Mis juhtub, kui saadakse kolmkümmend aastat vanaks?

Kaader filmist "Reise in die Wüste" (Reis kõrbesse, 2023). Ingeborg Bachmanni kehastab näitleja Vicky Krieps. Foto: Anna Krieps/Capital Pictures/Scanpix

Loomingu Raamatukogus on ilmunud Ingeborg Bachmanni novellikogu «Kolmekümnes aasta», raamatu on saksa keelest tõlkinud Liisi Rünkla.

Ingeborg Bachmann, «Kolmekümnes aasta». Foto: Raamat

Ingeborg Bachmann (1926–1973) on XX sajandi teise poole üks olulisemaid saksakeelseid kirjanikke. «Kolmekümnes aasta» (1961) oli seni peamiselt luuletajana tuntud autori esimene proosakogu. Luuletustest selgemini ilmutab proosavorm Bachmanni vahedat ühiskonnakriitikat, aga ei kaota ka pingsat tähelepanu rütmile ja kujundile ega põikpäiselt kompromissitut hoiakut. Seetõttu pole tegu mitte päris ohutu raamatuga – muu hulgas võib lugeja siit teada saada, mis juhtub, kui saadakse kolmkümmend aastat vanaks, kui kahtlane on inimese valikuvabadus sõjaolukorras või kui hirmus on olla naine mis tahes ajal.

Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Ingeborg Bachmanni teine proosakogu «Kolm teed järve äärde» (1988, nr 30–32), samuti on eesti lugejale tuttav romaan «Malina», mõlemad Helgi Loigu tõlkes.

Loe raamatust katkendit!

***

Kui küla kirik on maha jäetud, kui inimene on kukkunud auku, mida on kaevanud teisele, kui kõnekäänd saab teoks ja kõik ennustused kuu ja päikese käikude kohta on taas paika pidanud – ühesõnaga, kui arvutus ajutiselt klapib ja kõik, mis lendama peab, lendab, siis tuleb tal pead raputada ja mõelda, millisel ajal ta küll elab.

Ta ei ole hästi ette valmistunud, keegi ei ole; ta teab vaid väga väikest osa ja igaüks teab ju vaid ülimalt väikest osa sellest, mis toimub.

Juhtumisi teab ta, et on roboteid, kes ei eksi, ja teab üht trammijuhti, kes oli kord juba eksinud väljumisajaga ega olnud ristmikul teed andnud. Võib-olla eksivad tähed ja komeedid, kui liiga palju vahele tuleb, meeltesegadusest ja väsimusest ja sellest, et nende valguse vana luuleline ettekanne neid eksitab.

Ta ei tahaks olla üleval, aga talle sobib, et asi jätkub üleval, sest ülevalgi on all, ehk et see kõik jätkub ringiratast, sest kinni pidada ei saa. Keegi ei pea seda kinni. Mõtteid ei peeta kinni ja pole ühtki tööriista nende pikendamiseks. Pole ka vahet, kas lennata läbi ruumi vasakule või paremale, sest kõik juba lendab, nagu näiteks ka Maa, ja kui juba lendki lendab, siis seda parem, et see lendab ja pöörleb, et oleks teada, kui väga see pöörleb ja kunagi seisma ei jää, ka tähistaevas sinu kohal mitte ...

aga sinu sees, kus sa vaevu jalule saad ja kuigivõrd kaasa ei lenda, kus küll samuti seisma ei jää, aga on tardunud, kleepuv puder vanadest küsimustest, millel ei ole midagi tegemist lendamisega, ja stardiplatvorm, kus võid rooli keerata üksnes jõnksamisi ja vaevutuntavalt, kus tehakse kogu loo moraal, sest temas endas seda ei ole, kus otsid moraali moraali ja arvutus ei klapi

kus inimene kaevab augu ja kukub ise sisse, kus sa kleepud ja vingerdad ja kleepud ikka ja edasi ei saa

sest seal ei ole sinu jaoks valgust (ja mis aitab siis kõik see, mida sa valguse kiirusest tead?), sest sinu jaoks ei selgu midagi maailma ja sinu enda ja kogu elu ja mitte-elu ja surma kohta

sest siin on üksnes piin, sest sa ei leia žargoonist õiget sõna, ei lahenda maailma

sa lahendad üksnes võrrandi, ka maailm on võrrand

ka maailm on võrrand, see laheneb ja siis on kuld kuld ja kõnts kõnts

aga miski sinus ei võrdu nendega ja miski sinus ei võrdu maailmaga

kui sa suudaksid sellest loobuda, astuda välja oma sisseharjunud ängistusest hea ja kurja asjus ja lõpetada vanade küsimuste pudru segamise, kui sul oleks julgust edasi astuda

mitte üksnes gaasivalgusest elektrivalgusse, õhupallilt raketile (sõltuv täiustamine)

kui sa loobuksid inimesest, vanast, ja võtaksid ette uue, siis

siis, kui maailm mehe ja naise vahel enam ei jätkuks nagu seni, tõe ja vale vahel, nagu tõde seni ja vale seni

kui see kõik kuradile käiks

kui sa arvestaksid uuesti kokku, mida väärtuslikuks pead, ja oma arvestust taluksid

kui sa oleksid lendur ja lendaksid targutamata oma trajektooril, kui sa saadaksid vaid sõnumeid, teateid, mitte enam lugu kõigest koos, sinust ja teisest ja kolmandast

siis, kui sa oleksid püha ja mitte enam haavatud, solvatud, ei igatseks enam puhtust ja kättemaksu

kui sa enam ühtki muinasjuttu ei usuks ja pimedas enam ei kardaks

kui sa ei peaks enam kaaluma ega kaotama või võitma, vaid üksnes tegutseksid

teed, käeliigutuse suuremas korras, mõtled korra raames, kui sa korras oleksid, arvestuses, läheksid lendu selges korras

siis, kui sa enam ei mõtle, et peaks minema paremini, «antud tingimustel», et rikkad ei tohiks olla enam rikkad ja vaesed vaesed, et süütuid ei tohiks enam süüdistada ja süüdlaste üle tuleks kohut mõista

kui sa ei taha enam lohutada ja head teha ega vaja enam lohutust ja abi

kui kaastunne ja kahetsus on kuradile läinud ja kuratki kuradile, siis!

siis, kui maailma hakatakse katsuma sealt, kust ta end katsuda laseb, kus on tema pööratavuse saladus, kus ta on veel karske, kus teda pole veel armastatud ja teotatud, kus pühakud pole veel tema eest välja astunud ja kurjategijad jätnud maha ühtki vereplekki

kui on saavutatud uus seisukord

kui üheski vaimus ei ilmu enam järgnevust

kui viimaks tuleb viimaks

siis

siis hüppa veel kord üles ja rebi katki vana teotav kord. Siis ole teine, et maailm muutuks, et muudaks suunda, viimaks! Siis, astu temasse sina!