/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2023/04/26/15283159t1h298d.jpg)
Ilmunud on Jemma Hatti «Seiklejate» sarja kolmas raamat «Seiklejad ja saladuste linn». Oma kolmandas suures seikluses on lapsed aarete röövimisele pühendunud jõugu kannul.
VAHVA LASTERAAMAT ⟩ Kas peale tunde jätmine on hullem karistus õpilasele või õpetajale?
Sedapuhku viib tee seiklejad Londoni peidetud radade rägastikku. Kaks geniaalset kurikaela põgenevad iidse aardega, peites oma saagi Londoni varjatud radade ja käikude võrgustikku. Seiklejad peavad neile järele jõudma ‒ oma mõistuse, onu Logani ja … varastatud punase bussi abil. Alanud on meeletu võidujooks saladuste linna mõistatuste lahendamiseks!
Selles, 8‒12-aastastele lastele mõeldud sarjas on varem ilmunud raamatud «Seiklejad ja äraneetud loss» (2021) ning «Seiklejad ja aarete tempel» (2022).
Loe raamatust üht põnevat peatükki!
***
/nginx/o/2023/04/26/15283147t1h62ea.jpg)
Peale tunde jäetud
Üks elu suuri mõistatusi on see, kas peale tunde jätmine on hullem karistus õpilasele või õpetajale.
«Loomulikult pidid sa tegema kõik selle nimel, et sind kooliveerandi viimasel päeval pärast tunde jäetaks!» pragas härra Rottin enda ees oleva väikese poisiga. «Mul võiks praegu juba jõuluvaheaeg alata, aga ei, ma pean raiskama oma pärastlõunat sinu seltsis.» Härra Rottin paistis olevat sama õnnelik, nagu oleks inimene, kellele skunk on oma haisvat vedelikku näkku pritsinud.
«Mul vedas viltu, härra Rottin,» ütles Rufus Kexley tooli seljatoele nõjatudes ja lakke vaadates.
«Nagu ma poleks seda vabandust varem kuulnud ... ja vedamine ei puutu kuidagi asjasse. Mille eest sind seekord pärast tunde jäeti?» Härra Rottin võttis oma laualt aruande ja luges selle ette.
«Aruanne Rufus Kexley peale tunde jätmise kohta: kirjutas loovkirjutamise tunnis luuletuse peeretamisest. Tungis sideruumi, et eelmainitud luuletus tervele koolile ette lugeda. Kehastas mereröövlit ...»
«Surm ja põrgu!» segas Rufus vahele, hüppas toolile ja tegi kaenlaalusega peeruhääli.
«Istu.» Härra Rottin põrnitses Rufust kurjalt ja luges siis edasi.
«Kehastas mereröövlit eelmainitud luuletust tervele koolile lõunapausi ajal ette lugedes; teeskles, et on staar uues tõsielusarjas ...»
«Selle sarja nimi on «Kexleyde kannul». »
«Selle nimi on tobe viis peale tunde jääda. See pole veel kõik ...»
«Laskis õhku Daisy Duncely teadusprojekti ...»
«No kuulge!» protestis Rufus. «See oli õnnetus.»
«Daisy on koos su täditütrega sinust aasta eespool, te poleks pidanud isegi samas ruumis viibima.»
Rufus pani käed rinnal risti ja ohkas.
«Lennutas kooli koridorides kolme mängudrooni; tähistas droonid numbritega üks, kaks ja neli, mistõttu kooli töötajad kulutasid kaks tundi drooni number «kolm» otsimisele, aga seda polnud olemaski ...»
Rufus purskas seda meenutades kõhust kinni hoides naerma.
«See ei ole naljakas.»
«Kasutas muusikaklassi ...»
Härra Rottin lükkas Rufuse pahategude pika nimekirja üle laua. «Oh, aitab küll, ma olen juba tüdinud. Miks sa seda kõike tegid? Ja veel enam, miks tegid sa seda kõike veerandi viimasel päeval, kui mina pean pärast tunde jäetud õpilasi valvama?»
