PIIRIDETA ÄMMAD ⟩ «Muinasjuttudes on kurjad võõrasemad, kuid päriselus peaksite valvel olema just ämmadega»

Foto: Shutterstock

«Piirideta ämmad» on järg peamiselt krimikirjanikuna tuntud Anna Janssoni ajaviiteromaanile «Ilusalongi saatusejumalanna», mis pakub lugejale nii naeru kui pisaraid. Boonusena on raamatu lõpus valik toiduretsepte Angelika Lagermarki kokaraamatust.

Muinasjuttudes on kurjad võõrasemad, kuid päriselus peaksite valvel olema just ämmadega. Nii mõtiskleb Angelika Lagermark oma elu mustematel hetkedel. Kuus kuud tagasi püüdis Angelika kinni pruudikimbu ja pulmamõtted olid õhus, kuid Angelika on kahtlev. Kas Magnus on õige inimene, kellega koos elada? Tema ema Judith, kes ootamatult sisse kolis, seda kindlasti ei ole. 

Loe raamatust katkendit!

***

Mu vaarema Amalia oli arukas memm, tema tarkusest rääkis kogu Gotland. Ta jõi kohvi alustassilt, mida hoidis kolme sõrmega tasakaalus. Suhkrutükk suus, luristas ta kuuma jooki, kuulates tähelepanelikult inimest, kes oli tulnud nõu ja abi saama. Amalial oli üks haruldane võime. Mitte võime ennustada, kuigi paljud arvasid just seda, aga ta nägi inimese liikumapanevat jõudu ja tema võimalusi, aimates seeläbi, mis inimest ees ootab.

Iga tegu, nii hea kui halb, tuleb sulle tagasi. Nagu merelained veerevad nad kaldale ja pöörduvad siis tagasi. Heateod lähevad korraks reisile ja koputavad varsti su uksele. Sa ei tea, kui pikalt su teod on reisinud, enne kui te jälle kokku saate. Sa ei tea, mis kujul need ilmuvad. Aga nad leiavad su juurde tee. Nii head kui pahad teod.

Anna Jansson, «Piirideta ämmad». Foto: Raamat

Meie vaaremaga käisime ikka mere ääres. Mul on meeles, kuidas ta tuulega oma pikad kriitvalged juuksed näo eest ära tõmbas, pani käe lõbusate siniste silmade ette päikesevarjuks ja vaatas üle vee. Kõik tuleb tagasi, ütles ta. Kõik tuleb uuesti, ära seda kunagi unusta.

Lapsena elasin oma õdede Vera ja Ulrikaga koolivaheaegadel vaarema pool Grogarni mäe jalamil. Kui Amalia, kass kaisus, lõunauinakut tegi, norsates nagu saekaater, panime meie oma asju ajama. Kõverate puutüvedega võlumetsas, kus me mängisime, kadus ajamõiste täielikult. Kellad jäid seisma, või hakkasid käima tagurpidi, ja kompassinõel keerles otsustusvõimetult klaasplaadil, mingitki suunda näitamata. Troll Bysen võis su nägemise nii ära moonutada, et sa enam ei leidnudki koduteed. Ja ettevaatlik tuli olla ilma peata kummituse Admiraliga, kes tolknes Katthamra mõisas. Räägiti, et ta on oma hinge müünud Kratile, kes oli tegelikult Kurat.

Mäletan, et vaarema Amalia kutsus meid kõiki kamina ette videvikku pidama. Küpsetasime õunu, veeretasime neid siis lahtises suhkrus ja püüdsime juua kohvi alustassilt nagu tema. Vaarema rääkis lugusid ja meie kuulasime. Lugu, mis minule kõige sügavama mulje jättis, oli see, mis rääkis kolmest saatusejumalannast, kes ketrasid elulõnga ja sidusid inimsaatusi kokku. Lugu pärines Põhjala mütoloogiast. Juba siis teadsime meie õdedega, et jutt käib meist, et meie ülesanne ongi köita inimsaatused kokku sõprusesse ja armastusse. Amalia sõnu kandsime me endas nagu aaret: Vahel peab kõige tahumatumaid inimesi veidi lihvima, et nemadki sobiksid suurde elupuslesse. Või korrale kutsuma neid, kes sihilikult riivavad armastuse olemust. Sellised inimesed peavad kogema, et armastus võib sügavuti haiget teha.

