LUGEMISSOOVITUS ⟩ Ka surnud kirjanik võib olla oma seemne juba mulda susanud

Raamatuportaal
Copy
Gunnar Neeme Saksamaal u 1949. aastal.
Gunnar Neeme Saksamaal u 1949. aastal. Foto: Eesti Kunstimuuseum

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab Gunnar Neeme seni ilmumata lühiproosakogumikku «Tuuleraudne».

Gunnar Neeme, «Tuuleraudne».
Gunnar Neeme, «Tuuleraudne». Foto: Raamat

Hästi uus raamat on, otsige, kas leidub juba poes või lähimas raamatukogus. Hästi uus autor on ka. Kuigi jupp aastaid teispool me eluteed, terve elu teispool maakera tegelnud. Tundmatu ikka. (Kellele tuntud, urisegu ja kirisegu!) Niinimetet väliseesti (oi, kuidas ma seda sõna ei salli) kirjandusest juhtub harva senitundmatuid loojaid me lugemislauale. Gunnar Neeme on üks seesugune. Lühidalt on mees (sündis 1918) noorest peast pärast sõdimisi Eestist ära läinud ja alates 1949. aastast end Austraalias kunstniku, kujundaja, graafilise disainerina üles töötanud. Sõda, va sitt, jääb ju hinge igaühele, kes kaasas. Nõnda ka Gunnar pani kirja, mis ja kuis. Hullult hästi pani. Aga kodukeelsed jutud polnud too esmane kraam, millega teisel pool maakera end kehtestada. Kehtestas muil moil, kirjutas ikkagi. Respekt.

Kõva kutt oli Austraalias, aga kirjandusse, saati veel eestikeelsesse, üleliia ei tükkinud. Kuigi paar luuleraamatut nii eesti kui inglise keeles ja mitu-setu asjakest veel näitavad, et puhta unumaa Neeme jaoks sõnakunst ei olnud. Prioriteedid siiski mujal. Jube äge, et üllatusi me kirjaloost vupsahtab, ja veel häid üllatusi! Gunnar Neeme tekstid ei ole üldse mingi vanaaegses keeles komberdamisi kirja pandud sõnumine, millest tümpa-tümpa, oeh ja aeh läbi rühkida. Vastupidi, mees on eesti keele omaks ja omamoodi osavaks väänanud, juba lugemiserõõm on vaadet väärt. Siit hakkabki üllatama.

Et üllatus tuleb heas, ehk küll tsipake teistmoodi eestikeeles ning on äärmiselt isikupärane – kui mitte kuulsus ja au, siis tunnustus ja rõõm kindlapihta. Vinge materjal. Kõva lisandus me kirjakultuuri, ja me kultuuri üldse. Kuigi võiks ju öelda, et Eesti on andnud ootamatu (positiivse) paugu hoopis Austraalia kultuurile. Paljudele kõlab sõnaühend «Austraalia kultuur» tiba oksümorooniliselt, ent mina usun, et sealt ilmanurgast on veel paljugi tulemas. Sest taust on ärksameelne ja tingimused head. Mina usun Austraaliasse – kui vaid noid mürkmadusid nii mitu ei oleks.

Samas – mõned head lõunapoolkeraeestlased, noppigu nad ajutiselt mandariine või tehku mõndagi aegadeülesemat, kuluvad alati ära. Ma soovitan ärakulumise asemel muidugi õidepuhkemist ja viljakandvust. Eriti kirjanikele. Ka surnud kirjanik võib olla oma seemne juba mulda susanud. Ja kui nüüd koukida välja ta aastakümnetepikkune graafilise disaini teemaline tööelu, siis saaksivad kindlasti õppust võtta nii mõnedki tänased närbujad!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles