Mida teha, kui kõik dieedid osutuvad valeks?

Pilt on illustreeriv. Foto: Foxys Forest Manufacture/Shutterstock

Tim Spectori raamat «Purustatud toidumüüdid» lükkab ümber kõik levinud teadmised, mis on toiduga juba aastakümneid kaasas käinud. See on teos, mis seab kahtluse alla kõik dieedid ning õpetab lugejale, kuidas peaks tegelikult söömisesse suhtuma. 

Tim Spector on teadusuuringute käigus jõudnud šokeeriva tõdemuseni, kui vähe toidu kohta käivatest uskumustest on tegelikult teaduslikult tõestatud. Kas ühte või teist tohib süüa? Kas kala on ülimalt kasulik? Mida arvata kohvist, veganlusest ja toidulisanditest? Kas lapseootel naistel tasub uskuda, mida arstid neile toitumise kohta räägivad? Kas gluteenivaba toit on ka tegelikult tervislik?

Kokku 20 müüte murdvas peatükis räägib autor, miks meie senised tõekspidamised toidu kohta on enamasti valed. Ta paljastab, kui vähestel teaduslikel andmetel paljude riikide tervise- ja toitumisalased suunised põhinevad ja mil määral toidutööstus tegelikult neid poliitilisi juhiseid mõjutab.

Raamat seab kahtluse alla levinud toitumiskavad ja dieedid, terviseametite soovitused, imeravid ja toidupakendite märgistused ning innustab meid tõsiselt järele mõtlema, kui tähtis on toit meie tervise seisukohalt. Tim Spector on geneetilise epidemioloogia professor Londoni King’s College’is ja juhib Briti kaksikute registri tööd. Arsti ja teadlasena on ta alates 1992. aastast tõestanud, et paljudel tavahaigustel, mida on peetud vananemise ja keskkonnamõjude tagajärjeks, on geneetilised põhjused.

Ta on avaldanud üle 600 teadusartikli mainekates ajakirjades, sh Science and Nature’s. Tim Spector on arvukate teaduslike ja populaarteaduslike raamatute autor ja tema tööd kajastatakse pidevalt ka meedias.

Loe raamatust katkendit!

***

Tim Spector, «Purustatud toidumüüdid» Foto: Apollo

Enamik meist kuuleb esimesi müüte toidust lapseeas. Kui ma olin väike, öeldi mulle, et mõned toiduained panevad mind kiiremini kasvama (piim ja teravili), mõned teevad mind targaks (kala), mõned põhjustavad aknet (šokolaad) ja mõned panevad musklid kiiremini kasvama (liha ja munad). Popeye multifilmitegelasi järgi julgustati mind sööma spinatit, ent keegi ei rääkinud mulle läätsede, brokoli ja ubade kasulikkusest. Lisaks öeldi, et pähklid on ebatervislik vahepala, sets need sisaldavad kolesterooli. Räägiti ka, et kui ma korralikku hommikusööki ei söö, jään haigeks. Minu ema, kes kasvas üles sõja-aastail, kinnitas mulle tõsimeeli, et ka hallitanud toitu võib süüa ja et taldrikule midagi järele jätta ei tohi. Mulle ei meenu, et «korralikust» söögikorrast oleks kunagi puudunud liha või kala. Vitamiine peeti väga oluliseks, eriti C-vitamiini, mida võeti toidulisandina või joodi selle saamiseks apelsinimahla. Peale selle soovitati tungivalt tund aega peale söömist mitte ujuda, mitte süüa enne magamaminekut ja teha kaalu alandamiseks trenni. Ükski nendest väidetest ei ole teaduslikult tõestatud ja paljud neist on osutunud täiesti valeks, ent neid korrati nii sageli, et mul on endiselt raske täiskasvanueas ümber õppida. Meil on kõigil väljakujunenud arusaam toidust ja meie veendumused – õiged või valed – juurduvad vananedes üha enam. 

Söö vähem rasva! Söö vähem suhkrut! Söö viis korda päevas! Söö rohkem tärklist sisaldavaid juurvilju, ära söö korraga palju, söö vähe ja sageli, joo vähemalt kaks klaasi vett päevas, joo vähem kohvi, joo vähem alkoholi, söö vähem liha- ja piimatooteid, söö rohkem kala, kasuta taimeõli, mitte võid, loe kaloreid ja joo dieetjooke! Oleme harjunud, et meile öeldakse, kuidas, millal ja mida me peaksime sööma. Sõnumid tulevad erinevatest allikatest: riiklikest suunistest, meediast, reklaamist, toidusiltidelt ja hommikuhelbe- ning pudrupakenditelt, lisaks haiglates ja arstikabinettides olevatelt plakatitelt ja infolehtedelt. Tänu kõikidele nendele nõuannetele peaksime olema tervemad, saledamad ja mitte põdema toitumisest tingitud haigusi.

Selle asemel on aga alates 1980-ndatest rasvumise, toiduallergiate ja diabeedi ning seletamatutel põhjustel ka dementsuse esinemissagedus enamikus riikides hüppeliselt kasvanud. Parematest ravimeetoditest hoolimata on südame- ja vähihaigused aina rohkem levimas ning senine keskmise eluea tõus on pidurdunud ja langustrendis.

Tohutu suure toiduvaliku ja valeinformatsioonitulva taustal soovivad paljud meist kiiret lahendust. Ka kõige küünilisemad meist leiavad end kuulamas alusetuid lihtsustatud nõuandeid. Liiga kiiresti võtame omaks näiteks toortoidu, taimetoitluse, ketogeense dieedi, rasvarikka ja süsivesikuvaese või paleoliitilise toitumise, gluteeni- või lektiinivaba elustiili või usume müüte toidulisanditest. Selliste dieetide propageerijate ja nende järgijate jutt võib olla väga veenev ja nende usk tugev.

Olen oma teadustöös viimastel aastatel järjest rohkem keskendunud toitumise ja toiduga seotud küsimustele. Hämmastav, kui palju sellest, mida meile toidust räägitakse, on heal juhul eksitav ja halvemal juhul lausvale või tervisele ohtlik. Nagu me teada oleme saanud, see kehtib siis, kui nõuandeid jagavad dietoloogid, arstid, riik või teadlased, aga ka siis, kui seda teevad sõbrad ja perekond. Kuidas meil on tekkinud selline olukord, et võhikutest inimesed ütlevad meile, mida me peame sööma? Meditsiini ja teaduse seisukohalt on tegemist ainulaadse olukorraga. Põhjuseid on mitu, ent ma toon välja kolm peamist tegurit, mis pärsivad õigeid arusaamu toidust ja toitumisest: halb teadustöö, tulemuste vale tõlgendamine ja toidutööstus. Toit on kõige tähtsam ravim mis meil on. Peame kiiresti õppima seda õigesti kasutama.