Ilmunud on Emily St. John Mandeli paeluv romaan «Klaasist hotell»
/nginx/o/2022/05/05/14528898t1h3183.png)
19. aprill 2023, 12:31
:format(webp)/nginx/o/2023/04/19/15265945t1h47ed.jpg)
Varraku sarjas «Moodne aeg» ilmus Emily St. John Mandeli romaan «Klaasist hotell», mille tõlkis eesti keelde Joanna Liivak.
Vancouveri saare kõige põhjapoolsemas tipus asetseva hotelli baaridaam Vincent kohtub hotelli mõistatusliku omanikuga ning saab tema kaaslaseks, kuni selgub, et mees on ehitanud pettusel põhineva finantsskeemi, mille kokkuvarisemine hävitab paljude inimeste elu. Vincent lahkub ning leiab hiljem tööd kaubalaeval. Aastaid hiljem palgatakse üks Ponzi skeemi ohver uurima kummalist juhtumit – ühe naise jäljetut kadumist merel.
/nginx/o/2023/04/19/15265954t1h23ce.jpg)
Emily St. John Mandel oskab taas kord luua oma romaanis lummava õhkkonna, viia lugeja luksushotellidest vanglasse või põrandaalustesse klubidesse ning rääkida meeldejäävalt ahnusest ja süütundest, armastusest ja millestki tabamatust, mida võib ka elu mõtteks nimetada. Kaks juba romaanist «Jaam Üksteist» tuntud tegelast – Miranda ja Leon – ilmuvad põgusalt ka siin.
Kanada kirjanik Emily St. John Mandel sai ülemaailmselt tuntuks oma neljanda romaaniga «Jaam Üksteist», mis pääses National Book Awardi ja PEN/Faulkneri auhinna lõppvalikusse ja mida on tõlgitud kolmekümne seitsmesse keelde. Selles kirjeldati maailma niisugusena, nagu see oli pärast nn Gruusia gripi pandeemiat, ning Mandeli kaks hilisemat raamatut on näidanud, et seal alustas ta oma maailma loomist. Selle maailma teises raamatus on samuti riivamisi juttu gripist, kuid see ei paisugi pandeemiaks ning keskseks küsimuseks on Ponzi skeem. Emily St. John Mandel elab koos abikaasa ja tütrega New Yorgis.
«21. sajandi inimene, kirev akvaariumikala: klaaseramus, büroohoones, hotellis. See on pealispind. Mis toimub selle all? Emily St. John Mandel jutustab meile trilleri varjus inimese haprusest,» ütleb kirjanik Eva Koff. «Rahakuningriigist ja tema naabrist, varjumaast. Hetkedest, mil klaas mõraneb, suhu sattunud klaasikild kriibib kurgus ning me näeme iseennast selges peeglis. Ja armastus oleks nagu ikka veel kusagil siinsamas, peaaegu võimalik.»