/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/18/15264821t1hdcbd.jpg)
Eesti keeles on ilmunud M. W. Craveni «Washington Poe» sarja neljas romaan «Keelutsoon», mis nimetati 2022. aasta parimaks põnevikuks. Loe raamatust katkendit!
AASTA PARIM PÕNEVIK ⟩ Uurija, kes oma kodu nimel on valmis ka räpast mängu mängima
Tavaliselt seersant Poe kohtus käimist ei sallinud. Tema meelest oli sealne bürokraatia ja parukaid kandvate idiootide ees koogutamine arhailine. Talle ei meeldinud advokaatide pilli järgi tantsida ning talle ei meeldinud, et üldiselt suhtuti kohtus politseinike tunnistustesse kahtlustavalt. Talle ei meeldinud, et niinimetatud eksperdid võisid otsused sekundi murdosa jooksul laiali lammutada.
Aga kõige vähem meeldis talle tõsiasi, et kui ta pidi kohtusse minema, tähendas see, et keegi oli kusagil mööda pannud. Üks pere ei näe enam iial oma lähedast. Üks naine ei usalda enam iial ühtegi meest. Vana mees ei lahku enam iial oma kodust.
Kohtu mittesallimiseks oli palju põhjuseid.
Aga seekord mitte.
Seekord oli ta kohtus kostja rollis.
Ja kavatses seda nautida.
/nginx/o/2023/04/14/15255858t1hf341.jpg)
Tema kaasust kuulati Carlisle’i kohtus, kesklinnas asuvas kaasaegses hoones. Ainus viide möödunule oli muinsuskaitse alla kuuluv üheksateistkümnenda sajandi parlamendiliikme kuju, kes oli siinsamas surnult maha kukkunud. Poe’le sellised monumendid meeldisid. Tema meelest võinuks neid rohkem olla.
Ringkonnakohtunik, kes oli veidi aja eest kannatuse kaotanud, proovis uuesti.
«Pean teile siiski meenutama, härra Poe,» ütles ta, «et kuigi see on ainult tsiviilasi, soovitan teil ikkagi tungivalt hankida endale juriidiline esindaja. Ma usun, et teie sõber on …» kohtunik heitis pilgu oma märkmetele … ««nutikas nagu Stephen Hawkingi ratastool», aga seda, mis siin täna juhtub, ei saa niisama lihtsalt olematuks muuta.»
«Teadmiseks võetud, teie ausus.»
«Ja teile on selgitatud, et advokaadist keeldumine ei anna õigust hiljem apellatsiooni esitada?»
«On küll.»
Ringkonnakohtunikul olid buldogipõsed ja ta sarnanes häirivalt Horace Rumpole’iga telesarjast «Rumpole of the Bailey». Tema kõrvadest välja turritavad karvatutid tekitasid mulje, nagu pesitseksid seal väikesed karvased loomad. Ta silmitses Poe’d üle poolkuukujuliste prillide. Poe põrnitses vastu.
«Väga hea,» ohkas kohtunik. «Härra Chadwick, võite jätkata.»
Maakonna esindaja tõusis püsti. Väike vuntsidega innukas mehike oli seda tüüpi, kes naabrivalve koosolekul protokollib.
«Tänan, teie ausus.» Ta avas paksu manillaümbriku ja võttis sealt kokkuvõtte. «Käesoleva juhtumi üksikasjad ei kuulu vaidlustamisele. Ligikaudu viis aastat tagasi ostis härra Poe Thomas Hume’ilt Shap Fellis maad. See maa …»
«Härra Hume on nüüdseks surnud, nagu ma aru saan?»
«Paraku küll, teie ausus. Härra Hume oli maa seaduslik omanik ja tal oli igakülgne õigus see härra Poe’le müüa. Tema maatükil asus ka mahajäetud lamburionn.»
«Kõnealune hoone?»
«Jah, teie ausus. Teadaolevalt on Herdwick Croft seisnud seal 19. sajandi algusest peale. Hiljuti sai sellest maa-alast Järvepiirkonna rahvuspargi osa. Kohaliku planeerimisosakonna seisukoht on, et lamburionn on alates 2005. aastast muinsuskaitse alla kuulunud ja seetõttu ei tohi selle juures ilma muinsuskaitseameti loata mitte midagi muuta. Herdwick Crofti algne omanik oli sellest piirangust teadlik.»
«Härra Poe, kas soovite sõna?» küsis kohtunik.
Poe heitis pilgu enda kõrval istujale. Naine raputas pead.
«Ei, teie ausus,» vastas Poe.
«Kas te olete teadlik, et muinsuskaitse reeglite eiramine on vaid üks seaduserikkumine, mille te siinkohal toime olete pannud?»
«Olen, teie ausus. Kuigi, ausalt öeldes, Herdwick Crofti ostes ei olnud ma selle muinsuskaitse alla kuulumisest teadlik. Ilmselt Thomas Hume … unustas mulle öelda.»
Poe pigem tajus, kui nägi, et pealtvaatajate rõdul tõmbus keegi kangeks. Ta teadis, et Thomase tütar, Victoria Hume, oli tulnud teda toetama. Ta tundis end isa kahepalgelisuse eest vastutavana, kuigi Poe kinnitas, et seda pole vaja. Poe polnud vaevunud enne ostu sooritamist vajalikku teavet kontrollima ja pidi nüüd lõivu maksma.
