/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/19/15265574t1h6dd7.jpg)
Islandi menuautori Lilja Sigurðardóttiri uus romaan «Jäine päike» on pingeline krimilugu, milles järeleandmisi ei tehta.
«See naine vääriks tegelikult rohkemgi, puhtalt selle eest, et kakskümmend aastat sind talus»
Islandi-inglise päritolu õed Áróra ja Ísafold elavad eri riikides ega suhtle omavahel, aga kui nende ema ühel päeval enam Ísafoldiga ühendust ei saa, läheb Áróra vastumeelselt tagasi Islandile õde otsima. Üsna ruttu saab Árórale selgeks, et õde ei väldigi teda, ta on hoopis jäljetult kadunud.
Áróra nõuab aru Björnilt, Ísafoldi vägivaldselt narkoärikast elukaaslaselt, ja küsitleb õe eraklikke naabreid. Selgub, et neist igaühel on põhjust vältida liigset tähelepanu, ning Áróra satub veel süngemasse intriigide ja manipulatsioonide võrku.
Olles oma õe elu vastukäivatest üksikasjadest segaduses ja Islandi suve külmavärinaid tekitavalt eredast keskööpäikesest pimestatud, püüab Áróra saada aimu Ísafoldi käikudest ja hakkab jälgima Björni. Seejuures palub ta abi politseiuurijalt Daníelilt. Aga Áróra pole ainus, kes asjade käigul silma peal hoiab ...
Loe raamatust katkendit!
***
/nginx/o/2023/04/14/15255820t1h36ea.jpg)
NELJAPÄEV
«Ära mõtlegi hinnas tingima hakata nüüd, kui oleme juba summas kokku leppinud,» ütles Áróra automüüjale, kes istus suure laua taga, naaldus tooli seljatoele ja seadis end mugavalt istuma. Kui Áróra oli seda meest nädala eest kohanud, oli too olnud hoopis teistsugune: ta oli laua kohal kössitanud, sõrmitsenud mudelautosid, endal käed värisemas, ja temalt nuuksetesse lämbudes abi palunud. Mees oli kurtnud, et on peagi sunnitud magama poeruumis; kui ta ei saa teada, kuhu tema naine, kellega tal oli pooleli tuline lahutusprotsess, oli peitnud raha, mille nad olid kahekümne abieluaasta jooksul kõrvale pannud. See oli kenake summa. Polnud välistatud, et sellest moodustas väikse osa ka autopoe välisriikidest saadud tulu, millest sugugi kõik polnud maksuametis deklareeritud. Seepärast ei tahtnudki ta Briti võime asjasse segada ja oli tulnud Áróra jutule.
Áróra oli raha üles leidnud, aga nüüd, olles esialgsest kergendustundest toibunud, oli automüüja end ülbelt puhevile ajanud ja tahtis taganeda kokkuleppest, mille järgi pidi Áróra saama kümme protsenti summast, mille ta mehele üles leiab.
Mees võttis enda ees vedelevast nikotiininätsupakendist naksatusega ühe nätsu ja pistis selle suhu. Tema juuksed olid äsja lõigatud ja teksad, mida ta koos kuuega kandis, olid liiga kitsad, et olla mugavad. Polnud kahtlustki, et mees oli abikaasa maha jätnud, asendades naise, kellega oli firma üles ehitanud, uuema versiooniga. See selgitanuks naise kibedust.
«See on naeruväärselt suur protsent töö eest, mille peale teil kulus vähem kui nädal,» sõnas mees kiiresti ja raevukalt nätsu närides, nagu kõik, kes on alles hiljuti suitsetamise maha jätnud.
«See nädal tähendas seda, et pidin sõitma Šveitsi, tegema kümme tundi internetis uurimistööd ja ostma andmeid ning kõik see nõudis minult väga palju raha ja aega. Ma töötan kiiresti ja saavutan tulemusi,» ütles Áróra aeglaselt ja selgelt, et mees temast kindlasti aru saaks. «See on protsent, milles leppisime kokku, kui ma lubasin su raha üles otsida.»
