Le Poète on nende ühine saladus, ja kuigi kõik mõtlevad, et parem oleks temast mitte kõssatagi, on ta peamine teema vaiksel häälel peetud vestlustes. Nad juurdlevad, mis võis juhtuda, ja võrdlevad Le Poète’i sõnu nendega, mis on juhuslikult sattunud nende kõrvu mujalt, ja kuna Le Poète’i habras olemus, kaunijooneline nägu, nukrameelsus ja meeldiv hääletoon saavad neile tuttavaks, on neil üha raskem seostada Roanne’i mõrvamüsteeriumi nendega koos reisiva olendiga, nii et pärast esimest nädalat ei räägi enam keegi Le Poète’ist, vaid temast on saanud neile Aurelian. Samas on Aurelian muutunud ühiseks ettevõtmiseks, mida igaüks tahab oma võimete kohaselt aidata. Arutatakse, kuidas võiks teda kõige paremini varjata, juhul kui politsei peaks karavani peatama ja tahaks vankrid läbi otsida. Arutatakse, kuidas võiks teda maskeerida, või kas piisaks sellest, et ta esineb oma õige nimega, kuna tagaotsitavaks on ta kuulutatud Roux’ talus tuntud Kaiser Strammina. Ja ühel päeval räägib Harry Brandt, nende kunstnik – müürilehtede kujundaja, dekoratsioonide maalija ja käsitöömeister –, et on saanud Lorraine’ilt ülesande võltsida dokument, mille tunnistajaks peavad nad kõik olema, juhul kui see plaan ellu viiakse. Harry laotab lapikule kivile kaks aastat vana kuupäevaga varustatud paberilehe ja järgemööda kummarduvad nad seda uurima. Harry rind paisub uhkusest, kui ta seletab:
«Sellest päevast peale on Aurelian ja Lorraine abielupaar.»