«Politseiametnikuna on härra Poe kindlasti teadlik, et seaduse mittetundmine ei vabasta selle täitmisest,» ütles Chadwick.
Poe naeratas. Ta oligi lootnud, et too seda ütleb.
Kümme minutit luges Chadwick ette parendusi, mis Poe Herdwick Croftis teinud oli: parandanud katuse; rajanud puurkaevu ja paigaldanud pumba värske vee saamiseks; lasknud maasse septiku kaevata ning võtnud kasutusele generaatori elektrienergia tootmiseks. Lühidalt kõik, mida ta oli teinud, et lamburionn kaasaegseks ja mugavaks muuta. Isegi tema armastatud puupliit leidis äramärkimist.
Kui Chadwick oli lõpetanud, küsis kohtunik: «Ja mil moel te härra Poe parendustest teadlikuks saite?»
«Teie ausus?»
«Kes teile neist rääkis, härra Chadwick?»
«Murelik kodanik, teie ausus.»
«Mitte keegi Oxenholme’i elanik?»
Chadwick ei reageerinud kohtuniku provokatsioonile. «See, kuidas me parendustest teada saime, ei ole kohtu asi, teie ausus.»
Poe teadis, et kohtunikul oli kõik täpselt teada. Kohalikku omavalitsust oli tema ebaseaduslikust renoveerimistööst teavitanud endine politseinik, otse tsiviilist ametisse määratud peainspektor Wardle. Neil olid Jared Keatoni juhtumi ajal suusad risti läinud. Wardle tegi uurimises paar viga, mis läksid talle karjääri maksma. Pärast seda lahkus ta politseist ja tegeles nüüd oma uue kutsumuse – kohaliku poliitikaga. Poe pöördus oma kohal ringi, pooleldi oodates, et näeb meest pealtvaatajate rõdul, aga peale Victoria Hume’i ei olnud seal kedagi. Vahet ei olnud; kui see poleks olnud Wardle, olnuks keegi teine. Poe kogus vaenlasi samasuguses tempos nagu keskklass kaupluste boonusraha.
«Laske siis edasi, härra Chadwick,» ütles kohtunik.
Kohaliku omavalitsuse õigusnõustaja tutvustas veel kümme minutit eeskirju, millest Poe ei olnud kinni pidanud. Kahe minuti möödudes oli Poe tähelepanu hajunud.
Ta oli hiljuti pikalt Herdwick Croftis viibinud. Raskete kuritegude analüüsiüksusel, mida kõik lühidalt SCAS-iks kutsusid, polnud pärast Kuraatori juhtumit ühtegi olulist asja olnud ja arvestades, kuidas viimane lõppenud oli, ei igatsenud keegi uut juurdlust. Luureüksuse direktor, Edward van Zyl, oli kõikidele kuu aega puhkust andnud.
Puhkus tegi Poe’le head. Kuraatori juhtum oli ta peaaegu murdnud, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, ja mõne teisega võrreldes pääses ta veel kergelt. Ta oli kodus olemisest rõõmu tundnud. Enamasti pakkis ta seljakotti veidi toitu ja suundus Shap Felli. Ainult tema, springerspanjel Edgar ja tuhanded lambad.
«Kuidas inspektor Flynnil läheb?» sosistas ta enda kõrval istuvale naisele. Stephanie Flynn, SCAS-i inspektor, oli juhtumi ajal sünnitanud – ja mitte loomulikul teel. Ta oli jätkuvalt haiguslehel ja Poe polnud kindel, kas ta üldse kunagi tagasi tuleb.
«Kuss, Poe,» sosistas naine vastu, «mul on vaja seda kuulata.»
Poe pöördus tagasi oma mõtete juurde. Isegi kui asi puudutas ta enda tulevikku – tal lihtsalt ei olnud seda tüüpi aju, mis suudaks rohkem kui minut aega õiguslikke argumente kuulata. Ta tegi mõttes märkme, et pärast tuleks Flynnile helistada. Viimasel ajal oli ta inspektoriga rääkimist vältinud – ilmselt toonuks see neile mõlemale meelde halbu mälestusi.
«Kas olete valmis vastama, härra Poe?»
Poe pilgutas silmi. Chadwick oli istet võtnud ja kõik vaatasid tema poole.
Poe tõusis püsti.
«Kas olen õigesti aru saanud, et kohalik omavalitsus taotleb kohtult orderit, millega kohustada mind taastama Herdwick Crofti sellisesse seisundisse, nagu see ostuhetkel oli, teie ausus?» küsis Poe.
«Nimelt nii. Kas olete valmis vastama?»
Poe vaatas oma paremal käel istuja otsa. Naine noogutas.
«Olen, teie ausus.»
«Ja hoolimata sellest, et teie kolleegil puudub juriidiline haridus, olete veendunud, et ta suudab teid esindada, härra Poe?»
«Suudab, teie ausus. Võite mind uskuda.»
Poe võttis istet. Hampshire’s elades oli tal olnud aadress. Nüüd oli tal kodu. Selle kaitsmiseks oli Poe valmis ka räpast mängu mängima.
Ja see, mida ta teha kavatses, oli nii räpane, kui vähegi andis.
«Tilly, sinu kord,» ütles ta.