Arst: suure populaarsusega toidulisandid on järjekordne massiline pettus

Foto: Shutterstock

Kirjastus Pegasus andis välja arsti ja teaduskirjaniku Tim Spectori raamatu «Purustatud toidumüüdid. Miks meie senised tõekspidamised toidust on enamasti valed», mille tõlkis eesti keelde Triinu Lööve.

Tim Spector on teadusuuringute käigus jõudnud šokeeriva tõdemuseni, kui vähe toidu kohta käivatest uskumustest on tegelikult teaduslikult tõestatud. Kas ühte või teist tohib süüa? Kas kala on ülimalt kasulik? Mida arvata kohvist, veganlusest ja toidulisanditest? Kas lapseootel naistel tasub uskuda, mida arstid neile toitumise kohta räägivad? Kas gluteenivaba toit on ka tegelikult tervislik?

20 müüte murdvas peatükis räägib autor, miks meie senised tõekspidamised toidu kohta on enamasti valed. Ta paljastab, kui vähestel teaduslikel andmetel paljude riikide tervise- ja toitumisalased suunised põhinevad ja mil määral toidutööstus tegelikult neid poliitilisi juhiseid mõjutab. Raamat seab kahtluse alla levinud toitumiskavad ja dieedid, terviseametite soovitused, imeravid ja toidupakendite märgistused ning innustab meid tõsiselt järele mõtlema, kui tähtis on toit meie tervise seisukohalt.

Tim Spector on geneetilise epidemioloogia professor Londoni King’s College’is ja juhib Briti kaksikute registri tööd. Arsti ja teadlasena on ta alates 1992. aastast tõestanud, et paljudel tavahaigustel, mida on peetud vananemise ja keskkonnamõjude tagajärjeks, on geneetilised põhjused. Ta on avaldanud üle 600 teadusartikli mainekates ajakirjades, sh Science and Nature’s. Tim Spector on arvukate teaduslike ja populaarteaduslike raamatute autor ja tema tööd kajastatakse pidevalt ka meedias.

Loe raamatust huvitavat katkendit!

***

Müüt: toidulisandid parandavad tervist ja hoiavad haigusi ära

Tim Spectori, «Purustatud toidumüüdid». Foto: Raamat

Meist on saanud tabletineelaja rahvas. Pool miljonit ameeriklast ja britti võtab toidulisandeid iga päev ja kogu maailmas tarbib neid regulaarselt miljard inimest, mis tõendab, et sada aastat peale vitamiinide avastamist oleme ikka veel nende lummuses. Meile on räägitud, et need toimivad kõige puhul: vähiravist juuste väljalangemiseni, parandavad pohmelli ja annavad energiat juurde. 2025. aastaks kulutame nendele toodetele kogu maailmas 193 miljonit dollarit aastas, tehes nende tootjad sama rikkaks, kui on ravimigigandid. Rikkad inimesed saavad nüüd oma päevase annuse kogu seda headust kätte isegi vitamiini veenisüstidest.

Meile meeldib mõelda, et kui D-vitamiini, foolhapet, B-vitamiini ja rauda lisatakse järjest enamatele toiduainetele, sealhulgas piimale, hommikusöögihelvestele, leivale ja ultratöödeldud toitudele, siis on need veelgi toitvamad. Selline rikastamine lubab riiklikel tervishoiuametitel väita, et nad parandavad rahva tervist «loomulikul» teel ja odavalt meditsiinilise sekkumiseta. Me ülehindame tohutult toidulisandite kasulikkust ja alahindame nendega seotud riske. Tegelikult pole tõestatud, et ükski neist toimiks, ja üha enam tõendeid viitab sellele, et neist on rohkem kahju kui kasu.

