Autor, kellele meeldib oma tegelasi koletistega paari panna

Victoria Elizabeth (V. E.) Schwab. Foto: Wikimedia Commons

V.E. Schwabi «Addie LaRue nähtamatu elu» on maagiline lugu mäletamisest, kunstist ja kokkuleppest kuradiga. Schwab kuulub mu lemmikkirjanike hulka, aga kuna ma hetkel eriti inglise keeles ei loe, polnud ma selle teoseni veel jõudnud. Seetõttu olen väga rõõmus, et Rahva Raamat selle välja andis, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

1714 - 2016, Prantsusmaa & New York. Adeline on lihtne külaneiu, kes on minetanud meheleminekuea, aga ta ei soovigi abielluda. Siiski ilmub välja üks kosilane ning naisel ei jää muud üle, kui uutelt ja vanadelt jumalatelt abi paluda. Ta teab, et ei tohiks peale pimeduse langemist palvetada, kuid on meeleheites valmis kokkuleppe sõlmima pimeduse isandaga. Addie ihkab elada vabalt, aja kammitsaist priina, kellelegi kuulumata, ja on valmis oma hingest loobuma. Hiljem selgub konks - kõik unustavad ta niipea, kui ta silmist kaob. Jumal andis talle igavese elu, lootes et Addiel saab sellest kiirelt kõrini, kuid naine on kange ja nii lihtsalt ei murdu. Aastatega hakkab ta leidma teda kammitsevates reeglites mõrasid, viise, kuidas jätta maailma endast jälg. Ühel päeval leiab ta poisi, kes teda ei unusta.

V.E. Schwab, «Addie LaRue nähtamatu elu». Foto: Raamat

«Addie LaRue nähtamatu elu» on võrratu raamat, mis kulgeb rahulikult, pole hullu tormlemist ega suurt pinget. Väärtustatakse hetkes elamist, mälestusi ja kunsti. Tegevust jagub peaaegu 600 lehekülgele, nii et nautimist jagub kauemaks. Paralleelselt selgub, kuidas peategelane 300 vabana veedetud aasta jooksul areneb, ja mis juhtub siis, kui ta äkki kohtab inimest, kellele ta meelde jääb. Romaane kuradile hinge müümisest on küll ja küll. Mulle meeldis väga, kuidas Schwab asetab rõhu vajadusele jätta maailma endast jälg. Teos annab julgustust, et kui seda suudab teha inimene, keda keegi ei mäleta, saab igaüks hakkama.

Addie lugu, tema elu võlud ja valud läksid mulle korda. Algusaastad on kurvad ja katsumusterohked, kuna tal on keeruline leida oma kohta maailmas. Mida aeg edasi, seda tugevamaks naine muutub ning seda nauditavamaks läks minu jaoks lugu. Kõige rohkem meeldis mulle koos Addiega tema kokkuleppe nüansse tundma õppida. Vähe sellest, et keegi teda ei mäleta, ta ei saa öelda oma päris nime, ei saa midagi luua, kasutada nutiseadmeid, jääda selgelt fotodele. Piiride kompamise käigus leiab ta viise, kuidas endast märk maha jätta. 21. sajandi New Yorkis asetub Addie juba sujuvalt maailma ja oskab oma ainulaadset olukorda ära kasutada. Mulle tundub, et tänapäeva maailmas on see lihtsam, inimesed on liikuvad ja pea igapäev kohtutakse kellegi uuega.

Schwabile kohe meeldib oma tegelasi koletistega paari panna. Niisiis on romaani kolmandaks liiniks Addie vägikaikavedu selle jumalaga, kes teda õnnistas ja ühtlasi ära needis. Jumal üritab naise hinge endale meelitada, aga too ei anna alla. Olevikuliinis on kerge saladuseloor, vihjed, et nende vahel juhtus midagi olulist. Kui aastasadu eksisteerib vaid üks isik, kellega saad vabalt vestelda, siis tekib ju mingi side. See huvitas mind ausalt öelda rohkem kui uus tegelane, kes pildile lisandus, inimene, kes Addie't ei unustanud. Armumine kellegisse vaid seetõttu, et ta sind mäletab. Muidugi tahtsin Addiele õnne, aga teadsin kohe, et säärane ilmumine ei ole pime juhus, vaid pimeduse järjekordne vemp, kuidas naise hing kätte saada. Romantiline pool selles loos jättis külmaks.