«Mitte keegi ei teadnud, kus nad olid. See oli tõepoolest nagu unenägu»

Foto: Shutterstock

Ragnar Jonassoni «Saar», painav, pingeline ja lõikavalt kõlekülm nagu Islandi talv, kirjeldab ühe naise teekonda kõige sügavamatesse pimedasse soppidesse peidetud tõeni, heites valgust ta enese süngele minevikule.

Neli sõpra sõidab saarele. Tagasi pöördub üksnes kolm. Kriminaalpolitsei inspektor Hulda Hermannsdóttir saadetakse muust maailmas ära lõigatud Elliðaey saarele asja uurima ja peagi märkab ta häirivaid sarnasusi varasema juhtumiga – kümme aastat tagasi jumalast niisama hüljatud Vestfirðiris mõrvatud noore naise looga. Kas neis inimtühjades paikades varitseb kannatlikult oma ohvrit tapja?

Uurijale puru silma ajamisele keskenduvas kassi ja hiire mängus osalevas Huldas kasvab veendumus, et keegi ei räägi tõtt – ka talle kõige lähedasemad inimesed. Aga kes murdub esimesena? Ja milliseid saladusi varjab saar?

Loe raamatust katkendit!

***

Ragnar Jonasson, «Saar». Foto: Raamat

1987

Nädalavahetuse veetmine saare kauges loodenurgas oli olnud äkiline kapriis, võimalus sügispimedust trotsida. Nad olid pärast vajalike asjade Benedikti vanasse Toyotasse loopimist Reykjavíkist palavikulist elevust tundes teele asunud. Aga pikk sõit, mis viis neid sageli konarlikele kruusateedele, oli võtnud tunde ja selleks ajaks, kui nad olid jõudnud Vestfirðiri poolsaarele, hakkas öö neile järele jõudma. Nad olid reisisihiks olevast orust endiselt üsna kaugel ja Benedikt hakkas üha närvilisemaks muutuma.

Nad olid sõitnud üle nõmme, puudeta maastiku, mis tihenevas hämaruses kõleda ja kurjakuuluvalt lagedana nende ees laius, ning laskunud rannikule suure, Ísafjarðardjúpi nime kandva fjordi sisemisel kaldal. Benedikt lõdvendas pisut oma haaret, kui tee mõnda aega mööda madalat rannajoont kulges, et siis üle järjekordse kuru tõusule pöörduda. Mehe sõrmenukid tõmbusid taas valgeks, kui tee ühest järsust kurvist teise kulgedes tagasi mere poole laskuma hakkas. Kahel pool kõrgusid süvenevas pimeduses vaevu nähtavad pikad ja madalad mäeahelikud. Kuskilt ei paistnud ainsatki valguskiirt. Fjordi ääres ei elanud keegi, siinsed talud olid ammu hüljatud ja inimesed raske maaelu eest pagenud; mõned neist väiksesse Ísafjörðuri linnakesse, mis asus 140 kilomeetri kaugusel fjordidest sälgutatud rannikul, teised oli leidnud üles Islandi kaugeimas edelapoolses otsas kumavad Reykjavíki säravad linnatuled.

«Kas me poleks pidanud varem teele asuma?» küsis Benedikt.

«Nüüd on juba nii pime, et me ei leia seda kohta iialgi üles.» Ehkki mees polnud seda kanti kunagi külastanud, oli ta avaldanud tungivat soovi ise roolis olla.

«Rahune,» ütles naine. «Ma tunnen teed. Ma olen suviti sageli siin üleval käinud.»

«Suviti muidugi,» vastas Benedikt, keskendudes mornilt kitsale teeribale, selle ootamatutele kurvidele ja käänakutele.

«Rahu-rahu,» ütles naine, ta hääl oli kerge ja sellest oli kosta naeru.

Mees oli seda hetke kaua oodanud. Ta oli seda siredat särtsakat piigat juba kaua jälginud, tajudes, et on võimalus, õige väike võimalus, et temagi tunneb sama. Kuid kumbki neist polnud esimest sammu astunud, kuni viimaks oli nende suhtes paari nädala eest mingi nihe aset leidnud ja sädemest süttinud leek.

«Nüüd on koht, kust tee Heydaluri pöörab, juba üsna lähedal,» kinnitas tüdruk.

«Oled sa kunagi siin üleval elanud?»

«Mina? Ei. Aga isa on Vestfirðirist pärit. Ta lapsepõlv möödus Ísafjörðuris. Suvemaja kuulus ta perekonnale. Me käisime siin alati puhkamas. See on otsekui paradiis.»

«Ma usun sind, ehkki ilmselt ei õnnestu täna õhtul sellest suurt midagi näha. Ma ei jõua ära oodata, millal ma sellest pimedusest pääsen.» Ta vaikis hetke ja lisas siis kõhklevalt: «Seal ju ikka on elekter olemas?»

«Külm vesi ja küünlavalgus,» vastas tüdruk.

«Tõsiselt?» ägas Benedikt.

«Ei, ma tegin nalja. Soe vesi on olemas, nii palju kui kulub, ja elekter samuti.»

«Kas sa ütlesid ... ee, kas sa mainisid oma vanematele, et me siia üles tuleme?»