Arusaam, et toidule lisaks on vaja manustada vitamiine ja muid toidulisandeid, põhineb 1930. aastatel laialdaselt valitsenud ebapiisaval toitumisel ja see on püsinud hoolimata sellest, et nüüd on selle probleemi tekitanud rohke rämpstoidu söömine. Mõtteviisil, et vitamiinid muudavad toidu tervislikumaks, puudub igasugune teaduslik alus, ent see mõtteviis on võimaldanud toidutootjatel meid ära kasutada ja panna uskuma, et tugevalt töödeldud toidud koos lisatud vitamiinide ja mineraalidega on meile mingil moel kasulikud. Kui tootjad lisavad neid magusatele hommikusöögihelvestele, nagu Frosties (Frosted Flakes), siis on neil justkui igati õigus väita, et see on «hea D-vitamiini allikas». Samas jäetakse mainimata, et väike kausitäis helbeid sisaldab poole lapse päevasest soovituslikust suhkrukogusest.

Palju segadust ja kära toidulisandite ümber on alguse saanud tarkadest turunduskampaaniatest ja naeruväärsetest raportitest, milles väidetakse, et toidulisandid ravivad haigusi. Paraku on tegu ühiskonnas sügavalt juurdunud uskumusega. Näiteks veendumus, et C-vitamiin tugevdab immuunsüsteemi, tuleneb tõenäoliselt Nobeli preemia laureaadi Linus Paulingi tööst, kes 1960. aastatel püstitas hüpoteesi, et C-vitamiin aitab ennetada külmetushaigusi. Samas pole paljud uuringud seda teooriat kinnitanud. Üksikud uuringud on näidanud, et kui võtta C-vitamiiniga koos tsingi toidulisandit, võib esimene vähendada külmetusesümptomeid keskmiselt 6–12 tunniks. Ilmselt võib klaasitäis apelsinimahla või kiivi olla sama kasulik, ent keegi ei ole sellekohaste korralike uuringute eest seni maksnud.

Tervislik tasakaalustatud toit, milles sisaldub palju värsket puu- ja köögivilja, kala, veidi piimatooteid ja kvaliteetset liha ning lisaks igapäevane annus päikest peaks tagama meie vitamiinide ja mineraalide vajaduse 99% ulatuses. Peale selle toodavad meie soolestikus olevad mikroobid vitamiine, näiteks B-grupi vitamiine, foolhapet ja K-vitamiini. Suurbritannias pole puuviljade ja köögiviljade söömine viimase kümne aasta jooksul peaaegu üldse muutunud. Iga vanuse- ja soogrupp tarbib alla soovitusliku «viie tüki päevas». Ning 90% ameeriklasest ei ole suutnud järgida ametlikke suuniseid tarbida neli kuni viis tassi puu- ja köögivilja päevas hoolimata veenvatest tõenditest, et need vähendavad haigestumise riski. Inimesed arvavad, et kui uuringud on näidanud, et puu- ja köögivilja ja rasvase kala söömisel on tervisele soodne mõju, siis nendele toitudele lisatud kemikaalid on tervisele sama kasulikud. Mahukad kliinilised uuringud on tõestanud, et see ei vasta tõele.

Tunnistan, et ma võtsin toidulisandeid, sealhulgas D-vitamiini ja oomega-3 kalaõli, ent kuus aastat tagasi muutsin meelt. Raamatute ning D-vitamiini ja kaltsiumi käsitleva 30 teadusartikli kirjutamise ajal tõendasid vahepeal ellu viidud pädevad ja erapooletud projektid, et toidulisandid mitte ainult ei toimi, vaid võivad paljudel juhtudel olla kahjulikud. Sellistest tõenditest hoolimata on «tervislikud» toidulisandid tänu ka riikide terviseametitele populaarsed. Oleme unustanud, et vitamiinid on pelgalt ümber nimetatud kemikaalid. Briti valitsus soovib paljusid toite rikastada ja teatas hiljuti, et D-vitamiini kasulikkusel on nii ülekaalukad tõendusmaterjalid, et kõik 60 miljonit inimest peaksid seda toidulisandit tarbima kuue kuu jooksul iga päev.

