EBAHARILIK ROMAAN ⟩ Kas kunsti nimel võib teha kõike, kui tulemus on tõesti geniaalne?

Heikki Kännö. Foto: Erakogu

Äsja ilmunud Heikki Kännö romaan «Luuletaja ehk Kuidas noaga filosofeeritakse» on tulvil värvikaid tegelasi, pööraseid seiklusi ja meeletuid kujutlusi. Kui algul on Hieronymus Boschi «Maiste naudingute aed» vaid teatrikuliss, siis lõpus satub mees, kes müüs oma hinge Kuradile, sellesse päriselt. 

Filosoofiatudeng Aurelian leiab oma tõelise kutsumuse kirjanduses. Laenates tsitaate ja mõtteid nii Goethelt, Wagnerilt kui ka Heinelt, valmib poeem «Fausti needus». See kuulutatakse geniaalseks, ent autor ise oleks justkui ära tehtud: ta ei suuda luua enam midagi samaväärset. Nõnda on noormees lihtne saak Kuradile, kes pakub lepingut, mis tagaks talle edu – mõistagi teatud vastuteenete eest. Aga kas kunsti nimel võib ikka teha kõike?

Heikki Kännö, «Luuletaja ehk Kuidas noaga filosofeeritakse». Foto: Raamat

Kuulsusjanus luuletaja satub 19. sajandi lõpul keset mõrvamüsteeriumi. Aastakümneid läbi Euroopa põgenedes kohtub ta oma iidoli Friedrich Nietzschega, keda paraku vaevab juba dementsus, ning tutvub teosoofi ja vabamüürlase Rudolf Steineriga, kes mõistab, et Aurelianist on saanud saatanlike jõudude instrument. Saksamaal aga tärkab samal ajal üliinimest kui uut rassi kuulutav liikumine, mis viib tõelise düstoopiani.

Romaani on tõlkinud Piret Pääsuke.

Heikki Känno on maalikunsti õppinud kirjanik, kelle stiili ja haaret on võrreldud Soome legendaarse kirjaniku Mika Waltariga. Tema neli romaani, millest eesti keeles on ilmunud «Unessaar» (2022), pälvivad tähelepanu ebaharilike süžeede ja ettearvamatu fantaasialennuga.

Loe katkendit raamatust «Luuletaja ehk Kuidas noaga filosofeeritakse»!

***

Samal päeval, kui Theatre Wasilewski lahkub Lyonist – pärast seda, kui telk on maha võetud ja vankrile pandud ning hobused aiste vahele kinnitatud, ja kui voorimehed juba sülitavad jalgade ette ja togivad rahutult liiva, ning kui näitlejad ja teised töötajad ootavad vankrites või jooksevad edasi-tagasi viimase hetke asju ajades, kes põõsas põit tühjendamas, kes ununenud toidupoolise või mingi muu vajaliku hankimisel linnas – saabub jõe poolt Apoloniusz Wasilewski oma mustas kutsarikeebis ja suundub, kulm kipras, oma tütre vankrisse, mis on teatavasti ka salapärase Le Poète’i asupaik. Seltskond heidab talle uudishimulikke pilke järele. Nad on Le Poète’i kohanud, näinud, kui hullusti teda on pekstud, ja kuulnud tema lugu, ning kindlasti ei kavatse nad loovutada halvasti koheldud kaasmaalast prantslastele, kes on nende üle juba nädal aega naernud.

Apoloniusz tõmbab tooli istumise alla ja silmitseb sohval kössitavat Aureliani. Mees on esimest päeva jalul ja liikumine valmistab talle ikka veel raskusi, ka ei taha ta oma kõikides toonides kirjut nägu väljas näidata. Lorraine istub kamina kõrval ja valvab kuuma plaadi peale tõstetud kohvikannu. Apoloniusz tahab neid ära vankrisse ajada ning Lorraine küsib, kas karavan läheb kohe liikvele, Apoloniusz ütleb, et ei, kuid parandab, et varsti. Ta kibrutab otsmikku ja teatab:

«On toimunud üks vahejuhtum. Loire’i pinnale tõusis surnud mees. Teda märgati praamitekilt ja ta toimetati Lyoni. Ilmselt on ta surnud umbes samal ajal kui tüdruk. Juttudest sain aru, et talle oli pähe virutatud, seejärel visatud jõkke. Roux’ rahvas on tunnistanud mehe Gautier Bretoniks.»

Apoloniusze mõtlik pilk teravneb. Aurelian võpatab. «Nüüd süüdistatakse teid veel sellegi pärast.»