«See on meelelahutus,» selgitas Rufus, «ja meelelahutus on kunst. Ühtegi kunstnikku ei tohiks tema töö eest karistada.»
«Kunst?» pahvatas härra Rottin oma ninast haarates. «Kust sa midagi nii tobedat kuulsid? Kuule, Rufus, ma tean, et kõigile teistele lastele meeldivad naljad, aga kus nad praegu on, mis? Nad on kõik kodudes ja seal peaks olema ka mina.»
«Teiste laste kodudes?»
«Sa ... ei, muidugi mitte, oma kodus!» härra Rottin hakkas näost punaseks minema. «Swindlebrooki põhikoolis ei visata kedagi esimesel veerandil välja, aga kui sa oma käitumist ei muuda, siis saavutad sa selle teisel veerandil.»
«Väljaviskamine?» Rufus neelatas. «Mind ei tohi välja visata! Tädi Sarah saadaks mu tagasi vanavanemate juurde. Nad on nüüd mu emaga pisut paremini läbi saama hakanud, nii et nad võivad mu Hollywoodi tema juurde elama saata! Ja tema on täielik katastroof. Härra Rottin, mind ei tohi välja visata!“
«Niuks-niuks-viuks,» irvitas härra Rottin silmi pühkides. «Jutusta seda mõnele, keda huvitab. Mind huvitab ainult see, et siis ei peaks ma enam oma vaba aega siin sinuga kükitades raiskama, kui ma võiksin hoopis olla kodus ja vaadata «Columbo» kordusi. Nii et võta ennast kokku ... või sa lendad.»
Tund aega hiljem istus Rufus noruspäi tädi auto tagaistmele. Barney, ta täditütre borderkolli, tajus Rufuse halba tuju ja hakkas teda üle lakkuma.
«On see vast vahva moodus jõuluvaheaja alustamiseks,» ütles proua Jacobs kulmu kortsutades ja juhtis auto kooli peaaegu tühjalt parkimisplatsilt tänavale. «Rufus, me peame su käitumisest tõsiselt rääkima. Sa ei tohi kogu aeg pahandustesse sattuda.»
«Ma tean,» pomises Rufus. «Ei mingeid vempe enam ... vähemalt mitte koolis.»
Lara pöördus tema poole ja mõõtis Rufust eesistmelt kurja näoga. «Ega kodus!»
«Kui Tom ei oleks juba Cornwallis rongi peale istunud, jätaks ma meie homse käigu ära,» ütles proua Jacobs. «Sa ei ole tõesti tänulõunale minekut ära teeninud, Rufus.»
«Ema!» ahastas Lara, suu lahti. «Aga mina olen selle endiselt ära teeninud.»
«Tegelikult ei tohiks teist kolmest ükski minna,» ütles proua Jacobs pead raputades. «Ainult mõni kuu on möödas sellest, kui te kõik ilma mulle ütlemata Egiptusse sõitsite ja väga ohtlikku olukorda sattusite.»
«Aga me leidsime tohutu aardehunniku,» vastas Rufus käsi kokku hõõrudes.
«See ei tähenda, et te õigesti käitusite! Ma olen vist peast segi, et luban teil kolmel jälle kokku saada.»
«Neljal,» täpsustas Lara. «Barney tuleb ju ka homme kaasa.»
«Noh, Loganit ja Deed ei ole, see tähendab, et pole ka lennukit, millega kuhugi kaduda,» ütles Rufus aknast välja vahtides ja meeliskledes sellest korrast, kui nad olid keset ööd lennujaama jõudnud ja sealt Kairosse lennanud.
«Aga kus onu Logan üldse on?» küsis Lara.
«Ta on koos Deega Ameerikas. Nad püüavad mingitele otsustajatele uue telesarja mõtet maha müüa. Ja mina ei lähe sellel vaheajal kuhugi, hoian teil silma peal, nii et ei mingeid seiklusi enam!»