Erinevalt ravimitest on USA Toidu- ja Ravimiamet (FDA) toidulisandite tarbimist halvasti reguleerinud. See tähendab, et tuhandete USA apteekides müüdavate toidulisandite ohutust ja kasulikkust või isegi nende koostist pole uuritud. Selle kasvava probleemi reguleerimiseks tehti 1991. aastal ettepanek kehtestada vastav seadus, ent tootjad tegid edukalt lobitööd ja 1994. aastal kiitis Kongress isikuvabaduse tähe all heaks vastukäiva toidulisandite seaduse. Selline erakorraline seadus tähendab, et FDA ei saa kontrollida ühtegi toidulisandite tootjat ega lisandite koostist ilma ise kalleid uuringuid 85 000 erineva müügis oleva toidulisandi kohta tellimata. Tagajärg on elu nagu Metsikus Läänes, kus kõik on lubatud. Ka Euroopas ja Austraalias pole kehtestatud ohutusnõudeid ega hoiatavaid märgistusi, isegi mitte naistepunapreparaadil – toidulisandil, mis takistab paljude tavaravimite toimet.

Ettevõtetel üle maailma on vabad käed esitada liialdatud või eksitavaid väiteid. Äri, mis sai alguse kodutööstusest, on muutunud globaalseks. Euroopas on regulatsioonid veidi rangemad, ent ettevõtetel pole keelatud kinnitada, kui nende tooted sisaldavad lubatud koostisosi, näiteks veidi tsinki, et need «annavad energiat», isegi siis, kui need väited põhinevad 40 aasta tagustel uuringutel. Vitamiinikogused on tillukesed ja enamikke tablette või kapsleid tuleb polsterdada täiteainete, säilitusainete ja paljude teiste vähem tähtsate kemikaalide või jääkainetega, mida kunagi ei kontrollita. Multivitamiinid sisaldavad sageli peidetud koostisosi ja mõnes «multivitamiini toonikus» on tuvastatud purustatud viagrat või anaboolseid steroide. Uuringud on näidanud, et rohkem kui poolel miljonil inimesel, kes on neid kontrollimata multivitamiine tarbinud, on suurem tõenäosus haigestuda vähki või südamehaigustesse.

D-vitamiin – teisisõnu päikesevitamiin – on toidulisandite maailmas esirinnas ja kõik usuvad, et selle kasulikkuse kohta on kõige rohkem tõendeid. Uurisin akadeemikuna seda 25 aastat, juhtisin uurimisgruppi, kes avastas geenid, mis seda mõjutavad, ja kirjutasin sellest üle 20 teadusartikli, sealhulgas ka tavaliste menopausi läbivate naiste toidulisandite tarbimise kliinilisest uuringust, milles kasutati ka platseebot. Uskusin, et sellega on võimalik haigusi ennetada ja et me peaksime seda rohkem tarbima. D-vitamiini manustati esmalt viktoriaanlikul ajastul linnades vaesuses elavatele lastele rahhiidi ravimiseks. Nüüd tarbivad seda miljonid inimesed luumurdude ärahoidmiseks. Soovitasin seda ka oma patsientidele, kel oli probleeme luude või liigestega. Selle kasulikkus on ulatunud aga luudest kaugemale ja sajad vaatlusuuringud on näidanud, et see vähendab ühiskonnas pea kõiki tuntud haigusi, sealhulgas autoimmuunsust, südamehaigusi, depressiooni ja vähki. Tänaseks olen oma seisukohti muutnud ja usun, et enamikule inimestele (välja arvatud voodihaiged ja veel mõned harvad erandid, nagu hulgiskleroosi põdejad) jaoks see ei toimi ja riskid kaaluvad üles kõik eelised.

