Müsteerium, mis keeras rahuliku Rootsi küla elanike elu peapeale

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Camilla Läckbergi krimiromaan «Nõid» räägib kurva, kuid paeluva loo sellest, mis juhtub siis, kui ühes väikeses alevikus pisike tüdruk jäljetult kaob. 

Kui nelja-aastane Linnea Fjällbacka lähedal asuvast talust kaob, ärkavad ellu traagilised mälestused: kolmkümmend aastat varem kadus täpselt samast talust väike tüdruk, kes leiti hiljem mõrvatuna. Tookord süüdistati tema röövimises ja tapmises kahte 13-aastast tüdrukut. Kohus mõistis nad süüdi, kuid vanuse tõttu pääsesid nad vanglakaristusest. Üks neist on pärast seda elanud Fjällbackas vaikset elu, teine naasis äsja esimest korda pärast juhtunut Fjällbackasse, nüüd kuulsa näitlejana, kes kehastab ümbruskonnas filmitavas filmis Ingrid Bergmani.

Fjällbacka elanikud asuvad ühiselt Linnead otsima ja lõpuks leiavadki ta üles. Paljana sama metsajärve juurest, kust leiti esimene tüdruk. Väikest alevit haarab õud. Kas veel mõni tüdruk võib ohus olla? Kuigi Patrik Hedström peab seda vähe tõenäoliseks, hakkab ta koos oma kolleegidega Tanumshede politseijaoskonnast uurima, kas kaks juhtumit on omavahel seotud. Nad saavad endele appi Erica Falcki, kes on pikemat aega kirjutanud raamatut vanast mõrvast. Uurimine kisub lahti palju haavu, algab klaperjaht ja elanike hirmul tundmatu ees on kohutavad tagajärjed.

Loe raamatust katkendit!

***

Eva Berg tõmbas umbrohud üles ja pani need enda kõrvale korvi. Süda hüppas sees nagu tavaliselt, kui ta üle maade vaatas. Kõik see kuulus neile. Talu ajalugu polnud neid kunagi häirinud. Nemad Peteriga polnud eriti ebausklikud. Kümme aastat tagasi, kui nad perekond Strandide talu ostsid, oli muidugi räägitud palju õnnetustest, mis neid olid tabanud. Ent niipalju kui Eva aru sai, oli asi ühes suures tragöödias, mis seejärel põhjustas kõik muu. Perekond Strandi traagilise saatuse oli põhjustanud väikese Stella surm ja sel polnud taluga midagi pistmist. 

Camilla Läckberg, «Nõid» Foto: Apollo

Eva kummardus ja otsis umbrohtusid edasi, eriates valu põlvedes. Tema ja Peteri jaoks oli uus kodu paradiis. Nad olid pärit linnast, kui muidugi Uddevallat sai üldse linnaks nimetada, aga nad olid alati maast unistanud. Fjällbacka lähedal asuv talu oli olnud igas mõttes täiuslik. See, et hind oli siin juhtunu tõttu odav, oli lihtsalt põhjuseks, et neil jätkus raha talu ära osta. Eva lootis, et neil oli õnnestunud see täita piisavalt rohke armastuse ja positiivse energiaga. 

Kõige parem oli see, et Neale meeldis siin väga. Nad olid ristinud tüdruku Linneaks, aga juba pisikesest peale oli ta end ise Neaks kutsunud ning Eva ja Peteri jaoks oli saanud loomulikuks teha sedasama. Nüüd oli tüdruk juba nelja-aastane ning nii otsustav ja isepäine, et Eva värises juba ette puberteedi peale mõeldes. Kuid tundus, et neil Peteriga rohkem lapsi ei tule, nii et nad saavad vähemalt täielikult Neale keskenduda, kui see aeg kord saabub. Hetkel tundus see tohutult kaugena. Nea jooksis talus loomade keskel ringi nagu väike energiapall, Evalt päritud blondid juuksed pilvena heleda näo ümber. Eval oli alati hirm, et laps põletab end päikese käes äta, aga Neale näis ainult rohkem tedretähne juurde tulevat. 

Ta ajas selja sirgu ja pühkis randmega otsmikult higi, et mitte nägu töökinnastega ära määrida. Talle meeldis aiamaal rohida. See oli imeline kontrast tema tavalisele kontoritööle. Ta tundis lapselikku õnnetunnet, kui ta nägi, kuidas tema külvatud seemnetest said taimed, mis kasvasid ja kandsid vilja ning millelt sai lõpuks saaki koristada. Nad kasvatasid ainult oma tarbeks, sest taluga poleks nad suutnud end ära elatada, ehkki natuke isemajandamise moodi oli see küll: köögiviljaaed, maitsetaimede peenar ja kartulipõld. Mõnikord tundsid nad sellepärast lausa süümepiinu, kui hästi neil kõik oli. Elu oli muutunud paremaks, kui ta kunagi oleks osanud ette kujutada, ja ta ei vajanud siin maamunal mitte midagi peale Peteri, Nea ja nende kodu selles talus. 

Eva hakkas porgandeid üles võtma. Ta nägi eemalt Peterit traktoriga tulemas. Mees töötas Tetra Paki firmas, aga kogu oma vaba aja veetis ta kõige meelsamini traktoriroolis. Täna hommikul oli ta varakult välja sõitnud, ammu enne seda kui tema ärkas, võtnud kaasa toidukoti ja termose kohviga. Talu juurde kuulus ka tükk metsa, mida mees oli otsustanud harvendada, nii et Eva teadis, et ta tuleb tagasi koos ahjupuudega talveks, higine ja räpane, lihased valusad ja näol lai naeratus.

Ta pani porgandid korvi ja asetas selle kõrvale, need olid õhtusöögiks. Siis võttis ta aiakindad käest, pani korvi juurde ja läks Peterile vastu. Ta kissitas silmi, püüdes näha traktoris istuvat Nead. Tüdruk oli kindlasti magama jäänud, nagu alati seal olles. Tüdruku jaoks oli see olnud varajane ärkamine, aga talle meeldis koos Peteriga metsas käia. Ta võis ju oma ema armastada, kuid isa ta jumaldas. 

Peter sõitis traktoriga õue.

«Tere, kallis,» ütles Eva, kui mees mootori välja lülitas. 

Süda lõi paar lisalööki, kui ta Peteri naeratust nägi. Ikka veel, pärast kõiki neid aastaid, võttis mees ta põlvist nõrgaks. 

«Tere, mu armas! Oli teil hea päev?»

«Jah ...»

Mida ta mõtles sõnaga «teil»?

«Aga teil?» küsis ta kiiresti.

«Mis mõttes «teil»?» küsis mees vastu ja andis Evale higise musi. 

Ta vaatas ringi.

«Kus Nea on? Teeb lõunauinakut?»

Kõrvad hakkasid kohisema ja Eva kuulis iseennast kusagil kaugel ütlemas:

«Arvasin, et ta on koos sinuga.»

Nad vaatasid teineteisele otsa, samal ajal kui nende maailm lõhki kärises.