«See on väljapressimine,» torises automüüja käsi kõhul ristates. «Ma ei maksa seda.»
Áróra ohkas. Seda juhtus sagedamini, kui võiks arvata. Algul on mure kadunud raha pärast nii suur, et inimene nõustub maksma suure protsendi, aga kui raha üles leitakse, hakkab klient ühtäkki mõtlema sellele, kui kallis Áróra teenus ikkagi on.
«Kümme protsenti kogu summast või kaup jääb katki.»
«Viis protsenti on sellise asja eest maksimumhind.»
«Ise teate,» vastas Áróra tõustes. «Leidke siis keegi teine oma raha jälgi ajama ja ma soovin teile sellega edu, sest sama osav, kui olen raha leidma, olen ma seda ka peitma.»
Automüüja ajas end sedamaid püsti, köhatas ja hakkas läkastama. Ta oli ilmselt nätsu alla neelanud.
«Mida põrgut te sellega öelda tahate? Te kandsite raha juba minu kontole üle.»
Mehe hääles oli kuulda nädalataguse nuuksatuse varju.
«Ma saan kõik oma pangaülekanded kahekümne nelja tunni jooksul tagasi pöörata,» vastas Áróra telefoni välja võttes, panka sisse logides ja ülekannet katkestades. «Tehtud,» ütles ta ja sammus kontorist välja.
Poesaalis puges ta läikima löödud autode vahelt läbi ja suundus ukse poole. Ta nägi läbi kontori klaasseina, kuidas mees meeleheitlikult telefoni toksis, kontrollides kahtlemata oma pangakontot, mis oli talle eelmisel õhtul palju rõõmu valmistanud.
Áróra oli juba keset parkimisplatsi, kui kuulis selja taga mehe häält.
«Okei, okei, pole probleemi,» hüüdis mees hingeldades, sest oli jooksnud läbi poesaali. «Sul on õigus. Mõistagi oli meil kokkuleppe. Minu viga.»
Áróra seisatas ja pööras ümber.
«Ma tegin teile teene, kui nõustusin maksma kogu summa teie kontole, et saaksite maksta mulle läbi oma autopoe. Aga nüüd, kui tean, et ei saa teid usaldada, võtan kõigepealt oma tasu.»
Áróra tõstis telefoni ja tema näol oli küsiv ilme. Automüüja noogutas ja tõstis nõusoleku märgiks käed.
Áróra avas pangaäpi, sellal kui müügimees seisis sealsamas ja näppis oma telefoni, tahtes ilmselgelt veenduda, et raha ikka üle tuleb.
«Tehtud,» sõnas Áróra. «Nüüd oleme tasa.» Ta lülitas ekraani välja, pistis telefoni taskusse ja ootas hetke, sest tahtis näha, mis näo automüüja tulemust nähes teeb. Ta ei pidanud ootama kuigi kaua.
«Ei!» hüüdis mees, hääles ahastus ja valu. «Me pole tasa. Siin on ainult pool. Vähem kui pool...»
«Just nii,» vastas Áróra. «Ja minul oli õpetlik näha, missugune mees te tegelikult olete. Hakkasin juba niigi teie nutulaulus kahtlema: sellest, kuidas naine oli teil lahutuse käigus naha üle kõrvade tõmmanud, võtnud maja ja kõik muud asjad, mille üle te eelmisel nädalal kiunusite. Seepärast kannan ma teise poole, mis kuulub õigusega teie naisele, tema Šveitsi pangakontole.»
«Te ei tohi seda teha!» hüüdis mees, kui Áróra talle selja pööras ja minema kõndis.
«See naine vääriks tegelikult rohkemgi, puhtalt selle eest, et kakskümmend aastat sind talus,» pomises Áróra autosse istudes.
Ta pani mootori käima ja sõitis aeglaselt parklast välja, lehvitades rõõmsalt automüüjale, kes seisis, nagu oleks ta muutunud kivikujuks. See oli üks Áróra töö häid külgi: ta sai õigust mõista oma parema äranägemise järgi.