Need vaatlusuuringud on kõik olnud kallutatud, sest haigus põhjustab tavaliselt vaeguse, mitte vastupidi ja inimesed on ajanud kehvad verenäitajaid segamini haigusega. Veelgi enam, juhuvalimiga tehtud korralikud kontrollkatsed ei tõenda, et toidulisandid toimivad. Mõni aeg tagasi avaldati seni suurima D-vitamiini seost luumurdude ennetamisega käsitlenud kliinilise uuringu tulemused. Selles kliinilises uuringus osales üle poole miljoni inimese, kellest 188 000-l oli olnud luumurd. Nad olid jaotatud 23 eri riikides paiknenud rühma ja neile manustati D-vitamiini. Ei D-vitamiinil ega piima joomisel, seega ka kaltsiumil, polnud luumurruriski puhul mitte vähimatki mõju.

D-vitamiin ei ole tegelikult vitamiin, sest meie keha toodab seda loomulikul teel, kui nahas olevad keemilised ühendid puutuvad kokku päikesega. Seda tuleks nimetada «D-steroidhormooniks», kuid tõenäoliselt ei oleks see siis nii populaarne. See lahustub rasvas, mistõttu sarnaselt A-, E- ja K-vitamiiniga säilitatakse seda rasvkoes ja kui selle tase kehas tõuseb, võib see muutuda mürgiseks. Kuigi toidulisandeid soovitatakse tavaliselt tarbida mõõdukalt, annustavad paljud inimesed neid üle, sealhulgas ka need, kes ostavad tugevaid lisandeid internetist. Kuigi D-vitamiini mürgitust esineb väga harva ja sellega kaasneb kaltsiumi taseme tõus veres, võib see mitu kuud tõsiselt mõjutada südame, neerude ja aju tegevust. Viimaste aastatega on mürgituste arv kasvanud ja toidulisandite internetist kättesaadavuse ja rikastatud toidu tarbimise tõttu see kasv tõenäoliselt jätkub. Aga hoolimata levinud uskumusest ja reklaamist saab piisava koguse D-vitamiini, kui jalutada iga päev vähemalt 15 minutit päikese käes, süüa rasvast kala, näiteks lõhefileed, või peotäie D-vitamiinirikkaid seeni.

USA-s ja järjest rohkem ka Suurbritannias ja Austraalias on tavapärane rikastada piima, juustu, jogurtit, hommikuhelbeid, puuviljamahla ja isegi vett D-vitamiini, raua, kaltsiumi ja foolhappega. Neid on keeruline vältida ja üleannustamine on järjest sagedam. Liigne raud veres on probleemiks USA-s, kus seda lisatakse pidevalt paljudele toitudele, sealhulgas pastale ja muudele teraviljatoodetele sageli madala kvaliteediga rauaviilmetena. Viimaste aastate suur vitamiini edulugu oli foolhappe toidulisand naistele, kes soovisid rasestuda. See vähendas laste sünnidefekte umbes 70% võrra, mistõttu hakati seda mitmes riigis lisama igale toidule. Prantsusmaa ei läinud sellega kaasa, sest nägi selles riske, tänaseni ei lubata seal toidulisandeid valimatult kasutada. Järjest enam on tõendusmaterjali, et prantslastel võib olla õigus ja et foolhappe kõrge tase võib põhjustada terviseprobleeme ning suurendada vähki haigestumise riski. Paljudel vitamiinidel on vähene terapeutiline toime. Nende puudust on lihtne toiduga reguleerida, kuid keeruline, kui vitamiine on lisatud tootmises. Inimesed eeldavad, et vitamiine toodetakse looduslikult mahepõllumajanduslikus kodutöönduses, ent enamik nendest valmib sünteetiliselt suurtes tehastes, sageli Hiinas. Sada tuntuimat vitamiini kaubamärki kuuluvad 14 suurkorporatsioonile, nagu Nestlé, P&G ja Bayer.