Aureliani muljuda saanud nägu kõigepealt kahvatub, siis hakkab punetama, ja ta räägib hingeldades, justkui oleks teda tabanud allergiahoog. Ta märgib, et see juhtum tõendab kahtlusteta tema loo õigeks, sest vaevalt oleksid Roux’d Bretoni tapnud, kui nad poleks teadnud, et ta on süüdi Eleanori surmas. Aureliani silmad põlevad seda rääkides. Tema põsed lõkendavad, paistab, nagu ei saaks ta hapnikku, ja sõnu kinnitav pilk leegitseb tulepaistel. Apoloniusz silmitseb teda rahulikult ja tõdeb, et on sama mõelnud. Ent ta lisab, kuidas on mõelnud sedagi, et võib-olla tappis Aurelian nii Gautier’ kui ka tüdruku.

Tundub, et valud ja jahmatus valdavad Aureliani. Ta toetub suitsust tumenenud seinalaudade vastu, ta kõrisõlm jõnksatab, ta silmad sulguvad ja laubale ilmub higi. Lorraine läheb tema juurde, paneb käe rahustavalt talle õlale ja silmitseb pahaselt oma isa. Aurelian sosistab: «Ich lüge nicht…» (Saksa k: Ma ei valeta.) Apoloniusz ei usu, et noormees valetab – või vähemalt loodab ta väga, et teine ei valetaks –, kuid samas ta teab, et ei suuda kunagi loobuda kõhklustest ja nende kõvasti väljendamisest, mis on hind selle eest, et Aurelian saab koos nendega edasi sõita. Ta vaatab oma tütrele rahulikult vastu, kuni Lorraine’i ärritus taandub, siis tõuseb ta püsti ja ütleb:

«Ich will Ihnen glauben.^{(Saksa k: Ma tahan teid uskuda.)} Kuid teil tuleb õppida sääraste eelarvamustega elama.»

Apoloniusz lahkub, vanker kõigub, kui ta ronib kutsaripingile, ning neil pole vaja oodata rohkem kui hetk, kuni hobused tõmbavad koorma liikvele. Lorraine võtab kohvikannu tulelt ja silmitseb Aureliani julgustavalt. Nad kolistavad Fourvière’i küngastelt alla ja linnast välja, ning linnarahvas koguneb tee äärde neile lehvitama ja kübaratega viipama. Näitlejad ja abitöölised viipavad vastu, paljastamata mõtteid sellest, et nende ametiuhkust on solvatud ja et edaspidi lähevad nad Lyonist suure kaarega mööda.

Vankrite rivi roomab harjunud kombel läbi kevadet ootava talveunes Prantsusmaa. Neile sajab kaela külma vihma ja tuul raputab rakendeid, kuid aeg-ajalt pilvemassid taanduvad ja päike paljastab taeva kõikjale ulatuva avaruse meeldetuletusena vabadusest, mille võivad endaga tuua vaid peatumatu liikumine ja värske õhu hingamine. Neil päevil ajavad kutsarid selja sirgemaks ja reisijad ronivad vankrist nende kõrvale pingile. Arvutatakse, palju kilomeetreid on jäänud kokkulepitud sihtpunktini, kus saaks süüa ja jalutada, hõigatakse ühest vanrist teise, nähakse isegi Le Poète’i Apoloniusze kõrvale ilmuvat ja püütakse teda mitte liialt jõllitada, ent sellest hoolimata teab igaüks õhtuse lõkketule ümber kogunejatest, et mees nägevat välja reserveeritud ja nukker, ja et ta oli mässinud end teki sisse ega jätnud endast ikka sugugi tervet muljet.

Le Poète on nende ühine saladus, ja kuigi kõik mõtlevad, et parem oleks temast mitte kõssatagi, on ta peamine teema vaiksel häälel peetud vestlustes. Nad juurdlevad, mis võis juhtuda, ja võrdlevad Le Poète’i sõnu nendega, mis on juhuslikult sattunud nende kõrvu mujalt, ja kuna Le Poète’i habras olemus, kaunijooneline nägu, nukrameelsus ja meeldiv hääletoon saavad neile tuttavaks, on neil üha raskem seostada Roanne’i mõrvamüsteeriumi nendega koos reisiva olendiga, nii et pärast esimest nädalat ei räägi enam keegi Le Poète’ist, vaid temast on saanud neile Aurelian. Samas on Aurelian muutunud ühiseks ettevõtmiseks, mida igaüks tahab oma võimete kohaselt aidata. Arutatakse, kuidas võiks teda kõige paremini varjata, juhul kui politsei peaks karavani peatama ja tahaks vankrid läbi otsida. Arutatakse, kuidas võiks teda maskeerida, või kas piisaks sellest, et ta esineb oma õige nimega, kuna tagaotsitavaks on ta kuulutatud Roux’ talus tuntud Kaiser Strammina. Ja ühel päeval räägib Harry Brandt, nende kunstnik – müürilehtede kujundaja, dekoratsioonide maalija ja käsitöömeister –, et on saanud Lorraine’ilt ülesande võltsida dokument, mille tunnistajaks peavad nad kõik olema, juhul kui see plaan ellu viiakse. Harry laotab lapikule kivile kaks aastat vana kuupäevaga varustatud paberilehe ja järgemööda kummarduvad nad seda uurima. Harry rind paisub uhkusest, kui ta seletab:

