Kui õhtusöögile tuleb ämm, kel on ortoreksia

Foto: Shutterstock

«Piirideta ämmad» on järg peamiselt krimikirjanikuna tuntud Anna Janssoni ajaviiteromaanile «Ilusalongi saatusejumalanna», mis pakub lugejale nii naeru kui pisaraid.

Muinasjuttudes on kurjad võõrasemad, kuid päriselus peaksite valvel olema just ämmadega. Nii mõtiskleb Angelika Lagermark oma elu mustematel hetkedel. Kuus kuud tagasi püüdis Angelika kinni pruudikimbu ja pulmamõtted olid õhus, kuid Angelika on kahtlev. Kas Magnus on õige inimene, kellega koos elada? Tema ema Judith, kes ootamatult sisse kolis, seda kindlasti ei ole.

Loe raamatust katkendit!

***

Anna Jansson, «Piirideta ämmad». Foto: Raamat

Ämm õhtusöögil

Regina viis Folke koju, aga kartulisipelgas Sipvid lamab ikka kingakarbis, sest see on ju tema kodu. Ärtu Äss, mu karvane must-valge Norra metskass nühib end vastu mu jalga. Otsin endale täna õhtuks midagi selga, sest kohtun esimest korda oma tulevase ämmaga. Pungil riidekapist ei ole järsku mitte midagi selga panna. Muudkui proovin ja proovin, aga kõik tundub vale. Sellepärast jätan selga sama punase-valgetäpilise kleidi, mille täna hommikul selga panin.

Magamistoa aknast näen ilusate punaste viljadega õunapuud, rikkalikult täis punaste õitega roniroose kuuriseinal, näen lillasid ja kollaseid ploome, põldmarju ja viinamarju kasvuhoones. Selle taga paistab kolletavate lehtedega kask, oksad rippumas üle aia. Tänavu tuli sügis varakult. On tunne, nagu elul endalgi oleks kiire.

Keerutan sõrmes kihlasõrmust ja vaatan, kuidas selle väikesed kivid sätendavad. Läinud kevadel püüdsin ma pidulikus meeleolus kinni pruudikimbu, mistõttu pulmalootus on suur. Ausalt öeldes oleksin pea ees armuseiklusse paiskunud, kui Magnus ainult nii palju minust noorem poleks.

Kui oled nelikümmend kaheksa ja saad esimest korda kokku oma peigmehe emaga, on sees kerge närv. Ma mõtlesin kasutada sõna poiss-sõber, aga see tundub vanusega aina totramana. Magnus on kolmekümne neljane, mitte mingi poisike, ja varsti kohtungi ma ta emaga. Magnus on sellega viivitanud. Ta on mind hoiatanud ja öelnud, et Judith oleks kindla peale saanud diagnoosi, kui ainult teadusel oleks õnnestunud kindlaks teha haigus, mille tõttu tema lapsepõlv kujunes põrguks.

Reviiri märkimiseks on mu armastatu kolinud vähehaaval oma asjad minu majja. Me viskame selle üle nalja. Seni on Magnus vallutanud pool kaheinimesevoodist, ühe riiuli vannitoas, mu lemmiktugitooli ja telekapuldi. Mu aias on ta hõivanud kuuri, kus hoiab õlut, mis on suurtes kogustes piiri tagant ostetud. Me polegi veel päriselt otsustanud, kas kolida kokku. Pigem on see nii, et Magnus uurib tasapisi maad. Hambahari oli ok – linnuke kirjas. Karp Texas Hold’emi märkidega jäi pärast üht tema sõpradega peetud hilisõhtust pokkerimängu minu juurde – linnuke. Mõned esemed on vargsi hiilinud mu riidekappidesse ja kuuri alla mahutati kaks kuupmeetrit õlut – linnuke.

Õllekastide taga on mõned kolimiskastid, mis ei mahtunud Magnuse noorema venna Ricky poole, kui Magnus oma eksi poolt tema juurde kolis. Selgus, et ülemises olid fotoalbumid. Ma tõin need majja, et nad ei saaks kõrvalhoones niiskusekahjustusi, ja palusin, et Magnus näitaks mulle oma lapsepõlvepilte. Ta oli armas ja heledate lokkidega ning tegeles pidevalt lego, mänguraudtee või jalgpalliga. Kui jõudsime fotodega gümnaasiumiaega, oli mitu pilti albumist välja rebitud. Ma küsisin selle kohta ja ta ütles, et ta nägi neil tobe välja. Kui küsisin ta teismeea esimese armastuse kohta, lõi ta albumi kinni ega tahtnud enam sellest rääkida. Minu arust varjab ta minu eest midagi. Ma tahaksin, et ta usaldaks mind ja ütleks, mis see on.

