INTERVJUU ⟩ Värske teose verinoor autor: tõestan raamatu avaldamisega iseendale oma võimekust

Mia Cordelia Kitsing. Foto: Jaagup Rootalu

Uue, südantlõhestava romaani «Vanaema, miks sa mind ära ei tunne?» autor Mia Cordelia Kitsing on küll vaid 18-aastane, kuid suudab oma teoses lugejateni tuua keerulised teemad, mida paljud inimesed mõista ei oska. Noor kirjanik tutvustab ennast lugejatele ning jagab teekonda, mis teda raamatu kirjutamiseni viis. 

Oled väga värske kirjanik. Kuidas ennast uutele lugejatele tutvustaksid? 

Ma olen pärit Raplast ning umbes 5-aastasena kolisin perega Soome. Seal käisin soomekeelses koolis, seega soome keel on mul suus. 2016. aastal tulime tagasi Raplasse elama. Tänaseks olen 18-aastane ja õpin veel Rapla gümnaasiumis.

Kuidas sa kirjutamiseni jõudsid?

Mu isa nakatas mind loomepisikuga varakult ja armastasin lugusid välja mõelda juba lapsest saati. Seega ka kirjutamine tuli üsna loomulikult. Olen varem proovinud ka päevikut pidada, kuid nende sissekannete tegemine ei olnud kuigi regulaarne. Sealt vaikselt kasvas ka unistus kunagi oma raamat kirjutada.

Naljaka tõuke raamatu kirjutamisele andis mu vastus gümnaasiumi sisseastumisintervjuul. Nimelt küsiti mu eesmärkide ja unistuste kohta. Vastust pidin natuke aega mõtlema ja isegi pisut kaheldes ja omaette muiates ütlesin: «Kunagi tahaks ehk oma raamatu kirjutada. See kindlasti ei toimu täna-homme, vaid aastate pärast.» Umbes pool aastat hiljem hakkasin kirjutamisega pihta, teades, et see saab olema mu 11. klassi praktiline töö.

Sinu värskelt ilmunud raamat räägib väga keerulistest teemadest, pereprobleemidest ja Alzheimeri tõvest. Kuidas sa ise nende teemadega suhestud?

Depressioon, pereprobleemid ja noorte ebakindlus on teemad, mis on paljuski elust enesest, kuigi tuleb meeles pidada, et see on siiski ilukirjanduslik raamat ning selles on suur annus fantaasiat.

Pean tunnistama, et mul endal ei ole õnneks lähedasi kokkupuuteid Alzheimeri tõvega olnud. 2020. aasta märtsis karantiinis olles leidsin muusiku The Caretaker albumi «Everywhere at the end of time» ja see tekitas suurt huvi Alzheimeri tõbe põdeva inimese mõttemaailma vastu. Albumis kasutatakse Alzheimeri tõve progresseerumise kujutamiseks ballisaali muusikat tsüklite kaupa: alguses on mõistetav muusika, aga lõpuks on see arusaamatu, abstraktne heli.

Kui ma sain 10. klassis teada, et 11. klassis peab tegema kas praktilise töö või uurimistöö, lõi mul lambipirnike põlema. Otsustasin ühendada kuuldud albumi, oma kirjutamisoskuse ja suure tahte. Eelmise aasta kevadel võtsin ühendust MTÜ Elu Dementsusega, kes aitas mõista, mida see haigus tähendab ja selgitas selle aktuaalsust tänapäeval.

Kui raske on noore kirjanikuna ennast tõsiseltvõetavaks teha?

Ma ei ole seda raskust enda kanda võtnud, et peaksin kellelegi midagi tõestama. Pigem tõestan raamatu avaldamisega iseendale oma võimekust. Mul on vedanud, et kirjastuse Hea Lugu toimetaja-projektijuht, Einar Ellermaa, oli nõus mind aitama ja suhtles minuga kui tõsiselt võetava kirjanikuga. Suur tänu kuulub Einarile ja kirjastus Hea Lugu meeskonnale, kellega sai see raamat tehtud.

Mis oli raamatu kirjutamise juures kõige raskem?

Hirm selle mahuka töö ees oli päris suur. Muidugi kartsin ka seda, et kas ma ikka saan raamatu selleks ajaks valmis, kui toimub praktilise töö kaitsmine. Kuid hirmul on suured silmad.

Mis oli raamatu kirjutamise juures kõige toredam?

Õppisin palju Alzheimeri haigusest, mis avardas suuresti mu silmaringi. Tänu pidevale kirjutamisele õppisin ka enesedistsipliini ning tunnen, et oskan ennast paremini väljendada sõnades, kui ka muudes loovates ülesannetes. Muidugi tegi kogu selle teekonna mulle meeldivaks ning turvaliseks Einar ja kogu Hea Lugu meeskond.

Mida soovid ise selle looga inimestele edasi anda?

Inimene peaks elama ühes hetkes, mitte minevikus ega tulevikus. Kindlasti on omal kohal unistamine ja nostalgitsemine, aga me ei tohiks sinna kinni jääda. Peaksime õppima ennast piisavalt usaldama, et head mälestused meiega jääksid.

Mia Cordelia Kitsing, «Vanaema, miks sa mind ära ei tunne?»

Foto: Apollo

See on 18-aastase Rapla koolitüdruku tundlikult kirja pandud romaan päevikut pidavast Lindast. Tema esimene päevikusissekanne on tehtud 10-aastasena. Sel päeval põgeneb ta vanemate tüli ajal koos oma noorema õega vanaema juurde. Nad veedavadki oma lapsepõlve ja kogu kooliaja peamiselt vanaema juures. See on tüdruku, neiu ja naise eneseleidmise lugu. Päevikusse mahub tema tundeid, mõtteid, unistusi ja hirme läbi elu. Pärast keskkooli sõidab Linda elama välismaale ja suhtlus vanaemaga peaaegu kaob. Linda tuleb juba keskealise naisena pikemaks ajaks Eestisse tagasi alles siis, kui saab kuulda, et vanaema põeb Alzheimeri tõbe. Raamat on sissevaade noorte kui vanade inimeste tundemaailma ja aitab mõista dementsuse all kannatavate inimeste sisemaailma.