On möödunud aastaid. Amaliet pole enam elavate seas. Katthamra mõisas, kus admiral Hägg tegi igal öösel kell neli ringkäiku, kuigi ta liivakell oli juba ammu tühjaks jooksnud, enam ei kummita. Östergarni kool, mis nägi välja nagu muinasjutuloss, mille kooliõueks olid kaljusse uuristatud koopad, on tegevuse lõpetanud. Ja mets, kus lapsena mängisime, on nüüd vaid tuultest sasitud männisalu mere ääres.

Materiaalne pole ajale vastu pidanud. Küll aga vaarema Amalia tarkusesõnad ja lood. Esialgu oli see mäng, kuid vanemaks saades mõistsime, et peame Amalia tarkusepärandit edasi kandma. Sellepärast asutasime täiskasvanutena saarele igaüks oma juuksurisalongi, varjamaks oma päristegevust: juhtida inimsaatusi. Vera on juuksur Hemses, Ulrika Slites ja mina, Angelika, ostsin Salong d’Amouri Visby Södertorgil. Korrapäraselt koguneme nõu pidama, et arutada inimsaatuste ja tuleviku üle. Teeme seda armastuse nimel.

Pilvemeister Folke

Täna pärastlõunal olen ma Folke lapsehoidja. Igav temaga küll ei hakka. Poiss on kõige nutikam ja leidlikum seitsmeaastane, keda tean. Ükskord, kui ma teda hoidsin, toppis ta naabri auto kojameeste külge praevorste, kuna neid tuli ju grillida. Siis puges ta läbi heitveetrumli, millest väljus nagu täielik kakajunn. Aga me armastame teda kõigest hoolimata, ausalt.

Täna on ta läinud elutoa diivani taha peitu ja mängib mereröövlit, endal mõõkadena kaks pulgakest käes, pähe on ta sidunud sobiva punaseruudulise köögirätiku. Mina panin ära kõik portselanesemed, mida võiks vaenlasteks pidada, ja kinnitasin kardinad nii, et ta neid oma keha üle piraadilaeva reelingu lennutamiseks ei kasutaks.

Ta ema Regina tegi mulle lõuna ajal paanikakõne, küsides, kas Folke võiks paar tundi minu pool olla. Ta oli lõunaks täitsa läbi, sest oli oma pojaga koolis kaasas olnud. Kui Folke abiõpetaja Arvid on haige, siis ei saa ema poissi kooli jätta. Klassijuhataja ei saa hakkama korraga Folke ja terve klassiga, temagi on tavaline surelik, ja Folke on ilmatu tugev pärast seda, kui teda titena Red Bullis vannitati. Nii räägib Folke ise.

Nüüd pärastlõunal, kui Regina peab minema günekoloogi juurde, ei saa ta ju Folket sinna kaasa võtta. Nii jääbki poiss minu juurde.

Mu kodu sisustuse jaoks oleks kõige parem, kui poiss mängiks väljas. Räägin Piraat-Folkele, et hakkame kulda kaevandama. Nimelt tuleb mu aiast kartulisaak koristada ja nii ulatangi poisile labida, et ta hakkaks kaevama. Ta astub mõlema jalaga labidatera äärele ja hüppab sellel, mina hoian varrest kinni, et ta ümber ei kukuks. Me mängime, et kartulid on kullakamakad. Viskame need potsatusega ämbrisse ja saame aina rikkamaks ja rikkamaks. Järsku laseb Folke kuuldavale rõõmuhuilge. Ühel mugulal on keha ja pea ja see näeb välja nagu Barbapapa tegelane. Arvan mina. Folke arvates on see aga nagu sipelgas ja ma saan aru, mida ta silmas peab, kui ta toob tikud ja paneb kuus tikku kartulile jalgadeks ja kaks tikku tundlateks. Nüüd näeb kartul tõepoolest välja nagu ehtne kartulsipelgas. Ma aitan sellele viltpliiatsiga silmad pähe joonistada.