Täna tuleb ta ema siis siia õhtusöögile. Ma ei kujuta ette, mis sellest saab. Kas ma talle meeldin? Kas tema mulle meeldib? Ta on krimkakuninganna ja ööklubikuninganna ja iluduskuninganna ja võtab sageli ajakirjanduses sõna ilu ja elustiili kohta. Kuidas tuleb kontuurpliiatsiga võimendada ülahuule kaart, kuidas tuleb trenniga tugevdada vaagnapõhja ja kuidas suurendada enesekindlust brasiilia depilatsiooni abil. Niisugune on pilt meedias. Mina loodan, et näen midagi muud.

Millised on ootused minule kui miniale? Kas ma pean muutuma ja oma välimust parandama, et üldse kõlvata oma tulevasele ämmale? Elu on mind natuke räsinud ja nüüd tahan kiirustada aeglaselt.

Mu kodu on mu kindlus. Olen lõplikult otsustanud, et ei lase oma majja kedagi, keda ma ise ei jõua välja tõsta. Aga oma otsust võib ju muuta. Magnus on 1.90 pikk ja kaalub üle 100 kilo. Pole just selline, kelle võiks üle õla heita. Kuid tal on imelised pruunid silmad ja ta huumor paneb mind sageli naerust lämbuma. Tegelikult armastan teda, aga arvan siiski, et kõik käis ehk veidi liiga kiiresti.

Magnuse elukaaslane viskas ta välja pärast pikaajalist ja püsivat sobimatust, nagu ta seda kirjeldas. Ema aga viskas välja ta noorema venna Ricky tolle parasiteeriva elustiili ja puhtusepidamatuse tõttu, kuigi ta oli juba kakskümmend viis täis. Pärast seda vihahoogu otsis Judith Rickyle ühetoalise elamise, kus vennad nüüdki ajutiselt elavad, pideva ärrituse ja tüdimuse õhkkonnas.

Umbes aasta eest hakkas Ricky tööle minu salongis. Annan oma parima, et pühendada teda täiskasvanuelu müsteeriumidesse: kuidas koristada, pesu pesta ja süüa teha. Kuid Magnus kurdab ikkagi nende kooselu ebameeldivuste üle. Tema sõidab taksot ja mõnikord töötab öösel, ja Ricky kakaduu ei lase tal magada.

Aga minu arust ei ole see piisav põhjus selleks, et Magnus minu poole koliks. Koos elama asumine on tähtis samm elus. Otsus peab sündima küpse kaalumise järel ja peab olema kindel tunne, et sa kuulud teisega kokku ja tahate elu teineteisega jagada. Kokku ei kolita kakaduu pärast, kes oma nokka kinni ei saa hoitud.

Vaadates ealist erinevust Magnuse ja minu vahel, võib seda pidada kas probleemiks või vooruseks. Magnuse ema on minust ainult viis aastat vanem. Heal juhul võiks ta sobida mulle sõbrannaks. Väljanägemiselt võiks ta olla mu noorem õde – vähemalt siis, kui võtta kaaneümbriste fotosid tõsiselt. Eks siis näe, kuidas ta tegelikkuses välja näeb.

Ma tahan, et tänane õhtusöök õnnestuks. Koostasin menüü. Alustuseks kerge krevetisai avokaado ja oma aia kirsstomatitega ning värskete ürtidega maitsestatud isetehtud majoneesiga. Põhiroaks on spargli- ja singigratään. Veidi hiljem tuleb kohv küpsiste ja kirsilikööriga. Küpsiste retsept pärineb vaarema ajast. See on liivatainapõhjal, rummis leotatud, igaühe ümber heleroheline kergelt küpsetatud mandlimassist pärg, nii et see näeb välja nagu linnupesa. Tihedas konkurentsis mu kõigi aegade lemmikküpsetis. Aga varsti ongi aeg villida selle aasta kirsiliköör pudelitesse ja hakata küpsetisi valmistama.

Magnuse ema nimi on Judith Just ja ta on «Hemse oma krimkakuninganna», nagu ütleb Ricky veidi kitsilt, kui on vastavas meeleolus. Hemses elab 1715 elanikku, nii et paistab, et Judith ongi kohalik talent. Kuid lugejaskond on tal palju suurem, päris kindlasti kohe, kuna Judith Just asub tihtipeale edetabelite tipus. Tegelikult on ta nimi Jakobsson, nagu ta poegadelgi, kuid kirjastus soovis, et ta perekonnanimi jääks välismaal kergesti meelde, nii sai nimest Just, nagu inglise keeles justice.

Kui olen toiduga kõik ettevalmistused ära teinud ja laua kööki katnud, et asi liiga uhkeldav ei tunduks, toon aiast kolm suurt punast roosi ja sätin need lehtede ja roheliste taimedega kristallkaussi. Siis helistan oma õele Verale ja pärin temalt rohkem Judithi kohta. Magnuse ema käib Vera salongis juuksuris, sest ta elab Hemses.

«Palju õnne!» naerab õde suure häälega.

«Mida sa sellega öelda tahad?»

