tõstma. Hetkel, kui nad ta maha panid, kostis imelik hääl.

Henrik ajas silmad pärani.

«Mis seda häält tegi?»

Anneli tõmbas kulmu kipra.

«Ma ei tea, aga meenutas inimhäält,» märkis ta.

«Aga kust see tuli?» küsis Henrik.

Mia neelatas valjult.

«Sellest asjast kõhus,» ütles ta ning tundis, kuidas mööda selga käib jäine judin.

**

Jana toetus lauale koosolekuruumis ja uuris seina, millel rippusid pildid surnud mehest. Veerand tunni eest oli ta saanud telefonikõne tapmise kohta Kolmårdenis ja tal paluti asjade esimeseks läbivaatamiseks kohe politseimajja tulla.

«Mõne tunni eest leiti Erik Johansson oma Kolmårdeni kodust surnult»“ alustas Gunnar Öhrn ning osutas ühele piltidest. «Nagu te näete, on talle osaks saanud väga jõhker vägivald.»

Juurdlusjuhi otsaesine oli kipra tõmbunud ning ta V-kaelusega särk oli niisama helesinine kui taevas akna taga. Laua ümber istusid ka Mia Bolander, Henrik Levin, Anneli Lindgren ja Ola Söderström.

«Kas teil on mingitki aimu, kes võiks selle taga olla?» küsis Jana ja uuris surnukeha kõhtu, mis paistis välja pigem kui hunnik liha.

Mia ristas käed rinnal.

«Ei, aga tegemist on suurte jalgadega mehega. Ning arvestades, et ta on ohvri kõhu lõhki lõiganud ning sellesse pistnud karvase asja, mis räägib, võin öelda, et ta on HPP.»

«Mida selle all mõeldakse?» uuris Jana.

«See on termin, mida psühholoogid sageli kasutavad, ja see tähendab, et ta on Haigelt Peast Põrunud.»

«Mia ...» ohkas Gunnar.

«Mis on? See on ju tõsi,» väitis Mia ning laiutas käsi.

Jana pöördus Gunnari poole:

«Kas meil on mõni jälg, millest kinni haarata?»

«Hetkel mitte,» vastas mees, «kuid loodame saada peagi vastused kuriteopaigalt leitud jalajälgede ja püstoli kohta.»

«Mida me teame esemest kõhus?»

«Kuna Björn pole veel jõudnud surnukeha lahata, ei tea me peaaegu mitte midagi,» vastas Henrik. «Me ei tea, mis ese see on ega mida see hääl ütleb. Kuid Björn teab, et see on prioriteetne juhtum, ja ta lubas tegutseda nii kiiresti, kui saab.»

Janal oli raske Henrikule otsa vaadata. Nad olid tundnud teineteist palju aastaid, aga nende eelmise juurdluse ajal oli Henrik esitanud palju pealetükkivaid ja ebadiskreetseid küsimusi tema eraelu kohta. Liiga palju. Lõpuks oli Janale selge, et mees arvas, et tema oli tapnud need kolm meest Vrinnevi metsas. Juhtum oli nüüdseks lõpetatud, kuid Jana polnud endiselt kindel, kas Henrik on kahtlused tema suhtes minetanud.

«Mida me arvame motiivist?» küsis ta ja vaatas uuesti Gunnari poole.

«Raske öelda. Võimalik, et asi on kättemaksus ja et keegi tahtis Erik Johanssoni millegi eest karistada.»

«Ta oli Kalmari politsei endine uurija,» osutas Mia. «Kas tapmisel võib olla mingi seos sellega?»

«Ka mina mõtlesin sellele,» sõnas Gunnar. «Aga ta läks viis aastat tagasi pensionile ning kuna mõrv toimus kodus, on küllap usutavam, et tapja on ta lähiringkonnast.»

«Kas me oleme lähedastega ühendust võtnud?» uuris Jana.

Gunnar raputas pead, sirutas käe kohvikannu poole ja valas tassi täis.

«Tal polnud õdesid ega vendi ning ta ema suri bussiõnnetuses, kui buss pool aastat tagasi linna lähedal teelt välja kaldus. Oleme püüdnud tabada isa, kes elab Krokeki hooldekodus. Ka tema sattus samasse bussiavariisse ning on sestpeale sügava puudega. Personali sõnul ei saa ta meiega rääkida. Nad lubasid talle surmateate edastada, aga ma kardan, et meedia saab asjast haisu ninna ja jõuab selle enne avaldada.»

«Seega elas Erik erakuelu,» nentis Mia.

«Jah, ja tal paistab olevat olnud raske paigal püsida,» poetas Ola vahele. «Viimase viie aasta jooksul on ta elanud kaheksal erineval aadressil üle kogu Rootsi ja Kolmårdeni maja ostis ta vaid kuus kuud tagasi.»

«See võib viidata ähvardavale ohule,» märkis Jana. «Kas tema lähikonnas on veel keegi, kes võiks aidata meil mõista, kes võis talle midagi sellist teha?»

«Meie teada mitte,» vastas Ola. «Ma palusin ta mobiiltelefoni kõneeristusi ja eks näis, mida me leiame, kui tehniline pool sellele ligi pääseb. Kui pääseb.»

Jana noogutas pikale kõhnale IT-kriminalistile, kes kandis siseruumides kangekaelselt ühtsama kulunud kollast mütsi. Ja kellel oli imeline võime mida tahes välja otsida, kuniks tal oli ligipääs arvutile ja Wifile.

«Kuid kes oleks taoliseks vägivallaks võimeline?» uuris ta.

«Selles on küsimus,» nõustus Henrik ja põimis käed kuklal kokku.

«Kurjategija tundub igatahes olevat teadlik turvakaamera olemasolust, see on nimelt katki tehtud.»

«Seega võis ta maja jälgida?»

Henrik noogutas.

«Väga võimalik.»

«Kas meil tunnistajaid on?» küsis Jana.

«Veel mitte.» Gunnar võttis lonksu kohvi. «Ja eks ta kahtlane ole, kas keegi üldse välja ilmub. Maja asub omaette ning lähima naabrini on mitu kilomeetrit.»

«Aga keegi võis ju reageerida, kui mõni võõras auto mõrvapaika või sealt ära sõitis,» väitis Jana vastu.

«Tõsi, kuid siiani ei ole meile tulnud ühtegi vihjet sealkandis liikuvatest autodest. Me hakkame ukselt uksele käima ja loodame, et see annab midagi.»

«Meil on ka kuller,» lisas Mia ning kohendas pluusi õlgadel. «Sofia Larsson. Tema leidis Eriku, kuid teda pole ikka veel üle kuulatud.»

Jana vaatas talle üllatunult otsa.

«Miks ei ole?»

«Me teame, et tema oli tapmise ajal oma elukaaslasega kodus,» selgitas Gunnar. «Nüüd on ta šoki tõttu EMO-s ning seda silmas pidades oleks vale tema seisukorras püüda temalt infot välja pressida.»

«Ma saan täiesti aru, et tal on väga raske juhtunule mõelda,» ütles Jana tõsiselt, «kuid kui ta oli kohal esimesena, peame me teada saama, mida ta tähele pani.»

«Nõus,» noogutas Henrik. «Me peame ta kohe üle kuulama.»

Gunnar näppis kohvitassi ja ohkas valjuhäälselt.

«Ma pole kindel, kas see midagi annab. Aga teil on õigus,» ütles ta ja lükkas tassi eemale. «Teeme proovi.»