:format(webp)/nginx/o/2023/04/24/15277738t1h67b8.jpg)
Stacy Willinghami «Vilksatus pimeduses» räägib kadunud teismelistest, sarimõrvarist ja paranoilisest naisest, kes peab uuesti üle elama oma lapsepõlvetrauma. Võtsin üle pika aja jälle käsile ühe psühholoogilise põnevikku ja kuigi see ei hiilanud just millegi originaalsega, nautisin põnevust, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.
1999/2019, Breaux Bridge/Baton Rouge, Louisiana osariik. Chloe maailm varises kokku päeval, kui ta isa tunnistas end süüdi 6 tüdruku kadumises nende kodulinnast. Ta oli siis vaid 12-aastane plikatirts ja see, kes leidis asitõendid, mis mehe trellide taha saatsid. Ärevus ja stress on ka 20 aastat hiljem naise igapäevased sõbrad, kuid ta on õppinud neid õhtuste veiniklaaside ja endale retseptiravimite välja kirjutamisega kontrolli all hoidma. Chloe on minevikutrauma suisa enda kasuks tööle pannud, töötades psühholoogina, kes väga hästi patsientide, eriti noorte neiudega, suhestuda suudab. Naine planeerib parasjagu pulmi, kui minevik ta kätte saab. Nimelt ilmub välja ajakirjanik, kes tahab 20. aastapäeva puhul vanast tragöödiast lugu teha. Tagatipuks hakkavad jälle ümbruskonnas kaduma teismelised tüdrukud, kellest üks on Chloe patsient. Esmalt üritab naine sellest kõigest eemale hoida, aga talle tundub üha enam, et kuriteod on temaga seotud.
/nginx/o/2023/02/02/15114073t1h2b9e.jpg)
«Vilksatus pimeduses» on tubli debüütromaan, mille fookus on peategelase sisekaemusel ning minevikul. Korraga toimub nii mõndagi - esile kerkib mitmeid saladusi, hulk kahtlusaluseid, omadega pisut sassis peategelane. Tahaksin öelda, et olen vilunud põnevike lugeja ja arvasin kohe lõpu ära, sest nutikad saavad sellega kahtlemata hakkama, aga minu esimene kahtlus osutus valeks. Niidiotsad on loos ilusti olemas, aga ma ei osanud neid üles korjata ega kokku siduda. Kirjanik suutis päris hästi eksitada, tubli debüüt. Puudust tundsin ainult argielust ja kõrvalliinidest, kuna teos on nagu üks suur ämblikuvõrk, kus kõik on keskse krimilooga kokku põimitud. Lisaks, mõni välja tulnud saladustest ei olnud ka just kõige loogilisem.
Esimene pool teosest on rahulik, keskendudes küsimusele, kas Chloe on nii sassis, et kujutab ette, kuidas uued kadumised on kuidagi tema ja ta isa kuritegudega seotud, või peaks ta oma sisetunnet usaldama. Igal juhul teeb naine rumalaid otsuseid, topib oma nina sinna, kuhu ei peaks ja on sunnitud uuesti minevikuga silmitsi seisma. Kadunud tüdrukute leidmisest saab säärane kinnisidee, et kogu tema ülejäänud elu jääb seisma. Ma ei ole just suurim fänn süžeedel, kus alkoholist ja ravimitest abi otsiv naine leiab, et peab kuriteo uurimise enda kaela võtma, aga siin põhjendas kirjanik ilusti ära nii selle, miks peategelane meelemürke tarvitas kui ka tema kinnisidee juhtumi suhtes. Vastumeelsuse asemel tundsin kurbust, et pärast pikka rabelemist kindla jalgealuse nimel see tal taas jalge alt tõmmatakse ning naine kaotab usalduse oma kõige lähedasemate vastu. Rohkem kui lahendust tahtsin, et ta leiaks rahu.
«Vilksatus pimeduses» käsitleb mitut psühholoogiliste põnevike meelisteemat: tsiviilisik omapäi uurijatööd tegemas, väikelinn ja kaduvad tüdrukud, ebastabiilne peategelane. Minu jaoks eristas seda teistest omataolistest lapsepõlvetrauma mõjude fookusesse võtmine - millise jälje Chloe minevik talle jätnud on, kuidas ta on õppinud traumaga elama, kuidas kõik uuesti pinnale ujub, mida ta tunneb, mida ta mõtleb. Ja noh, iga teine põnevik ei alga ka sellega, et peategelase isa, üks tema suurimatest eeskujudest, osutub koletiseks, kes mõrvade eest vangi mõistetakse. Mulle see rohkete saladuste ja loopööretega lugu meeldis, aga kindlasti kallutab kõrget hinnangut see, et ma polnud tükk aega taolist psühholoogilist põnevikku kätte võtnud.