«Ta on mõrvar – vähemalt mentaalselt. Kust ma su säilmeid otsin, kui lõunasöök on läbi? Kas need on sügavkülmas, prügikonteineris või puuriidas? Ütle talle, et ta saadaks SMS-iga vihje, ma tulen homme ja hakkan otsima.»

«Tema annab siis ju oma kurjadest mõtetest teada, aga sina enda omi varjad. Räägi nüüd, mida sa veel tema kohta tead.»

«Judith Just püüab jätta muljet, et ta on saatuslik naine, kes sööb hommikusöögiks mehi. See on inimeste eksitamiseks. Päriselt teeb ta kõvasti tööd ja on üsna üksi. Magnusel ja Rickyl ei ole sama isa, seda sa ju tead. Judith on viimased viis aastat elanud üksi. Ta oli varem kihlatud oma agendiga, aga too tegi ta rahast lagedaks ja pages välismaale. Judith sai sellest kõva trauma. Ei usalda enam kedagi. Temas on midagi impulsiivset ja närvilist. Ainult salongis istub ta mõne aja vaikselt, kui ta juukseid värvin või lõikan. Me leppisime kokku, et minu juures on mobiil keelatud, aga mina teen talle vastutasuks peamassaaži.»

«Mõistlik. Kas tal poiste isadega veel kontakti on?»

«Jah, aga ega see pole kuigi lihtne. Kui peaksin nende suhetest lõpuni rääkima, siis närtsib salat enne ära, kui seda talle pakkuda jõuad. Sa plaanid ju pakkuda talle tervislikku toitu? Judith on krevettide suhtes allergiline ja ortorektik.»

«Mida?»

«Ortoreksia tähendab, et inimene jälgib haiglaselt oma söömist ja teeb lausa sunniviisiliselt trenni. Seega on ta ülitundlik toidu vastu, mis sisaldab suhkrut ja valget jahu ja valget riisi, ja kõige vastu, mis pole GI-meetodile vastav ja mis ei ole ökoloogiliselt kasvatatud Rootsi saarestike asustamata saartel või kõrvalistes loodusreservaatides. Ka või ja koore võid ära unustada. Sobib külmpressitud oliivõli. Ortorektikud on õnnetud ja vaevatud, kui neid sunnitakse sööma midagi, mida nad peavad kahjulikuks. Olen lugenud, et 30 protsenti kõigist tervishoiutöötajatest on ortorektikud. Mida sa kavatsesid talle pakkuda?»

«Nalja teed?» Mul hakkab pea ringi käima, kui oma toidukaardi peale mõtlen. «Sa lugesidki peaaegu kogu mu menüü ette.»

«Ega ometi spargligratääni? Sa ei kavatse talle pakkuda oma imehead kaloripommi?»

«Täpselt seda ma kavatsengi. Seal on vahukoort ja majoneesi ja munakollast ja ... Lahjad toidud üle minu läve ei jõua, tead ju küll.»

Vera laseb kuuldavale ühe oma kuulsatest naerudest. «See on maru hea, aga sellest tuleb häving!»

«Mis ma nüüd siis teen? Magnus läks Hemsesse talle järele, nad jõuavadki iga hetk kohale.»

«Aga lase söögil ära kõrbeda! Ära võta seda enne ahjust välja, kui see on süsimustaks põlenud. Siis palud vabandust. Siis mine poodi ja osta kodujuustu, bulgurit ja ökomärgisega muru. Kui leiad goji-marju, siis saad kohe kõik andeks.»

«Lasta meelega gratään põhja kõrbeda? Hull oled või!» Ja järsku ma taipan. «Sellepärast räägibki Ricky, et kodujuust on kuradi leiutis. Teda kasvatati ortorektilises keskkonnas, siis tõusis tagajalgadele ja teeb kõike vastupidi.»

«Aga ehk on Judithit võimalik mõistlikuks muuta? Alguses näitad talle väikest transrasvaga küpsise pilti ja siis loed ette mõned e-numbrid, nagu loitsud: E-502, E-523, E-567, kuni ta hakkab karjuma ja ...»

«Jäta nüüd järele, Vera. Ma pean selle õhtusöögi päästma, mõtted huugavad peas.»

«Ära näe vaeva. Mine aeda ja pane aedviljasupp hakkama. Ökoloogiliselt oma kätega kasvatatud ja kassi väetatud. Keeda kirvesuppi, nagu sa ikka teed. Ube, porgandeid ja sibulat sul ometi on.»

«... herneid ja natuke tüümiani ehk ka. Ja kanapuljongit vabakäigutootjalt. Puljongit ma ju keeta ei jõua selle lühikese ajaga. Sa oled geenius, Vera. Aitäh. Aga mida ta joob?»

«Veini. See väga ortorektiliselt ei kõla. Aga vein kuulub ju taimeriiki ja on järelikult vegetaarne. Nii arvab tema.»