«Ei. See pole nende asi. Ema pole koduski ja ma teen niikuinii seda, mida tahan. Ütlesin isale vaid seda, et olen nädalavahetusel ära. Vend on samuti kodust ära, nii et tema ei tea ka sellest.»

«Olgu. Ma lihtsalt mõtlesin, et ... see on ju nende suvemaja?» Tegelikult huvitas teda hoopis see, kas tüdruku vanemad teadsid, et nad lähevad sinna koos, kuna see oleks saatnud üsna selge signaali, et neil on nüüd suhe. Kuni selle hetkeni oli kõik olnud saladus.

«Jah, muidugi. See on isa oma, aga ma tean, et tal pole kavas seda kasutada. Ja mul on võti olemas. Kõik on viimase peal, Benni. Kujuta ette seda tähti täis taevast, täna peaks ilm täiesti selge olema.»

Mees noogutas, kuid ta ei saanud endiselt lahti kahtlusest, kas nende plaan ikka on mõistlik.

«Näed, siin ongi pööramise koht,» ütles tüdruk järsult. Mees vajutas piduri põhja, oleks peaaegu auto üle kontrolli kaotanud ja jõudis napilt pöörde sooritada. Ta leidis end veelgi kitsamalt teelt ja aeglustas sõitu, nüüd auto sisuliselt roomas.

«Sa pead kiiremini sõitma või muidu ei jõua me enne hommikut pärale. Ära muretse, midagi ei juhtu.»

«Ma lihtsalt ei näe mitte midagi. Ja ma ei tahaks oma autot maha kanda.»

Tüdruk naeris, see oli nõiduslik heli ja mees tundis end kohe paremini. Just tüdruku hääl ja ta vahetu naer olid teda algusest peale köitnud. Ja nüüd viimaks olid kõik takistused nende teelt kadunud. Meest valdas kõikehõlmav tunne, et see on saatusest seatud; see oli alles algus, pilguheit tulevikku.

«Kas sa rääkisid midagi kümblustünnist?» küsis ta. «Oleks tore seal pärast nendes aukudes loksutud päeva liguneda. Ausõna, iga viimne kui kont mu keres valutab.»

«Ee, jah, just,» vastas tüdruk.

«Just? Mis mõttes? Kas seal siis on kümblustünn või mitte?»

«Küll sa ise näed ...» See õrritav ebakindlus oli tema puhul alati käeulatuses. Seegi oli osa ta võlust: tüdrukul oli eriline anne isegi igapäevane salapäraseks muuta.

«Noh, igatahes ei jõua ma ära oodata.»

Viimaks jõudsid nad välja orgu, kus suvemaja pidi asuma. Benedikti silm ei seletanud pimeduses ühtki hoonet, kuid tüdruk käskis tal auto peatada ja nad astusid külma värske õhu kätte.

«Tule minu järel. Sa pead õppima usaldavam olema.» Ta haaras mehel käest, ta puudutus oli sulgkerge ning mees järgnes talle. Talle tundus, nagu oleks ta osaline mingis imekaunis mustvalges unenäos.

Naine seisatas järsult. «Kas sa kuuled merd?»

Mees raputas pead. «Ei.»

«Tss. Oota. Seisa ja ära räägi. Lihtsalt kuula.»

Mees keskendus kuulamisele ja ta kõrv püüdis kinni lainete tasased ohked. Kõik mõjus ebareaalse ja nõiduslikuna.

«Kallas ei ole kaugel. Kui tahad, võime homme sinna jalutada.»

«Tore, see meeldiks mulle.»

Veidi edasi liikudes nägid nad lõpuks suvemaja. Mees nägi pimedusest hoolimata, et see polnud eriti suur ega kaasaegne. Pigem oli see nagu üks neist seitsmekümnendate A-kujulistest majakestest, mille katuseviil ulatus peaaegu maani ja millel olid ees ja taga aknad. Pärast oma paksu jope taskutes tuhnimist leidis naine üles võtmed, avas ukse ja vajutas lülitit ning süttinud valgus peletas sünge pimeduse silmapilk minema. Nad astusid õdusasse elutuppa, mis oli täis vana, paigale rustikaalset sarmi lisavat mööblit. Benedikt tajus silmapilk, et majas valitses hea õhkkond.

Ta teadis, et naudib nende seiklust, seda nädalavahetust pärapõrgus. Isolatsioonitunnet võimendas mõte sellest, et mitte keegi ei teadnud, kus nad olid: terve org oli nende päralt. See oli tõepoolest nagu unenägu.

Elutuba võttis suurema osa majakese põrandapinnast enda alla, kuid lisaks mahtusid majja ära ka väike köök ja selle taga asuv tualettruum. Elutoa keskel kõrgus redel.

«Kuhu see viib?» küsis Benedikt. «Magamiskohta?»

«Jah. Roni üles, kähku.» Ta ise ronis paari kärme liigutusega redelist üles.

Benedikt järgnes talle. Üleval, kaldus katuseviilu all oli tõepoolest madratsite, tekkide ja patjadega kaetud magamiskoht.

«Tule siia,» ütles naine madratsile heites. «Tule siia.» Ja kui ta sedasi naeratas, et suutnud mees talle vastu panna.