«Sellest päevast peale on Aurelian ja Lorraine abielupaar.»

Kuid siis hakkab ta itsitama, tonksab tindiseks saanud sõrmega võltsitud tekstirida ja parandab:

«Ehk siis on olnud sellest päevast alates.»

Tema etteaste põhjustab naeru ja ropuvõitu küsimusi pulmaöö kohta. Plaani peetakse heaks ja dokumenti õnnestunuks. Ametivõim ei oska kindla peale seostada teatridirektori tütre seaduslikku abikaasat Roanne’is möllanud hulkuri tegudega. Kuulanud veel hetke kiitust, napsab Harry paberi enda kätte ja läheb viib selle mõrsjale, kes omalt poolt kaalub, ega südant pitsitav tundepuhang teda juba liiga sügavale kuriteo rüppe juhata. Lorraine vaatab vankriaknast Harryt, kes läheneb, paberileht käes, ja mõtleb: Kas viin minnes temagi kaasa? Ja isa? Nad kõik?

Tema selja taga magab luuletaja tema voodis. Aurelianil on uuesti tõusnud palavik ja ta sisikonnast immitseb verd, mida ta väikeste piiskadena padjale köhib. Mida ma kõige rohkem pelgan? Lorraine mõtleb järele. Kuritöö eest ootavat karistust või seda, et kaotan siis ikkagi Aureliani? Naine hämmeldub, kui märkab, et ta peas pöörleb sedasorti mõtteid, sest keegi teine pole temas sääraseid tundeid äratanud. Lorraine on silmitsenud palavikust nõrka luuletajat ja elatanud kujutlust, milles mees lükkab vankriukse lahti ja võtab värskest õhust lõhnates tema kõrval istet, veel aastategi möödudes, ja pooleldi on ta hakanud seda kujutlust uskuma. Ta sisendab endale, et tegemist on naissoole omase hoolitsemisinstinktiga, millest on arenenud välja armastust imiteeriv või suisa moonutav kiindumus; ta mõtleb, et sel moel kindlustab loodus hoolitseva suhte jätkumist. Ta tahab niimoodi uskuda, igatahes ei taha ta uskuda midagi muud – võib-olla sellepärast, et ei peaks pettuma. Ja ta hoolitseb Aureliani eest nagu ema oma poja eest või nagu lind oma pojakeste eest, või nagu mets rebase eest, keda jälitab jahikoer. Kuid siis koputab uksele Harry Brandt ja ulatab abielutunnistuse, mille Lorraine surub pärast ukse sulgemist vastu rinda.

Nüüd saab ta vähemalt viivu vältel kujutleda, et hoolitseb Aureliani eest nagu naine oma mehe eest.

Theatre Wasilewski ületab Burgundia piiri ja korraldab järgmise nädala jooksul kolm õnnestunud etteastet väikeses Mâconi linnas. Samal ajal halveneb Aureliani seisund veelgi ja kohale kutsutakse tema värske staatuse taha varjudes arst, kes kuulatab ta kopse, kompab kõhtu ja võtab kõhklusteta vastu seletuse õnnetusest, kuidas Aurelian olla hobust ajades liialt pudelit kummutanud ja kukkunud tagant tulnud rakendi jalge ette. Noorepoolne lüheldane mees tõstab pilgu Aureliani verevalumeid täis rindkerelt Lorraine’ile.

«Arvan, et teie mehel on põrn rebenenud. Kõige lähemalt saab abi Pariisist Hôtel-Dieu’st. Sellisel juhtumil on lõikus vältimatu, selle õnnestumist ei saa sealgi tagada, aga mina igatahes ei suuda tema heaks midagi teha.»

Kui arst on läinud, ütleb Aurelian: «Mitte Pariisi. Mitte lõikusele.»

Ja ta lisab: «Minu onu…»