Folke pani talle nimeks Sipvid. Ta abiõpetaja on ju Arvid ja Folke arust on Sipvid ja Arvid päris ühtemoodi. Lugesime lehest, et Roma külas hakatakse tähistama lõikuspüha ja toimub vahva kujuga juurviljade võistlus. Folke tahab, et Sipvid võistleks, ja muidugi, et ta võidaks.

Kingakarbist valmistasime Sipvidile elamu, mille uks avaneb garaaživäravana ja millel on ka tilluke tikutoosist postkast. Ma kirjutan imetillukese kirja ja panen selle postkasti, Folke võtab selle välja ja loeb Sipvidile silphaaval ette. Sipvid on kõva vend ja parim. Tere tulemast peole.

«Mis peole?» ütleb Folke ja kogu ta väike tedretähniline nägu kiirgab vaimustust.

«Sünnipäevapeole. Täna sündis Sipvid ja seda tuleb ju tähistada, eks ole?»

Ma laotan maha piknikuvaiba ja toon toidukorvi, mille olen juba ette valmistanud. Istume pärastlõunapäikese paistel õunapuu alla murule, joome mustsõstramahla ja nosime saiakesi. Ma tean küll, et tänapäeval lastele magusat ei anta, nende veresuhkur võib tõusta ja nad võivad hulluks minna – ma tean küll! Aga niisuguste meeldivate traditsioonide väljajuurimine võtab kaua aega. Minu põlvkond avaldab vastupanu. Oma lapsepõlvest mäletan, et see oli päeva õdusaim hetk, kui meile Amalia pool midagi head pakuti.

Folke tõuseb ja hüppab ühel jalal paar tiiru ümber vaiba. Istub siis uuesti maha, võtab mugava asendi, paneb pea mulle sülle ja vaatab taevasse, kus meie kohal liuglevad ümarad pilved.

«Kui ma suureks kasvan, leiutan pilveõhupalli ja lendan sellega pilvede vahel ja teen neist kujukesi, nagu savist. Voolin neid ja teen teistsuguseks. Saad aru? Panen oma firma nimeks Pilvemeister Folke. Ja ma saan väga rikkaks ja kogu raha saab ema endale. Või mitte päris kogu raha.»

Nagu nõiaväel jääb Folke magama, pea mu süles ja Sipvid käes. Silitan ta punakat sasipead, istun hiirvaikselt ja vaatan poisi rindkere rahulike hingetõmmetega tõusmas ja vajumas ning tunnen erilist rahu. Aga ka kurbust. Mingi kurbus on kogu aeg kohal, tuikav kurbus laste pärast, kes mul saamata jäid.

Rääkisime Joakimiga, et meie köögidiivan saab olema lapsi täis, kuid nii ei läinud. Ta suri ja jättis mind üksipäini mu elu suurima sooviga emaks saada. Sellest on nüüd möödas rohkem kui seitse aastat ja alles nüüd hakkan uuesti elus jalgealust leidma. Aga oma lapsi ei saa ma enam kunagi. Elu ei oodanud. Joakimi otsustamatus oli takistuseks ja siis äkki olin ma liiga vana.

Tõmban ettevaatlikult Folke käest kartulsipelga ära ja tõstan poisi vaiba peale. Mu jalg on surnud ja hõõrun seda Sipvidi uurides ja mõtlen, et tema vananeb täiesti loomulikult ja tõmbub oma koore sees krimpsu, kui ta üldse elabki jõuludeni. Sätin end õunapuu vastas mugavalt istuma ja vaatan, kuidas puu vari kasvab suureks ja tohutu pikaks harali sõrmedega koletiseks. Sulen pärastlõunapäikeses silmad ja mõtlen, et praegu ei taha ma olla kusagil mujal, kui piknikuvaibal koos Pilvemeister Folkega.