D-vitamiini lisandite ületarbimist seostatakse mitmetes uuringutes vähese luutiheduse ja sagenenud kukkumiste ja luumurdudega. Kaltsiumilisandeid on aga geeni- ja muudes uuringutes seostatud mõõdukalt suurenenud südamehaiguste, sealhulgas infarkti riskiga, peamiselt seetõttu, et kaltsium ummistab suuremaid artereid. Erinevalt looduslikest toiduallikatest saadud lisandite töötlemisele ja omandamisele ei saa meie keha soolestik suure hulga keemiliste lisanditega hakkama.

Miks paljud arvavad, et suur annus toidulisandeid on parem kui päris toit? Võtame näiteks tagasihoidliku tomati. Selles leidub rikkalikult võimsat antioksüdanti lükopeeni, mida seostatakse südamehaiguste riski maandamisega, ent hulk inimesi ostab internetist suure lükopeenisisaldusega toidulisandeid. Ülevaade enam kui 30 uuringust näitab, et need inimesed raiskavad oma raha. Tõenäoliselt on sadade tomatis leiduvate kemikaalide toime parem. Sarnaseid uuringuid on tehtud ka teiste köögiviljadega, näiteks brokoliga.

Mahukad uuringud on tõestanud, et mõned toidulisandid tegelikult suurendavad haigestumise riski. Näiteks viitas üks mahukas 2014. aastal tehtud uuring, et E-vitamiini ja seleeniumi lisandid olid seotud eesnäärmevähi esinemissagedusega. Mina – koos paljude teistega – uskusin, et oomega-3 rasvhappeid sisaldavad kalaõlikapslid on meile kasulikud, sest neid reklaamiti kui artriidi, südamehaiguste ja dementsuse ravimit. Seda propageerivad jätkuvalt mitmed organisatsioonid, näiteks Ameerika Südamehaiguste Assotsiatsioon soovitab mõnd südame-veresoonkonnahaigust põdevatel inimestel suurendada toidulisandite abil oomega-3 tarbimist. Selle nõuande taga on ehk lihtsameelsuse, sponsorluse ja reklaami kombinatsioon ning soov pakkuda teatud inimestele lihtsaid lahendusi. Ameeriklased kulutavad kalaõli toidulisanditele üle miljardi dollari aastas. Mõni aeg tagasi avaldati kokkuvõte 79 uuringust, mis hõlmas 112 000 juhuslikult valitud inimest. Selgub, et pika ahelaga oomega-3 (kalaõli, EPA ja DHA) toidulisanditest polnud südame tervisele kasu ja need ei vähendanud infarkti ega mistahes muu haigusega seotud surmariski. Laialdasest, 2019. aastal 25 000 ameeriklasega läbi viidud uuringust selgus, et kalaõli ei mänginud mingisugust rolli südamehaiguste ega vähi ennetamisel. Teised mahukad uuringud on tänaseks näidanud, et kalaõli ei aita ära hoida pimedaks jäämist, Alzheimerit ega eesnäärmevähki. Suure populaarsusega toidulisandid, nagu oomega-9, on järjekordne massiline pettus, mille abil müüakse meile ebavajalikke rasvaineid, mida leidub pea igas toidus. Teadmatus muudab meid haavatavaks.

Kui te selle teadmisega jätkate toidulisandite tarbimist, siis peate olema veendunud, et te teate täpselt, mida ja kui palju te tarbite, sest nende keemiliste ühendite üledoseerimine võib tervisele halvasti mõjuda. Pidage meeles, et usaldusväärsed juhu-uuringud on näidanud, et praktiliselt ükski vitamiini- ega mineraalilisand ei ole tavalisele inimesele kasulik ja järjest rohkem on tõendeid nende kahjulikkusest.14 Kui neid kemikaale ei nimetataks toidulisanditeks, oleksid need keelatud. Toidutootjad reklaamivad igal aastal üha rohkem töödeldud toitu lihtsalt seetõttu, et nad näevad odavaid koostisosi väidetava tervislikkusega kombineerides rahateenimisvõimalust.